Hommikusöögi laual näeme esimest korda tumedamat saiasaadust. See veel lausa soe. Muidu pakutakse siiski täiesti kohalik hommikusöök, mitte britipärane :). Hommikusöögilaud on meie jaoks planeeritud õue, vana ja vägeva viinapuu väätide alla.
Tänane esimene stopp on planeeritud kingamuuseumi. Kohale jõudes ei suuda seda aga hästi leida. Lõpuks tabame küll õige koha (eeldatavasti), kuid sisse saada ei õnnestu. Tuleb välja, et tegemist minu praagiga, sest oma märkmetes on selgelt kirjas, et see on esmaspäeviti suletud, kuid täna täpselt esmaspäev ju on. Ups. Samas pole ülearu imestada, sest nädala- ega kuupäevadest pole mul erilist aimu. Tean ainult lugeda 1,2,3 jne päev :). Õnneks saab siin vist öeldaet mis halvasti, see uuesti. Möödume siit homme nagunii.
Edasi palun Lonnil meid juhatada Unistuste lossi juurde. Tegemist on Hauterives's asuva Palais Ideal du Facteur Cheval'ga, mis on ehitatud eelmise sajandivagetuse paiku (1879-1912) Chevali nimelise postiljoni poolt. Vana korjas kive oma igapäevastelr 32 km pikkustelt postitiirudel ja ehitas siis 33 aastat nikerdustega (kiiksuga) lossi. Kondame lossi ümber ringi ja uudistame kõikvõimalikke sopikesi ja nurgataguseid. Olgu mainitud siinjuures, et tegemist pole klassikalises mõistes lossiga ning see pole ega pile ka kunagi olnud kellegi elupaik. Igal juhul on loss ülihuvitav ning veel rohkem huvitab mind, kuidas inimene selle peale üldse tuleb :). Vinge.
Kui koss on igast ilmakaarest üle vaadatud ning kaamerale samuti tööd antud, suundume tagasi auto poole. Lossi juurde jalutades jäi silma söögikoht, mis pakub karpe. Nämm. Suundun lõunaoaiga otsingutega otseloomulikult sellesse kohta. Külm jutt käib must läbi, kui mitte ühtegi vaba lauda silma ei hakka. Teenindaja käib vaatamas ka terrassil ning tuleb tagasi teatega, et pole ka seal ruumi. Mul juba pea nutuvõru ümber suu :), kui ukse alt lauast üks tütarlaps mnd peatab. Nimelt nemad juba lahkumas. Juhhuu, ma saan oma karbid. Tellin seekord juustukastmes karbid. Ülim :) ! Teised panustavad pizzale ja pastale. Pizzad muidugi on hiiglaslikud, aga see-eest maitsvad :)
Kui oleme lõunaga ühel pool, siis suunan Lonni meid viima veinipoodi, kus saab ka ohtralt degusteerida. Oh kurja, siis ma kirjutaks ennast kohe sisse :). Mekkimisega ma seekord liiga hoogu ei satu, kuigi muidu võiks siin proovida ja proovida ja proovida. Aga keegi peab ju auto õhtuks koju viima. Siiski, proovin kahte punast ja ühte rose'd. Punase ostan kaasa õhtusöögile. Majaperenaine on meid kutsunud täna kodus õhtusöögile. Eile õhtul nimelt panin tähele, et laual oli punane vein, seepärast teen ka punase valiku.
Enne veel kui koju tuleme, teeme peatuse Valence's. Jalutame kesklinnas tiiru. Tänaste tähelepanekute hulka kuulub fakt, et esmaspäeviti on siin (vähemasti siin piirkonnas) elu sisuliselt välja surnud. Kõik pied ja muud asutused on kinni. Külas sisuliselt ka kärbsed ei lenda. Seejuures pole vahet, kas oeme väiksemas või suuremas asulas. Söögikohad siisk on lahti, kuid ka mitte kõik.
Saabume koju ning enne õhtusööki saame veel teha pisikese vaikse tunni. Kell 8 oodatakse meid õhtusöögile. Esmalt pakutakse väike aperatiiv, valge vein siirupiga, mis kokkuvõtteks värvib joogi punaseks :). Õhtusöögil on koos meie ga ka paar, kus naine on prantslanna ning mees sakslane. Proua ei räägi kuuldavalt sõnagi inglise keelt, kuid mees see-eest vabalt eks me siis tõlgime vaheldumisi oma vestlust oma kaaskonnale. Aeg-ajalt sekkub meie vestlusringiga ka majaperenaine. Juba nmetatutele on lauas veel ka keegi härra kohalik, aga tema staatust pole ma seni lahti harutanud. Selge on see, et ta elab siin ja on prantslane, kuid kõik muu on ebaselge. Igal juhul näev onu välja pusut nagu ahjualune ja seda mitte selles mõttes, et tegemist oleks eluheidikuga või miskit sellist. Aga ta on oma gabariitidelt suhteliselt tagasihoidlik ning kõkutab pidevalt naerda (ise ka nalja rebides, millest me küll aru ei saa:( ).
Seltskonna peale lahendame ära kokku 4. veini. Toit on tõsiselt maitsev, koduse mekiga. Ette kantakse kokku 4 käiku. Lauast lahkumiseks on eeldatavasi vaja käru :).
Vestlusest majaprouaga saan teada, et ta ostis selle maja 20 aastat tagasi ning on omade jõududega seda putitanud, kuna enne seda oli maja ca 50 aastat tühjana seisnud.
Kell on saanud juba 11 ja nii on aeg mul tänada suurepärase õhtusöögi eest ning soovida head ööd. Minu kaasteelised selleks ajaks juba ammu norisevad :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar