kolmapäev, 10. august 2016

Prantsusmaa - P3: šokolaadi avastamas

Hommik algab ca 7 paiku. Hommikusöögile suundume kell 8. Enne 9t asume teele. Lohistame oma kohvrid hotelli retseptsiooni juurde ja siis annan oma kandadele valu ja suundun auto järele. Eeldan, et leian eest ainult meie valge ratsu, kuid tegelik tõde on see, et parklas on capaarkümmend autot kokku. Ilmselt saab külast ka otsemini sellesse parklasse, kuid eilse Monaco parkimismaja seikluste pealt ma sellega enam ei riski ja lähen teada teed mööda.  Teel allapoole kohtun ühe suure kruzavikuga ja nii olen sunnitud siin veel nikerdama ja manööverdama, sest lihtsalt niisama möödumiseks on ta liiga suur.  Pisut nikerdamist ning lõpuks pääseme üksteisest mööda ja saame oma päevateed jätkata.
Pakime hotelli juures omad kodinad ja teele. Täna suundume Prantsusmaale. 
Esimene peatuspaik on planeeritud La chocolaterie Puyricard'is. Kohale jõudmiseks valin seekord kiire trassi, sest maad üle 200km ja see võtaks terve päeva kui sõita pisikesi külateid. Ajaliselt oluline šokolaadikasse, kuna see on nädala jooksul ainus inglise keeles toimuv tuur. Nagu ikka, kipub paanil aerutamine olema pisut nüri, kuid samas edasiviiv. 
Saabume Lonni, no olgu olgu - minu arusaama järgi kohale, kuid see ei osutu tõeks. Šokolaadi shopi juurde saabume küll, kuid see pole päris see õige.  Õnneks oskame me letis oleva tütarlapsega mõlemad viipekeelt ja valdame suurepäraselt kaardijoonistustehnikat :). Tagasi autosse ning orienteeruma. Kohal. Jeeee!!  Ja aega veel ca veerand tunnikest ülegi. Jõuame parasjagu ministeeriumi korraldustele alluda ing poes juba oma meeli hõrgutada. Maksan meie tuuri ning jääme ootele. Varsti saabubki meie giid. Esmalt vaatame filmi Puyricardi ajaloo kohta. Saame teada, et vabriku rahajad on kunagi kokku saanud Kongos (Aafrikas), kuid sealt60ndatel pidanud lahkuma, kui ajad seal raskeks läksid. Prantsusmaale saabudes asusid nad  Aix-En-Probence'i juba teadmisega, et rajada siia šokolaadivabrik. Tänaseks juhatab vabrikut pere vanim poeg. Vabrikus töötab tavalisel ajal ca 12-15 inimest ja nädalane toodang on umbes 200 kilo. Maiuste valmistamine käib tänase päevani käsitsi. Ja kui siis saabuvad jõulud, on vabrikus tööl 120 inimest ja päevane müük tõusnud 2200 kiloni. 
Enne veel kui vabrikuruumidesse saame, pakitakse meile selga valged kitlid ja pähe mütsid. Seejärel saame kaasa õptussõnad, kuidas käituda, st mida tohib ja mida mitte ning millega ettevaatlik olla. Esimesena näeme, kuidas valmistatakse põhilisest mandlitest küpsiseid (glasuuritud). Seejärel saame neid mekkida. Magusad, mis magusad - pole päris minu tass teed.  Edasi suundume šokolaadikommide liini kuurde. Kus tehakse vormis komme ja täidetud komme. Taas saame suu magusaks. Mmm.. Mulle kui šokohoolikule sobib selline vabrik külastada ülihäsri :).  Lõpetuseks saame veel proovida vahukomme, mis liig see liig. Selline kogus suhkrut mu hamba all on juba liiast. 
Lõpetame oma ringkäigu taas vanroku poes, kus teeme mõned sisseostud. Kuna siin valmistatakse ka jäätist, siis tellin karbi jätsi, mis peaks olema siin valmistatudmandliküpsiste moodi. Küsin juurde ka lusikad ning niikui poe uks kinni saab, teeme endale pisikese jätsipausi.
Edasine programm viib meid täna kitsejuustufarmi. Maa sinna pole ülearu pikk, ca tund sõitu. Farm on Marseille' külje all ja kuna jõuame enne õhtuse külastusaja algust kohale, siis otsime endale tegevust. Nimelt otsustame teha ühe varase õhtusöögi, et siis hotellis hiljem manustada veini ja juustu, mille eile ostsime. Kuna saabusime oma toidu otsingule siesta ajal, siis õnnestumisprotsent osutus 0ks :(.  Kui jõuame järeldusele, et tegemist on ikaldusega, suundume tagasi kitsejuustu koha juurde, et olla kell 5 valmis.
Kohal ja kohe kutsutakse meid lahkesti hoovi. Siis aga selgub, et me räägime ainult inglist ja kohe osutub, et mitte miskit ei saa. Ei saa maitsta, ei saa osta, ei näe kitsi ega juustuvalmistamist :(. Farmi peremees ise on kardetavasti kitsede juures ( sest kontaktaadress sda sulaselgelt pole - keset küla) ja ülejäänud pere on inglise keelega pisut hädas, siis olemegi fakti ees, et näeme ainult ühes külmikus nelja erinevat sirti juustu :(. 
Püüan oma pettumuse alla neelata ning palun Lonnil meid viia öömajale. Täna ööbime Remoilunsis hotellis nimega Bize de la Tour. Koha leiame lihtsasti üles ning peremees saabub ka minuti jooksul, kui olen ukse taga kella helistanud, ilma selleta, et läheksime sisse check-ini tegema või muud bürokraatiat, tuleb ta minuga kaasa, et näidata koht parkimiseks ning annab vajalikud juhised, kuidas ja kus liikuda hotellis. 
Härra peremees (kelle nimi mul kahjuks kõrvust mööda libisenud on) aitab meil kohale tassida kohvreid ja kodinaid ning siis näitab kätte meie toad. Kokku on siin üldse 4 tuba, millest meie okupeerime pioled.  Hoone ise on uskumatu. Tegemist on vana, 11 sajandist pärit rajatisega. Tõsine häärber on meie käsutuses :). Taas saan öelda, et sõnadest jääb väheks. Seda lihtsalt peab ise nägema. Super. Kui keegi on siia kanti saabumas, siis soovitan soojalt. Siia tuleksin tagasi iga kell. Kõik detailid on viimseni läbimõeldud ja paigas. Meil on. Soovi korral kasutuses köök, miusikatuba, terrass, salong. Selle pesa leidmine oli justkui nõelda leid heinakuhjast :). 
Pärast sisseseadmist suundume söögile. Restoran on kohe kõrvalmajas. Tegemist on kohaliku köögiga. Tellime endale lihase õhtusöögi. Grillitud lihad. Tükid on uipu suured. Grillmeister oma grilliga keset restorani ja liga grillitakse "elaval" tulel. Nämm. Pigistan oma liha sisse, kuid tunne on, et koju jõudmiseks vajan käru, ekstra suurt.
Kuna jaksu in veel, siis seame ennast isa ja Tiinaga terrassile sisse. Meie naabrid on samiti terrassil ja veeretame ka nendega pisut jutulõnga. Tegemist on brittidest on paariga, kes on siin sisuliselt tööreisil. Tegemist on antiigikaupmeestega. Nende erialaks on väiksed esemed ja nipsasjad, st nagu nad ise ütlevad, siis kõik, mida saab kohvris ära viia. Turusatavd oma kaupa interneti teel USAs. 
Nagu ikka, iga pidu saab kord otsa ning nii on ka meil aeg põhku pugeda. Homme taas päev.


 










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar