teisipäev, 1. august 2017

P5: Altai - mõnulemine laugel rajal.

Hommikul on äratus taas kell 7. Lootusega kell 8 hommikut süüa ja siis kella 9st teele asuda. 
Täna öösel oli mul külm. Vaatamata sellele, et panin õhtul selga ka teise kihi sooja pesu, on ikka külm. Topin endale lõpuks selga ka oma sulejope ja poen sellega koos magamiskotti. Ja nüüd on enam-vähem. Lisaks teen suure osa ööst kükke, ehk võitlen loodusega. Kuna õelus on mu teine nimi, siis ei saa ju märkimata jätta, et ma pole ainus. See tegevus on olnud meie kõigi meelistegevus 😋. 
Kui öösel jope selga panin, siis vastu hommikul hakkan kihte. Aha rookima. Esmalt jope, siis fliis. Rohkemat ei jõua, sest enne on äratus. 
Oleme kõik juba valmis hommikusöögiks, kuid puder alles podiseb ja veel ei loo. Tee saab küll valmis ja nii saan endale sisse kaanida juba oma hommikuse teelähkri. Lõppeks loob siiski ka puder. Puder on magusapoolne ja maitseb täitsa. Seest on leida rosinad ja nägijad teavad ka öelda, et šokolaad on leidnud oma tee pudrupotti. Nime ma sellele pudrule siiski panna ei oska. 
Oleme söönud ja eme valmis stardiks. Aga miskit veel ei juhtu. Istume ja mõnsateme. Täna peaks meid ees ootama ca 17 km ja tõusu umbes 350 m eest. Eks see paistab, mis õhtuks on kogunenud. Läheb ikka ohtralt aega, enne kui hobused saabuvad ja me omad kodinad üle nõlva otsa tarime. 
Ahjaa eile kui laagrisse saabusime, olid nii mõnedki meie kotid ümber paigutatud. Minu kott nt lausa algosadeni, st ka teine tossupaar, mis muidu on kohti põhjas, on nüüd kotist välja pugenud ja koha leidnud eraldi sadulakotis. Urr, see küll tore tunne pile, et need jopskid su asjades inventuuri teevad. Loodetavasti on see viimane selline juhtumine.
Asutame ennast lõpuks teele. Esiti ronime mööda mäekülge, aga kuna taas on Monika nautjejate grupi tempomeister, siis kulgeb meil teekond päris mõnusas rütmis ja ladusalt. Valdavalt kulgeb rada kas tasaselt võis siis pisikeste kalletega üles, paaril korral ka alla. Monika teeb taas suurepärast tööd grupi peas. Vaated on hingematvad. Meie ümber on lõputu avaraus. Üks vaade on ivägevam kui teine ning ühtki lahjat vaadet lihtsalt pole. 
Pärast paaritunnist astumist saabume ühele mäenukile, kus seame ennast pausiks sisse. Põhiline aeg kulub fotoaparaadi piinamises ja katsetes kogu ilu korraga pilti püüda. Keeruline ülesanne, aga eks see hiljem paistab, mis hindele katsetus küündib, selgub hiljem...
Samasse kohta saabub ka hobustel matkagrupp, seega on aeg meil edasi liikuda. Rada kulgeb jätkuvalt eriti mõnusalt ja laugelt. Seega on valdava osa ajast mõnus loba ja naer kuulda. Ühel hetkel hakkame laskuma. Ühel hetkel tunnen, et põlv hakkab vaikselt nurisema. Õnneks on laskumine suhteliselt hel pinnasel ja nurk pole samuti kontimurdev. Ja siis oleme oma planeeritud lõunaplatsil. 
Oh üllatust, meil on küll, pajad kaasas, milles teed ja süüa teha, kuid meil pole miskit, millest süüa teha. Selgub, et plaan oli selline, et hobused ootavad meild lõunaplatsil. Aga ei miskit. Ženja on pisut murelik. Nagu sellest veel meie lõunaseks doosiks ei piisa, selgub, et me justkui oleks pidanud ka vee ise kasa vedama. No seda korralust polnud ükski kõrvapaar kuulnud, järelikult pole seda ka antud. Täna on selline tore päev, et kohvidantel õnnestub isegi tassike kohvi saada 😊. 
Muidu on meie lõunaks meie oma varudest välja kooruv mant. Nii on laual paar kotikest kuivatatud liha, kuivatatud soolakala, halvaad, juustupats, kommi. Danili kotist ujub päevavalgele ka küpsisepakk. 
Oleme juba lebotanud parajalt, kuid hobuseid ikka veel pole. 
Jätkame tavapärases rivis teekonda. Vaated on jätkuvalt pea et hingematvad. Tekib tunne, justkui näeks üle maailma ääre. Viimases peatuses saame info, et viimane 4 km on kergel laskuv teekond. 
Selgub, et siinsete tegelaste kergelt laskuv on tegelikult siiski kergel tõusev reljeef. Viimane ots siiski on laskumine. On ebameeldiv, kuid ei miskit hullu veel. Enne laagriplatsile saabumist läbime ühe põlenud metsatuka. Pilt on nagu mõnest põnevusfilmist, selline pisut creepy. 
Laagriplats on pisikese järve ääres. Ees on küll üks matkajatest oaar, kuid mitte meie hobuseid kodinatega. Raadio kaudu giidid hobusemehi samuti ei taba, seega jooksevad nad pisut edasi lähedal olevasse nn. ametlikule laagriplatsile. Sealt saabuvad nad aga tagasi sama nõutult. 
Vahepeal on venelastest paar matkajaid meid lahkesti kostitanud tee ja küpsistega. Topime kõik endale nii palju kui võimalik selga. Aga seda, mis päevamatkakotis kaasas, pole just liiga palju. Minul pole sisuliselt mitte miskit. Aga päike on veel üleval ja lõke on olemas, seega külm veel ei murra. Mehed lähevad esiti metsa puid tooma ning teevad kohe natuke maad edasi olevale platsile lõkke üles. Kolin ühe tule juurest teise juurde. Kuna mehed askeldavad tule ümber ja ehitavad meile sinna istumist, siis meie ronime kuivi oksi otsima. Mine tea, kui kaua tuleb meil ilma oma asjadeta, st soojade riieteta hakkama saada. Vahepeal on Tanja tulnud meie naabrite juurest leivapätsi ja 3 karbi pasteediga. Lõpuks saabuvad meie hobused. Vahepeal liikus juba igasugu müüte, kuid tundub, et 1 hobune olevat lahti pääsenud ja plagama pannud, seega kulus aega selle otsimisele ja püüdmisele. Kas ja kuk suures osas see tõsi on, on iseasi. Aga kokkuvõtted on kogu mudru olemas ja saame oma laagri üles lüüa. 
Kuna ruumi siin üleliia pole ja pealegi tasast oinda, siis on täna telgid üksteise kõrval, vaata et sisuliselt ilma õhuvahedeta 🙂. Aga kõik leiavad endale siiski kenasti koha. Kui telk üleval, suundume Tanja ja Tiinaga pesuprotseduuridele. Mõtled küll, et järv ja kui külm see vesi olla saab... kKurja, saab ikka küll. Urr. No aga juba tahaks hirmsal kombel pesta. Seega trotsin külma ja kujutan ette sooja auravat vett, kui sellesse jäisesse vette omad varbad pistan. Teen kogu vajaliku lobistamise nii kiiresti kui üldse suudan ennast liigutada. Tiina a Tanja on kangelased, nad suudavad oluliselt kauem vastu panna. Kui tagasi saabume, siis on mehed lõpetamas oma pesuprotseduure. Ega nemadki väga hõiska, et soe oli. 
Pakime ennast taas soojalt riidesse ja siis on aeg õhtusöögiks. Täna on menüüs makaronid, koos ühe lihakonservi ja juustuga. Kuna arvati, et meile antud leib ja pasteet ei kuulu tagastamisele, kuna andjaid see tõenäoliselt solvab, siis maiustame nüüd pasteedileivaga. Nämm!
Makaroniroog maitseb ka hüva. Tavapäraselt on vaja pisut soola lisada, aga see ju lihtne töö.  Kõrvale mekime, kes kuidas tuli ett või vanakest. Mõne aja pärast ilmub välja veel küpsisekott ja kuna meil on ka üks sulajuust, siis Mart tubli hing meisterdab mõned juustukattega küpsised ( nagu Triin meid koolitab, siis neid nimetatakse kanapeedeks). Kuna küpsisepuru on veel hulgi, siis veeretavad Mart ja Teiin veel juustupallikesi küpsisepurus ja ongi meestel sakuska olemas. 
Väljas on külm, nii kuradima külm. Ja kuna ma vaal madalal palgil enam istuda ka ei saa, siis kobin telki, eesmärguga pisut kirjutada. Lõkke ääres käib veel paras sumin, aga minul kirjutamisest ei tule suurt välja, silmad lihtsalt kukuvad kinni. Panenpea korra maha ja tundub, et juba ma magangi. Kõrvalt siiski veel suminat ja tänast vooru eile mängitud KGB testist. Naerukõmin kord vaikib ja siis kajab rõkkavalt üle laagri. Mina aga poen koos suusapükste ja sulejopega magamiskotti ning pilt ongi läinud.
Tänane statistika numbrites on järgnev:
Distants: 17,86 km
Tõusumeetreid: 573 m
Laskumine: 626 m
Aeg: 6 tundi ja 3 minutit.
















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar