Esfahan on olnud muistsetel aegadel Iraani pealinn. Tänaseks on linnaas ca 2 miljonit elanikku. Aga tegemist on ühhe olulisima tööstuslinnaga tänapäeva Iraanis. Vaatamata oma tööstuslinna staatusele, on siis vaadata ja teha küll. Teheraniga on vahemaa pea 430 km.
Kell 7 väljub lend Teheranist ja lennuks kulub pisut alla 1 tunni. Lennuk on kuskilt olnud teel, st me pole esimesed reisijad ja kui Esfahanis kohale saabuma, siis jääb osa reisijaid veel pardale. Meie kandis selliseid tunneomakodumaad lende väga ei esine. Lennult maas, saime oma kodinad kenasti ja kiiresti kätte ning bussi. Edasi hotelli, et seal asjad ära panna ja siis linna.
Esfahan ( mida muide võib kutsuda ka Isfahaniks ja veel mitmeti - heal lapsel ikka ju mitu nime) on olnud mitmel korral Pärsia pealinnaks. Linna õitseaeg on olnud 11 sajandi keskpaigast kuni 18 sajandi esimese kolmandikuni, eriti uhke olla olnud Safavidide dümasyia valitsemisajal (16-17 sajandil). Esfahanis on tänaseni võimsad laiad alleed, ägedad sillad, paleed, mošeed, minaretid
Dolat Khanehi komplex on esimene, mida külastame. Tegemist imelise aiaga ning paleega. Valitseja olla olnud nii kõva mees, et pidas 200 naist ning omas 170 järeltulijat. Vot siis. Ka siin palees on ohtralt peeglitestvitraaže võlvide all. Lugu olla olnud järgmine: valitseja ostis Itaaliast peente peeglimeistrite käest suuri peegeltahvkeid, et oma paleed ehitada, sisustada. Kuna aga laevadega peegleid vedades nii mõnedki purunenud olid, siis valitseja sõnum oli et kasutada tuleb olemasolevaid peegleid, kuna need maksnud talle niigi terve varanduse. Paleed kasutati omal ajal kuninglike vastuvõttude läbi viimiseks.
Jalutame läbi pargi, ilus ja roheline. See peab siin olema ränk töö, et hoida kõike ilusa ja eriti rohelisena. Lõpuks jõuame linnasüdamesse, kus on taas paistmas uhke palee. Nii palju kui silmad seletavad, on näha sama kompleks, selle õuel kena aed.
Ali Qapu palee on järgmine, mida külastame. Piletid lunastatud, satume esmalt fuajeesse, kus tuleb välja, on hiilgav akustika. St kui kaks inimest seisavad vastasnurkades, siis üks sositab oma nurgas, siis teine omas nurgas kuuleb seda ilma vaevata. Seejärel turnime treppidest üles. Trepid on imeilusad, värviliste mustritega. Astmed on küll mehised 🙂. Vägisi tekib pähe küsimus, et kuidas küll inimesed aastasadu tagasi neud treppidest üles-alla kulgesid, arvestades, et siinsed inimesed pole ülearu pikad ning pealegi veel asjaolu, et vanadel hallidel aegadel olid inimesed üldse ju lühemad.
Palee terrassilt avaneb hingemattev vaade kogu Naghsh-e Jahan'i väljakule. Tegemist peaks olema ühe maailma suurima linnaväljakuga. Oma vildaka silmamõõduga võin hinnata, et ümber platsi käimine, on julgelt üle kilomeetri. Ühes väljaku servas kõrgub hiiglaslik mošee. Anname aga sõrmedele fotoaparaatidega mehhaniseerimsel valu ja ohhetame ja ahhetame peaaegu kooris 🙂.
Kui edasi suundumas oleme, siis ronime taas treppi pidi kõrgemale, kuni jõuame muusikatuppa. Selle nikerdustega võlvid on uskumatud. Suu ammuli vahid ringi ja imetled. Laed pole siin suuresti kuskil lihtsalt klassikalised ruudud või ristkülikud, sõltuvalt põrandapinnast. Laed on enamasti kaheksanurksed ja nikerdatud, mosaiigid vms. Impressive!! Lõpuks kui alla saabume, võtame suuna mošee poole, mis on meieviimane nn. kohustuslik külastus täna, enne kui saame linnaloa.
Mošee, see on hämmastav. Hiiglaslik, kõrged laed, mosaiigid. Oh kuidas nüüd tahaks osata ennast korralikult ja soravalt väljendada, aga tuleb leppida sellega, mis on antud 😏. Sammume mošees esmalt suurde saali, kus tuleb välja on ühes konkreetses kohas helipunkt. Meie kohalik giid Majid võtab üles lauluviisi. Meie üllatuseks kõlab see mitmehäälse lauluna. Ulme. Tuleb välja, et see on tingitud mošee arhitektuurilisest eripärast. Nimelt on sellel 2 katust või katusekihti. No ja nende vahel on 14 meetrine nn õhuvahe, mis sellise akustika mošee suures saalis tekitab. Olen lummatud, nii lihtne see ongi. Lisaks need mustrid. Peaasjalikult on kasutatud mošeedes sinist, valget ja kollast värvi. Sinise toone on seejuures erinevaid. Miks sinine, ka sellel on täiesti loogiline selgitus. Sinine on külm värv ja soojus peegeldub sellelt kõige paremini tagasi, seega hoiab ta jahedust ja see on siinses palavuses parim võimalik lahendus.
Vastu seina, mis on suunaga Meka poole, on põrandas auk. Selgus, et see oli selle pärast, et kuna mošeesse mahtus korraga palvetama palju, väga palju inimesi, siis imaamil oleks tekkinud nn. esinemishirm teiste ees palvust lugeda. Seepärast läks ta sellesse auku, kus luges palveid. Tänu absoluutsel hämmastavals akustikale, oli ka viimastes ridades siiski imaami palvete lugemist selgelt kuulda. Saame teada ka selle, et kuigi moslemid palvetavad päevas 5 korda, siis šiiidid (suurem osa iraanlasi) on oma reliogioonis vabamad ning õhtused palved pannakse üheks kokku, st erinevaid kordi kokku lugedes 5 korda ei saa.
Enne veel kui välja suundume, põikame mošees püsti pandud renoveerimisosakona. Näeme, kuidas valmistatakse neid hiiglaslikke võlvlagesid. Kuna laed koosnevad 8 siilingust (või kuidas iganes seda ehituslikus keeles nimetatakse) siis on vaja korraga ainult 1 osa eest hoolt kanda. Ülejäänud 7 on selle esimese koopiad. Tegelikult tehakse valmis kipsist mosaiik/pusle, mille aluseks on õige vormi ja kujuga võlvi osa (see 1/8). Lõpuks pannakse see kokku pisikestest mosaiigikildudest mis siis täpsete mustrite ja värvide ning kuju järgi on šabloonile valmistatud. Iga tükk šabloonil on saanud numbri, et võlvi all lihtsa vaevaga see oma koha leiaks. No tõesti, kõnnid ringi suu pisut lollakalt töllakil 🙂.
Lõpuks liigume siiski edasi. Sihiks leida rahavahetuspunkt. Öised saabujad vajavad kohalikke tugrikuid. Kõnnime ja kõnnime, tulemuseks tühjad pihud. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nimelt on siin levinud tänavavaluutavahetamisärimehed 🙃. Kurss päris normaalne ja nii saab terve rodu tehinguid tehtud.
Kui juba rahast juttu, siis rahaühikuks on siin riaal. 1$ eest antakse pisut üle 37000 riaali, 1€ eest aga 42000 riaali. Lisaks kasutavad kohalikud tomaneid, st riaalide summa on 10ga jagatud. Lõbusaks teeb ostlemise asjaolu, et vähe sellest, et neil on oma tähestik - on neil ka oma numbrid. Urr...
Raha vahetatud, otsime endale ühe kohviku, sest valdaval osal on tekkinud kohvinälg. Pärast pikk korraldamist saame omad kohvid ja minu tee tellitud. Rõõmsalt pea paar tundi kulutatud, asutame ennast turule, mis on igati viisakate poekeste jada, mis on pikitud kogu väljaku äärt pidi. Oluline on siin muidugi kaubelda, aga tee või tina, ei ole see mul veres.
Kuna tasse siin silma ei hakka, siis lepin ühe ilusa pisikese vaasiga. Sooritan ostu ja jalutame edasi. Valdav osa seltskonda on selleks ajaks juba hotelli siestale suundunud. Pärast pausi kappame me lõpuks läbi kogu turu. Poole platsi peal hakkab silma üüratu saba kohalikest. Tuleb välja et väljaku ääres on valimispunkt ja täna on ju presidendivalimised. Rahvast on tõesti palju. Pressi särkidega tegelasi silkab ringi ja üleüldse on tunne kuidagi eriline olla sellise kohalike jaoks olulisel päeval siin ja seda oma silmaga tunnistada. Jä tkame turul kondamist ning alles siis võtame sammud kodu poole. Tegelikkuses küll plaan veel jalutada hotellist pisut edasi jõe äärde, kus pidid olema lahedad sillad. Kuna hotellis teeme ministeeriumikülastuse, siis ootamatult niidab siesta osa ka meist. Mina hitellituppa ei ründa, sest toanaaber on öösel alles saabunud ning pärast kohvikukülastust hotelli tuttu suundunud. Joon hotellifuajees taas ühe tee ja lobiseme oma giidiga törtsu juttu. Vaikselt hakkab magajaid taas ärkama ning nii oleme jõe äärde suundumas 4kesi. Wenna teada peaks olema silla juures mitmeid teemaju, kuid sild on küll võimas ja ilus nagu lubatud, kuid mida seal siiski pole, on teemaja. Kondame sillal ja selle ümbruses ringi kindla sooviga siiski üks teekoht leida. Uudistades leiame endale hoopis hotelli lähedalt püstijalamahlabaari. Lubame endale melonimahla, mmmm.
Kui on plaan, siis tuleb seda järgida. Otsides kohvikut jõuame lõpuks oma lõunase kohviku juurde tagasi. Kuna kohv oli seal hea ja tee samuti, siis maandume sinna taas mekutama. Proovin ära lõpuks ka kohaliku jäätise. Kodus on paremad, kuid kärab küll. Mingil hetkel avastame, et hommikupoolikul turgu pidi konnates ei teinud me üldse sellest kirevast ja silmi nuumavast rikkusest ja küllusest pilte. No mis halvasti, see uuesti. Päädib minu korduskülastus ka 2 salli ostuga. No ise olen rahul 😊. Ja siis kodu poole. Teeme veel enne hitelli pisikese pähklipeatuse. Ja sellega koos on kell saanud juba 7. Aeg kiirpesuks ja juba õhtusöögile. Täna leiab minu taldrikul koha lambakebab. Nämm.
Teeme pärast sööki veel silla külastuse, et seda ka pimedas ja tuledes näha. Rahvast oli sillal ikka nagu murdu, tõenäoliselt isegi rohkem kui päeval. Tagasi hotelli poole suundudes, teeme taas peatuse oma püstijalamahlabaaris. Taas melonimahl ergutab meeli.
Ja sellega see kirev ja muinasjutuline Esfahani päev läbi ongi.
Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar