Täna oli äratus tavapärasest pisut hiljme - 8.25. Olime eile oma võõrustajale öelnud, et tuleme ca 9 hommikusöögile. Olime tegelikkuses mõlemad enne kella ärkvel.
Hommikusöögiks võtsin pisut müslit ja jogurtit koos puuviljadega. Lisaks paar klaasi vett ja mahla ning mõnus kannuke teed. Eret maiustas praetud munade, röstsaia, müsli ja kohviga. Hommikusöögi ajal jälgisime ka hommikuste hullajate mänge ookenais. Nüüd olen jälle jännis selle tegelase nimega, kuid ta on pisut väiksem kui delfiin aga delfiinilaadne tegelane. Kuulsime ka pererahvalt, et alles nädala esimeses pooles olid samas ookeanisopis vaalad etendust pakkunudning oma oskuseid demonstreerinud.
Lobisesime veel pisut pererahvaga, kes muide on pärit Entabeni lähistelt, aga on ka mõnda aega elanud USAs Chicago lähistel. Nagu ikka saame esialgu hulga selgitustööd teha, et mis ja kus on Eesti ja mis keeles me oma vahel räägime :). Kui siis mainime, et asume Soomest ja Rootsist lõuna pool, hakkab enamasti siiski kell helisema.
Kui punud ilusti täis vitsutatud ja päevaks vajalikud asjad kokku pakitud asutasime ennast teele. Eesmärgiks oli nimelt külastada Tenikwa Awarness Center'it ja siis veel ka Monkeylandi ning Elefant Sanctuary't. Kaks viimast polnud hommikul need kõige kõrgema prioriteediga paigad, aga asuvad kasside pargile päris lähedal ja seega ka nende külastus pidi olema võimalik.
Esmalt üritasime oma teejuhile gps-le selgeks teha, kuhu soovisime minna, kuid see siiski väga edukas katse ei tundunud olevat. Aga kuna olin veel ka hommikul alla laadinud offlines toimiva kaardi ja siis oli veel Google Mapsis avatud kaart mil abiks, siis seiklemist ei olnudki, vaid sõitsime õige värava taha kohe esimese ropsuga.
Nagu öeldud, alustasime väiksemate ja suuremate kiisudega. Meiega liitus kaslasi vaatama ka üks Taist pärit pere. Selles pargis on karakal, servalid, Aafrika wildcat, leopard ja gepardid. Teisi kaslasi neil pole, vähemasti hetkel.
Esimesena viidi meid karakali aia taha. See tegelane on mustade kõrvadega punaka kasukaga kiisu. Meie vastu ta suurt huvi ei tundnud, muudkui magas aga aia ääres. Aeg-ajalt siiski ka pead tõstes, justkui märku andes, et noh-nüüd-võid-minust-pilti-ka-teha.
Teine peatus oli leopardi aia juures. Leopard on tetavasti üks Aafrika suurede viisikusse kuuluvast loomast (lisaks elevandile, ninasarvikule, piisonile ja lõvile). Leopard pisut mängis meiega. Esiagu tegi nähu, et on valmis poseerima, kuid siis otsustas hoopiski jalgtee alla pugeda varjule, mille peal me parasjagu kõndisime. Nii me siis seisime, leopard meie jalge alla magamas. Jalgtee kõrgus maast oli seejuures ainult ca 20-25cm. Kui see laua vahe oleks teel laiem, oleks kohe kindlasti kedagi meist püürud lõunalauale toimetada. No kaua sa teed nägu, et magad, kui kõrva juures inimloomad sumisevad. Nii võttis see leopard ka vastu otsuse jalgtee alt lahkud ning enale vähe parem magamiskoht otsida. Meie õnneks otsustas ta selle valida, sellisesse kohta, mida oli hea vaadata ja ka pildistada. Seda tegelast võikski vaatama jääda ja seda isegi juhul kui ta mõnusasti päikese käes põõnab. Aga ootusärevus ajas meid siiski liikuma.
Vahepeal põikasime sisse ka Aafrika wildcati aeda, kuid see. Väikseke ei arvanud meie kohalolust miskit ja põõnas põõsas edasi. Järgmisena juhatati meid servalite aeda, kus paar vavat selli muudkui partullisid mööda aeda, kuid teised lihtsalt põõnasid päikese käes. Serval on selline vahva tegelane, kelle kasukal on mustrit nii leopardist kui ka gepardist. Selleks hetkeks see enam ei tundunudki nii hirmuäratavana, kui kassid su kõrvalt napi meetri kauguselt mööda könnivad. Esialgu on küll tunne, et nad just sind kui kõige potentsiaalsemat toidupala jälgivad ning ootavad hetke, millal sind maitsta saaks. Servalite aias tütarlapsed arvasid heaks ka pisut ärevalt uriseda, kui poisslapsed ainult keerasid külge ja lasid teist põske päikesel silitada.
Oma üllatuseks sain täna teada, et looduses elavad loomad lühemat aega kui varjupaikades ja parkide. Sejuures selle põhjuseks ei ole teps mitte kellegi toidulauale sattumine, vaid keerulised elutingimused üleüldiselt. Kaslaste puhul võib nii olla eluea vahe ca 1/3, st selle võrra elab ta vähem kui viibib vabas looduses.
Viimane peatus oli gepardite juures. Ja oma üllatuseks, avati aga aediku värav ja kõik ühiselt me sinna sisse astusime. Meiega liitusid veel paar pargi töötajat. Pulss esialgu lõi igal juhul päris oluliselt kiiremini, aga see on täiesti sõnu seletamatu. See kass lihtsalt patseerib sinust ühte ja teistpidi mööda ja örritab sind pisut - n tee häid fotosid, aga ma seisma ei jää. (Catch me if you can)
Selles aias oli 2 gepardit, tüdruklaps ja poisslaps. Etenduse nad meile sisski pakkusid. Küll oma mängumajja ronides, küll murul lebades ja ennast ümber oma telje rullides. Ühel hetkel, otsustas üks kiisudest pisut rohkem mänguliseks minna ning se lõppes ühele tailasele suure ehmatuse ja auguga särgisabas. See kiisu ei otsinud endale lõunaeinet, vaid mänguseltsilist.
Kui oma jalutustuurilt tagasi, uurisime veel varianti, kuidas kiisudega koos jalutama minna (olime kuulnud, et nendega koos jalutuskäike nad teevad). Meie meeldivaks üllatuseks toimus cheeta-walk õhtupoole, algusega kell 4. No ei lasknud me seda endale rohkem öelda ja broneerisime endale ka kohad. Jippii, nii elevil, nii elevil, ei teagi kohe, kuidas kella 4ni vastu pidada.
Kuna meil vahepeal siiski oli palju aega, otsustasime minna elevante vaatama. Kohale jõudes oli järgmise tuurini aega, kuna vantsid olid just lõunale läinud ja mei parasjagu tund kopikatega, enne kui järgmine tuur pidi algama. Broneerisime endale ka vantsituuri ja seda koos elevandiga sõiduga.
Pärast suundusime ise ahve uudistama. Metsas, kus ahvid pesitsevad käis totaalne action. Igal pool keegi võitles oma koha eest, hüppas puude otsas või mängis lihtsalt meiega peitust. Selles pargis on kokku ca kümmekond erinevat liiki ahve ja meil õnnestus kõiki neid ka näha. Mõned olid rohkem koostööaltid, mõned vähem ja muudkui pagesid eest, niipea kui olid jõudnud kaamera tõsta, et pilti tegema hakata.
Ahvide metsas oli eriti äge rippsild. See olla vähemasti Aafrika, kui mitte kogu maailma pikim sellist tüüpi rippsild. Selle pikkus oli 120 meetrit ja kõige kõrgemas punktis oli see maapinnast 20 m kõrgusel. Keset silda pesitses ûks emme oma pisipojaga. Tundus, et meie grupp teda segas, aga ei, emme lihtsalt keeras ennast koha ümber pisut paremini kerra ja peesitas edasi. Nagu neist kahest veel vähe oleks, käis pisut eemal, kuid siiski veel sillal, äge kulli ja peitsuemäng. Sild kõigus päris tugevalt, kui kogu grupp edasi liikus. Lõpetuseks nägime ühte lahedat ahvi. See nähi välja justkui tal oleks prillid ees. Nosis teine toidulaual head ja paremat. Seekord maitsesid pähklid hästi. Muus osas saime veel teada, et ahvid on omnivoorid, st söövad absoluutselt kõike, sh liha. Ja vajalike ainete kättesaamiseks neile lausa söödetakse kanaliha ( seda küll mitte päris toorelt).
Kuna meie vantside tuuri aeg oli juba paari minuti pärast algamas, siis tormasime ahvide juurest kibekiiresti minema. Jõudnud aga tagasi vantside juurde tuli välja, et see tuur, millele olime broneeringu teinud, ei toimunud, kuna vantsid polnud veel lõpetanud oma lõunaeinet. Ostsime vJalikud piletid ning seejärel sättisime ennast tunniks päikese kätte, kuni järgmine vantside tuur oma ringile läheb. Täna oli nii mõnus ja soeilm, et sai pikad ja soojad vammused maha visata.
See tund oli lausa tore, mitte midagi teha ja oma muidu juba sinise võitu nahka lasta päikesel paitada. Pool 3 pidi meie vantside tuur startima. Tagasi kasside juures pidime olema kella 4ks, et alustada oma cheeta-walki. Aga vantse onselles paigas kokku 5, 4 emast ja 1 isane. Isast tegelast päevasel ajal lastakse emastega ühte aeda, kuid öisel ajal peab iseseisvalt hakkama saama. Vantsidele oli tehtud oma asemed, mis on kaetud peenikeste puulaastudega. Samas elevandid tegelikult pikali ei ole, nad ka magavad reeglina püstijalu. Pikali heidavad nad ainult hetkeks. Pikemat pikuta ist ei võimalda nende kehakaal, sest see surub nende kopsud kokku, mis ei lase vantsil enam hingata ning ta võib surra. Küll aga puhkab vants vahepeal vaheldumisi jalgu, st tõstab jala üles, mida parajastu puhkab. Samuti võib londi maha toetada, et ennast toetada ja paremat und maitsta.
4 emase vantsi hulgas on selle karja juht. Samas on nende hulgas ka 2 sisuliselt lahutamatut sõpra, kes ilma teineteiseta mitte kunagi kuskile ei lähe ega midagi ei tee.
Igal juhul aeti ühel hetkel 3 vantsitüdrukut ( nad olid vanuses 12, 17 ja 18 aastat ning ühel neid puudusid ka võhad) oma aedikust välja ning valiti grupist port inimesi, kes pidid saama elevantidega jalutada. Tehnika selleks on muidugi suhteliselt lahe. Nimelt tuleb jalutajal oma käsi selja taha panna (kuid mitte kätt üles tõsta) ning peopesa ülespoole pöörata. No ja siis vants toetab oma londi jalutaja pihku. Samas kui inimene on liiga aeglane, siis tõukab vants teda hellalt, et astu nüûd siis kiiremini. Vantsid liikusid omasoodu koos mõne õnnelikuga ja kogu ülejäänud bande koos giidiga. Kogunesime ühe psikese platsi pele, kus vantsid siis demonstreerisid, mdia nad looduses teevad. Kes tõstis jalga ja kes laskus põlvili. Minu arust aga kõige lahedam oli pead raputav vants :-).
Vantsid lahkesti ka demonstreerisid, milline nende nagk on. Küll lubasid endal lonti silitada ning kõrva tagant sügada. Samuti külge silitada ning oma põlvi katsuda. Saba - see tume tutt seal otsas on justkui eriti jämedad jõhvid, tegelikult ka. Põrandaharja harjaaed on lausa posikesed vantsi saba jõhvide kõrval :). Nagu sellest eksamineerimisest veel vähe oleks olnud, esitlesid vantsid ka oma keelt ja hambaid, mida neil suur tervelt 4, lisaks nn. esihammastele, milleks on võhad.
Kui vantside eksamineerimine tehtud ning kõnnitud nendega ka, siis oli aeg nendega sõitma minna. Vantsi seljas, kui sinna mingit totaalset moodustist pole ehitatud, siis see polegi nii lihtna. Sselgroog su istmiku all on selgelt tunda ja kunaistud päris kõrgel, siis seal ka kõigub mõnusalt. See oli nii lahe. Kui vants nii suur ei oleks, saaks temast ju päris armas lemmiklooma :)
Kui vantsid vaadatud, katsutud, jalutatud ja seljas kõnnitud, pidime kibekiiresti tagasi kasside juurde minema. Ootas meid ju ees põnevaim osa - jalutamine geparditega.
Juba hommikupoole saime info, et selleks on meil vaja pikki pükse ja kinniseid jalatseid. No otseloomulikult meil neid kumbagi polnud ja oma kodust olime ca 50 km eemal. Õnneks olid tegelased pargis nii toredad ja vastutulelikud, et lubasid meiele leida nii püksid kui ka jalatsid :). See meile sobib, polnud vaja vahepealset aega edasi-tagasi sõidule ja sai ahve ja vantse külastada.
Võttis aega mis ta võttis, aga tekkisid meile nii püksid kui ka papud. Papud olid küll paar numbrit suured, aga mis see meile teeb kui on ikka suur tahtmine kiisudega jalutama minna. Jalutajaid kogunes seekord kokku 6. Peale meie kahe veel ja paar Inglismaalt ning veel üks paar, kellest tütarlaps kohalik ja noorhärra Rootsist pärit.
Ega me ju eriti täpselt ka teadnud, mida oodata. Võis olla, et see ainult kõndimine aedikus või krt mis. Aga elame-näeme. Kui kogu seltskond koos ja valmis, vaatasime veel ära väikese sissejuhatava filmi ja kuulasime õpetussõnu, kuidas käituma peab jalutuskäigul ning oligi aeg teele asuda. Oi kuidas mu põlv värises, kui filmi vaatasime :). Ise endale närvilisena ei tundunudki. Ees ootsid meid 2 kiisut, kellel olid jalutusrihmad peale pandud ning nendega siis jalutama pidimegi minema. Jeerum, miks mul jälle piisavalt sõnu pole antud, et seda tunnet täpselt kirjeldada. Selge oli aga see ja samas ka giidide poolt toonitatud, et meie ei jaluta kasse ( nii nagu me koeri jalutame) vaid kassid jalutavad meid ja meie teeme täpselt seda mida nemad tahavad, sh pöörame vasakule või paremale, kui nemad tahavad. Seisame, kuk nemad tahavad. Uurime põõsast kui nemad tahavad jne. Kiisu pidi alati eespool kõndima ja me tohtisime neid igal ajal silitada. Mmm, see oli niiiiiiiiii äge. Expe rience of a lifetime!!
Gepard on nii graatsiline loom ja seda kuni oma sabaotsani. See on uskumatu. No ja tema kiirusest ma ei räägigi, sest ta on suureline arendama kuni 110 km/h kiirust, kuid tema näol on selgelt tegemist sprinteriga, st üle 30 sekundi ta reegline ei jookse. Eriti erandlike.t puhkudel teeb seda kuni ca 70 sekundidt ja siis on jokk. Seega inimloomal, sh ka mitte hr Usain Boltil endal, pole mingit lootus pääseda, kui ta otsustab gepardiga võidu joosta. Ja jooksev objekt on gepardile toit.
Kiisud korraldasid meile ka pikemat sorti fotosessiooni. Igaûks sai teha just niipalju pilte kui heaks arvas, no ja kõik arvasid palju. Mina suutsin läbi pildistada terve seti parareisid:-)
Pärast tänast pean vist ikka tõdema, et mulle kassid lausa meeldivad :). Kui kiisud jalatuskäigult tagasi, saime veel pilgu heita, nende õhtueinele, milleks oli kana. Mõlemale kiisule kaks kanakoiba ja need olid kadunud taldrikutelt loetud sekunditega. Noolisid nad veel ka teineteise taldrikuid, kuid ega seegi kaasa aidanud. Mõlemad oli tühjad ja läikisidv kui äsja poleeritud lauahõbe :). Kuna väljas juba hämardus, siis olime sunnitud kiisudega hüvasti jätma.
Tagasi külastajate keskuses, tagastasime laenatud varustuse. Kui juba lahkumas olime, hääletasid ennast autole kõik 3 geparditega jalutuskäigul olnud onu. No mis meil selle vast sai olla, et nad lähimasse külla teel koju ära visata :). Väljas oli selleks ajaks kottpime. Teeäär oli igasuguseid murisid ja mukisid täis. Ja ei mingit tänavavalgustust ja helkureid ju murid samuti ei tunne. Murid erinevalt Mukidest ei jookse autole tormi. Seega selles osas on meie Mukid ja siinsed täiesti sarnased.
Kui kodulinna tagasi jõudsime, oli meil jälle hundiisu. Seda enam, et tiheda päeva jooksul lõunat polnud mahti süüa. Eelmisel õhtul olime majaperenaise käest uurinud, kus siin söögikohad on ja nüüd neid otsima suundusimegi. Ühel hetkel juba tundus, et nüüd jõuab tee kellegi hoovi ja sellega see ka lõpeb, kuid otsitud söögikoha hooviks osutus see plats. Seekordseks restoraniks Senso. Tuli välja, et tegemist suure-suure kohaga, mis praegusel telvisel ajal täitsa tühi oli. Ei lasknud me sellest ennast häirida ning otsisime endale koha, mis meile meeldis.
Minu saagiks oli lõhesalat ja Virgin-Mojito. Eret võttis ette pasta ja Tiramisu ja kokteili, mida ettekandja tütarlaps soovitas, kuid mille nime ma ei suutnud ära registreerida. Toit nagu ikka maitsev. Portsud suured. Lauale toodi ka chilli, küüslauk ja juust. Eret kasutad juustu ja chillit. Oi kurja, see chilli oli kuum. Hetkega oli tal soe ja silmad jooksid vett.
Kõhud täis oli aeg lõpuks koju minna. Homme liigume siit maalilisest pesast edasi, vastu uutele seiklustele ja elamustele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar