teisipäev, 1. august 2017

P8: Altai - võtame tipu (meie reisil)

Hommikul äratus kell 7. Täna hommikul on telk lausa jääs. Seega külmakraade pidi hoolega olema. Rõõm on aga see, et külm ei olnud. Sulejopet polnud üldse seljas ja fliisi viskasin ka öösel seljast. Mõnus oli. Telk on täitsa märg. 
Kuna päikest laagri peale veel ei paista, on väljas päris karge. Keeldun ennast telgist liigutamast mõnda aega, kuid pissihäda ei lase lauem siiski telgis olla. Ronin välja ja käin põõsastes.
Kui kõik teised on jälle sisse pakitud, siis mina tuian ringi paljaste varvastega. Hommikusöögiks on riisilobi. Aga keel juba limpsab, sest Fred on asunud taas seeni puhastama. Lähen appi, sest hommikune karge külm ei lase seda pikalt teha. 
Pakime oma laagrit kokku ja saame liikuma, kui kell on saanud juba 11. Nii pikka hommikut polegi meil veel olnud. Marsima paadisilla juurde, sest peame esmalt üle järve saama. Spordiklubi on läinud juba enne teele ja nemad lähevad ümber järve.kui keie osade kaupa üle läheme, siis teiselt poolt tulevad samuti matkajad üle. Tegemist on Sloveeniast pärit rühmaga. Ajame pisut juttu oma tallatavatesst radadest.  Siis on aeg head teed soovida ning siis astume viimastena paati, et teisele kaldale lasta end aerutada. Ülejäänud gäng on ennast juba ühe onni õuel sisse seadnud ning lasevad õllel hea maitsta. Võtan ka ühe mehise lonksu. Samuti on nad tellinud juba paar pudelit tulivett ja taas ühe laadungi saia. Tasume omad arved ning siis on aeg teele asuda. Kell on vististi juba keskpäeva kuulutamas, kui lõpuks liikuma hakkame. Tänane päev on oodata päris karm.
Päeva esimese poole rühime aega muudkui ülesmäge. Meid ootab ees pea 900 m tõus ja siis veel ca 700 m laskumist.  Astume tasa, aga kindlalt edasi. Olemine on hea, miski ei vaeva. Aeg-ajalt teeme lühikesed pausid, kas joomiseks, riietumiseks või siis pildistamiseks. Olemine on nii ok, et suudame isegi jutuotsa üleval hoida. Hooti muidugi on pikk vaikus reas. Ainuüksi vee tankimiseks oeame täna juba natuke kõrguseid võtma. Tangime omad veeanumad täis ja teele. Spordirood on täna läinud pikemat ringi pidi. Seega teevad meist ca 2-3 km pikema teekonna. Vaikselt hakkab kuru ennast ka ilmutama, kuhu peame välja jõudma. 
Veelgi rohkem näitavad ennast täna Beluha naabertipud jaa teekond Beluhale. Neid tippe võiksin ma suu ammuli imetlema jäädagi. Aukartust äratav vaade avaneb meie taga. Liiga pikalt ei saa paraku seda ilu nautida, sest tuleb enda varba ette vaadata, et mitte oma kepse murda, ega libastuda, ega kellelegi otsa komberdada. 
Kella 3 ajal teeme lõunapausi. Seekord toitume taas meie alpinistide kaasavõetud toidust. Kui neid ja Tarmot oma toidu ja näksidega poleks kaasas, nälgiksime ilmselt 100-ga. Seekord siis lõunamenüüs hommikupuder. Samuti haukame alt ostetud saia. Lisaks on ringi liikumas mõned datlid ja kuivatatud aprikoosid. Natuke on ka teed. 
Pärast lõunapausi jätkame tõusu. Meil on veel tõusta mehiselt. Mida kõrgemale, seda keerulisemaks läheb, seda mitte tõusunurga ega võhma pärast, vaid rada on kiviklibune ja astmeline. 
Lõpuks oleme kohal, meie reisi kõrgeim punkt - 3072 m. Spordirühm on võtnud vaevaks käia veel kõrval oleva  nuki otsas ja nii saavad nad veel paarkümmend meetrit kõrgust juurde. Topurituaalideks on ka seekord "Koduküla väike maja", seejärel kallistuste ring ning tipus on meil loomulikult kaasas eesti lipp. Traditsioonide juurde kuulub ka lonks Vana Tallinna ja seekord hõrgutab meeli ka palake halvaad. Pildisessioon veel lisaks ja ongi aeg hakata laskuma. 
Esiti läheb rada samuti kiviklibuselt ja päris järsku alla. Esialgu pole hullu midagi. Ikka tasa ja targu, meeter-meetri haaval alla. Muda aeg edasi, seda vaevalisemalt laskumine kulgeb. Jalad hakkavad vaikšelt all süldiks muutuma, lahtisel kiviklibul kipume libisema. Päkad hakkavad vägisi ümaraks muutuma. Mida edasi, seda rohkem printsess-herneteral-tunne tekib. 
Lõpuks näeme allpool laagrit. Esialgu tundub, et see on meie laager, aga võta näpust - see on meie hobusemeeste laager. Meie ise peame aga veel allapoole sõudma. Ja siis ta paistab. Saabume sültjatel jalgadel laagrisse, aga õnnelikult kohal!!! 😁
Esiti ei jaksa kohe isegi telki püsti panna. Kuna aga päike loojub kiiresti ja niiskeks läheb, ajan matkasaapad jalast ning plähvid varba otsa ning tahtejõu abil asun askeldama. Kui telk üleval, võtan veelkorra tahtejõu kokku ning lähen alla jõe äärde pessu. Teen nii riidepesu kui ka enda pesu. Vesi on nii külm, et hambad tahavad suurest plaksumisest suust välja kukkuda, kuid olemine saab kohe värskem. Mõnus on. Sellega koos peaks nüüd matka raskeim osa läbi olema...
Õhtusöögiks tatar koos suitsuvorsti ja lihakonserviga. Meie juhid on täna kogu meie toiduvarud laiali laotanud ning alles nüüd näeme, et tegelikult on meil kaasa siiski rohkem toitu, kui meile seni antud on. Urr... 
aga sojakastme ja majoneesiga sünnib siin vist kõik süüa. Õhtul pärast sööki istume veel lõkke ääres, kuid seda pidiu liiga pikalt ei jagu, sest külm on. Seega kobime varsti telkidesse, eet saada sooja ning väsitavast päevast taastuda. Meil on siiski veel mitu päeva kesta. Näod õhtul on rahul, kuid väsinud. Ei saa öelda, et kellelgi ülearu kerge oleks olnud.
Tänane numbriline statistika on järgmine:
Distants: 16,23km
Tõusumeetreid : 1223 m
Laskumine : 1061 m
Aeg : 6 tundi ja 28 minutit















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar