Meil oli vastas buss koos juhiga, kes märkimisväärselt arusaadavat keelt ei mõistnud. Kuid pole hullu, saime hakkama. Esmalt tellisime endale sõidu Entoto mäele, milllet peaks olema suurepärased vaated Addisale. Buss muudkui ronis ja ronis kõrgemale mäe otsa. Oi mul oli sisimas hea meel, et polnud vaja seda turnimist jalgsi ette võtta. Mäe otsas olime ca 600m kõrgemal kui all linnas. Mäel siiski märkimisväärseid vaateid polnud, sest igal pool lokkavad eukalüpti metsad ja need varjavad kogu vaate linnale. Mäe otsas asuvad kirik ning Addisa asutaja kuninga palee. Kirikusse me sisse ei pääsenud, kuid selle ümber saime siiski jalutada. Kõrval kohe esimene kirik, mis ehitatud juba 1700 kopikatega. Kui vaateplatvormil peaaegu olematut vaadet otsisime, ilmusid meie kõrvale kohe paar pisikest rüblikut raha nuiama. See on siin üleüldine häda, et lapsed nuruvad raha ja see on väga agressiivne toimetamine. Kohati lausa kipuvad rippuma käe küljes. Ise hoiad oma asju kümne küünega kinni, sest kui seda ei tee, siis pidavat seltsimehed ise su kotist stuffi otsima.
Selgus, et sissepääsu eest sooviti eraldi piletiraha ning autojuht vaatas meile otsa, et noh, makske. Kuid me olime juba päeva tuuri maksumuse tasunud ning polnud kavaski mingit ekstra kulu tegema hakata. Pärast mitmeid telefonikõnesid ja selgitamist, oli siiski selge, et meie ise neid oileteid ei osta. Palee, mida külastasime, ei ole muidugi klassikalises mõttes palee. Teine on lihtne ja maalähedane. Ruumid vaatamata kuumale ilmale olid jahedad ja võiks isegi öelda, et külmad. Nägime tolleaegset külmkappi ning toidu säilitamise ruumi ning lisaks kõik muud eluruumid. Mööblit plaees muidugi alles polnud. Külastasime ka kohalikku muuseumi, kus kuningliku paari kuued ning igasugust muud pudi-padi.
Kompleks kiriku, muuseumi ja paleega selja taha jäetud, suundusime veel pisikesele jalutuskäigule mäe otsa. Sai taas meelde tuletada mäestikus matkamisel, kuid jalanõud olid vähe valed. Kuid pole hullu, sain hakkama :).
Mäelt tagasi all linnas, tellisime ennast kohvipoodi. Oleme ju ikkagi kohvi maal. Ostud tehtud ning kohvijoojatel kohvipaus ka tehtud, oli eesmärk meil leida õdus kohake, kuhu omale kuni õhtuni juured alla kasvatada, et siis lennujaama minna. Eh, see oli keerulisem, kui esialgu tundus. Olime otsinud soovituse kaasas olevast Lonely Planetist ja kirjeldus tõotas head. Tegelikkuses osutus ülesanne mõnevõrra keerulisemaks, sest meid ringi transportinud bussijuht ei jaganud oluliselt matsu inglise keelest ega sellest restoranist ning veel vähem oskas ta kaarti lugeda. Ja seiklus alaku :). Onu roolis helistas korduvalt ja samuti küsis korduvalt möödujatelt juhtnööre. Pärast ca poole tunnist šeiklemist linnas jõudsime kohale. Omaette elamus, või noh, mis elamus - pigem kogemus oli tee ääres nähtud looduse freakshow. Oli seal igasugu sante, küll totaalselt moondunud jalaga, küll pooleldi mädaneva silmnäoga. Siis mutt pisikese lapsega, kes tähelepanu äratamiseks vahelduseks last näpistas ning siis rahustamiseks tissi põuest välja koukis, et siis demonstratiivselt titte rahustama hakata. Kõik need tegelased olid jalutamas sõiduteel nng loomulikult olid ennast sisse seadnud ristmikutele. Urr. See lõputu kerjamine ja raha pommimine siin riigis on lausa üle mõistuse. Vee väsitab ja mis seal salata, ka tüütab.
Meie tellitud restoran aga osutus suletuks ning kena kirjeldus raamatus aegunud :(. Seega olime taas punktis, kus meil vaja abi ja juhatust, kuhu minna, et endale juured alla kasvatada kuni ükskord lennujaama saab.helistasime oma tuuri korraldajale ning küsisime abi. Telefon juhile ning talle anti vajalikud koordinaadid ja juhised talle arusaadavas keeles. Selle koha leidmine läks meie bussijuhil oluliselt lihtsamalt :). Ütlesime bussijuhile aitäh ning lasime tema minema. Õhtul oli plaan lennuväljale minna taksoga.
Igal juhul restoran, mis meile kätte juhatati, osutus igati modernseks kohaks. Kui siis ainus pisike häda selles, et koht pakkus kohalikke roogi, kuid nendega ma siiski liiga suureks sõbraks reisi kooksul ei saanud. Kuigi polnud hullu, sest menüüs ka tuunikalasalat ning sellega koos igal juhul minu mured lahendatud. Joogid ette ja söögid tellitud, oli aeg hakata juuri alla kasvatama. Kristina ja Kaur olid tublid ning tellsid kohalikud toidud, kõik meie, ülejäänud katsetasime õnne tuunisalatiga. Lisaks leidsime menüûst ka ekstra muna ja tellisime ka selle juurde. Salatis endas muna juures ju polnud :). Piprakauna olid nad salatile ikka väga mehiselt lisanud. Ja ega nad seda siis ju seemnetest puhasta, ikka koos. Mina nokkisin pipratükid salatist välja. Isegi siis jäi sellesse teravust küllaga :). Kõht täis, meel jälle hea :). Kosutavad joogid kõrval ja aeg võiski lennata. No aga ei lennanud ju, vähemasti piisavalt kiiresti. Ühel hetkel tekkis antud kohast küllastus, seda enam, et konditsioneerist aidatud jahedus puges vaikselt juba kontidesse. Seega klappisime arve kokku ning seadsime sammud järgmisesse kohta. Selles pakuti kooki ja kohvi. Koogid nägid pisut paremad välja kui meitsesid, kuid polnud ka miskit hullu. Kohvikus sattusime peale kohalikule Special Abyssinia tea'le. Selles tubli sorts spaisse (miskit aniisilist) ja paras sorts hapukust mõnusalt tasakaalustatud magususega. Ka selles kohvikus ei suutnud me lõputult juuri endale kasvatada. Jätkuvalt oli lennukiteni veel kamaluga aega. Huvitav oli, et tegemist pühapäeva õhtuga ning kohviks rahvast tulvil.mvaldav enamus seejuures veel meesterahvad. Meil tekkis elav diskussioon teemal, kas sellise kontseptsiooniga kohvik Eestis jääks ellu või mitte ( st ilma alkoholi valikuta kohvik). Jõudsime järeldusele, et meie puhul oleks põhiliseks klientuuriks sellisel juhul pensinäriprouad, kes aegajalt väljas sõbranjedega kokku saavad.
Koos arve küsimisega palusime endale ka taksod hankida, sest olime jõudnud otsusele pigem lennujaama minna ja mitte enam uut kohvikut või restorani avastada. Ehh, sellega algas tänase päeva suurim seiklus :). Taksodeks nimelt sellised toredad mašiinad nadu Žigulid. Enne kui sisse istusime leppisime hinnas kokku. Per auto sai taksikskokku lepitud 300 kohalikku raha (birri), st kirvega kurge jahtides võiks öelda, et ca 12 euri. Ühes autos mina, Maire ja Kaur ning teises Kristina, Urho ja Risto. Hiljem tuli välja, et meid sõidutav auto oli lausa luks-isend võrreldes romuga, millega meie teine ekipaaž liikus. Nad arvasid, et Flinstone'de auto liiguks edukamalt, sest nt lamavast politseinikust üle sõitmine osutus peaaegu et ületamatuks ülesandeks:). Igal juhul pakkisime ennast taksodesse ja sõit lennujaama poole võis alata. Keerasime ennast suurele tänavale välja ja hetke pärast möödusime poest, kus esimesel päeval ATMi üritasime puistata ning kus esimese joogitankimise peatuse tegime. Ainus probleem tundus olevat asjaolu, et minu loogika järgi oleksime pidanud sellest poest teist pidi mööda sõitma. No aga mida mina tead Addissas liiklemisest ja pealegi veel pimedas. Hoidsin aga moka maas. Rallisime aga hoolega mööda linna. Ja ikkagi tundus miskit mäda olevat :). Pärast paarikümne minutilist söitu olime jõudnud ühele ringteele ja siis tuli meie taksojuht lagedale küsimusega, kuhu sõita soovime. Hihihiii, kohe hakkas huvitav. Kuhu see sell meid siis oma aruga soovis viia?? Seletasime talle siis et lennujaama. Tema pudistas miskit vanast lennujaamast, mina omakorda rääkisin talle Bole International Airport'st. Taksojuht keeras auto tee äärde ning kukkus helistama. Pärast lühikest kõnet püüdis ta meile taas mingist vanast lennujaamast rääkida ja mina vastu eesli kangekaelsusega rääkisin taas Bole rahvusvahelisest lennujaamast :). Selleks ajaks kui hakkasime pärast tehtud telefonikõnet liikuma, oli meie teine ekipaaž ka meile sappa jõudnud. Igal juhuljätkus meie sõit ja loodetavasti seekord õige lennujaama suunas. Veel tükk maad sõitu ja voila, lennujaama me saabusimegi. Ootasime huviga, et kas nüüd läheb lahti ka tasu suurendamise kauplemine või mitte, kuid oh üllatust juht püüdis kõigest hingest vabandada tekkinud segaduse oärast ning ei piukusgi tasu osas. No selle raha eest saime sõitu piisavalt :). Mõne viivu pärast saabus ma meie teine ekipaaž ning saime alustada vajalike lennujaama protseduuridega. Seekord said need päris kiiresti läbitud ning esimese lahkuva lennuni oligi veel aega pisut üle 4 tunni. Addissa lennuväli ei hiilga kuidagi meelelahutuslku poole pealt. Leidsime endale siiski ühe kõrtsu, kuhu ennast istutasime. Ja üllatusega avastasime, et siin osatakse pappi küsida nagu Skandinaaviaski. Urr, õlle eest küsiti järsku 152 bitti, kui senini olime ohkinud 40 birrise õlle eest ja enamasti pruukinud 25 birrist humalavett. Käisime kordamööda ka kohaliku ja peaaegu olematu kaubandusega tutvumas. Minu jaoks oli see juba tuttav pilt. Kuid teistele ilmselt päris huvitav kogemus :). Pooltühjad riiulid võistlesid tühjade riiulitega ning hindu toodetele poldud raatsitud lisada. Istudes taas pubis tervitas meid ühel hetkel täitsa eestikeelne tere. Kodu poole olid suundumas ja Djiboutist kodu poole teel olevad laevakaitsjad. Härrased olid asunud koduteele ja nemad suundusid koju üle Istanbuli. Seega paari tunni sees startides kasutasime kokku 3 erinevat marsruuti - Istanbul, Stockholm ning Milaano. Minu lend, st Milaano väljub esimesena. Üle Stocki kinejad saavad liikuma tunni hiljem ning Istanbul startib viimasena, veel tunnike hiljem.
Ja märkamatult oligi aeg nii kaugel, et vaja kirjandusministeeriumist veel läbi käia, sööbikule-pisikule säru teha, turvakontrollist läbi minna ning peaaegu ongi boardingu aeg.
Homme saab koju!!!
Head aega, Etioopia. Oli huvitav ja lahe reis, kuid ilma igasuguse kahjutundeta võin jätta jumalaga. Me rohkem ei kohtu (kui siis ainult kiire läbiv visiit Addisa lennuväljale connection lennu tegemisel, muul juhul mitte).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar