Hommikuks olen täna lausa 2 äratust pannud, no nii 10 minutilise vahega. Mitte et see enne kukke ja koitu pidanuks juhtuma, aga teadaes kui magus siin uni kella 9 ringis on, siis on nii targem. Esimese helina peale tõstan jalad üle voodiääre ja hakkan vaikselt tatsama. Esimesena seisan kivikujuna jupi aega veel all. Mõnus. Siis asjad kokku ja liikvele. Istun all esmalt hommikusöögilaua taha ja lasen endale taas praemuna ette kanda. Selle juurde on serveeritud, raasuke praekartulit, praetud vorstike ja paar kirsstomatit koos rohelise salatiga. Gurmee just pile, aga korraliku hommikusöögi taseme kannab siiski välja. Toidu kõrvale rüüpan tassi teed piimaga ja õunamahlalaadse joogi. Kõht täis, ootan taksot. Metroo küll peaks ka sõitma lennujaama poole, kuid loen eelmisel õhtul netist, et neil viimase peatuse juures mingi ehitustööde teema ja siis liiguvad mingid bussid... ûhesõnaga saab mu otsustavus ühistranspordiga sõita enne otsa, kui kohvriga hotellist liikvele lähen.
Takso saabub mõne loetud minutiga. Teel. Issapüss. Juba paari minuti järel tekib mõte, et äkitse oleks ikka võinud metrooga seigelda. Taksojuhionu, et pane hetkekski oma suud kinni ja vatrab oma manadariinihäälel. Me ei tea, millal ta hingab 🙄, aga ju siis need paar eriti harva hetke, kui ta sunnib minu oma vestlusesse sekkuma 🤓. Vadina sisuks on tema otsatu keelteoskus... No ja muidugi täieneb see nüüd veel ühe võrra, eesti keele... onu palub 5 sõna/väljendit. Nendeks olid: Tere hommikust; Kuidas läheb; Kuhu lähed; Aitäh ja Head aega. Nojah, olegam ausad, onu oli ju vahetu ja tore, lihtsalt passažiir pisut närbunud 😋. Mingil hetkel saab onuvist aru, et reisijast ülearu suurt vestluskaaslast pole ja nii möödub teine pool teest mitte tema monoloogiga vaid lausa vaikuses.
Lennujaamas kohal, otsin õige rea üles, kus saan ära teha vajalikud toim8ngud, et lennule pääseda. Onlines ma ennast sisse ei saanud tsekata, sest mul on ju kaasas maailmaime - kohver. Seega kogu triangel vaja teha lennujaamas. Ja kuidas see siis käib? Ikka ainult masinatega. Esmalt tuleb Skännida pass ja saada oma pardakaart, seejärel seisan järgmises sabas ning järgm8ne masin peab hakkama saama mu kohvri äratundmise, kaalumise ja muu vajalikuga. Tuleb tõdeda, et siin vajan küll pisut abi, sest kuidagi ei lei asendit, kuidas skänner oleks nõus isesilti ligema ja kinnitama, et see kohver on just see, millega Marit Mardi reisida üritab. No aga kohe suures on abivalmis tütarlaps, kes ise mu kohvrit mitu korda paigutab, enne kui masin lõpuks nõustub kinnitama, et tegemist minu kohvriga ning selle teele saadab.
Kogu protsssi käigus saan pardakaardile märkeid ja templi, kuid passi ei panda miskit ja mis veelgi üllatavam, ei mingit turvakontrolli ega valgustamist ei toimu. Sellest viimasest on mul silmad ikka lausa rõngas. Kas tõesti nii käibki, mis siis et üks maailma turvalisemaid paiku, aga ... No olguolgu, etteruttavalt saan öelda, et need aparaadid on juba vahetult väravate juures. Seega päris ilma ikka ei saa😊.
Kogu terminaal on täis kaubamärke. Üks peenem kui teine. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ei pane ei kilkamaega silma särama. Kahte poodi küll astun siiski sisse: tehnika ja parfüümid. Oste ei soorita, lihtsalt uudistan. Kuna aega on lennuni piisavalt siis takseerin siiski pisut ringi, aga ... Panen tähele, et ulmelist rahvasterännet pole, inimesi on, aga ruumi nii astumiseks, istumiseks kui ka muidu olemiseks. Maandun värava juurde pingile ja jään lendu ootama. Varsti hakatakse meid ka läbi turvakontrolli laskma ning viimasesse ootesaali enne pardale minemist. Minu juurde astub ükse kena ja sümpaatne daam küsimusega, et kas olen nõus lennujaama küsimustikule vastama. Vastan jaatavalt ning teen talle kõrvaloleva toolioma kotist vabaks. Küsimusi omajagu, kuid ei miskit kontimurdvat. Ahjaa, kotta olen miskit sarnast ka Kop’i lennujaamas teinud ja tollel korral sai küsitleja jummala kurjaks kui šelgus, et ma polnud mingeid plagusid plakateid lennujaamas tähele pannud. Nagu mul poleks seal miskit muud teha. Seekordne proua küsitleja oli hädas Estonia leidmisega, kuid ta lahkesti ulatas oma tahvli ja ma sain talle abiks olla õige riigi leidmisel 😁. Kui küsimused kõik vastatud, küigi see plagude osa olis sama tühi ka siin. Kuid proua tänulikult kinkis mulle küsimustiku lõpus uhke pulga, mis toimib nii tavalise pastakana kui ka puutetundlikel ekraanidel. Aitäh. No ja. Inul mitu head minutit lennuni taas kulutatud.
Seekordseks operaatoriks on Jetsrar Asia. Lennuk boarditakse täitsa õigel ajal. Pekki, oleks võinud arvata, et kuk Aasia sišene firma, siis lust ja lillepidu saa olema.... Mina, kes ma ju ei kuulu pikimate hulka, vaid täitsa harjukeskimine olen, aga jalgu pile kuskile panna 🙄. Lohutan ennast sellega, et tegemist ainukt tunnise lennuga . Tegelikult veel lausa 40 minutilise sutsakaga, seega elan üle.
Ja nii ongi, suts ja valmis. No ja siis läheb lahti... Passikontollist läbi saamine võtab niipalju aega, et kui oleks habemekasvataja, oleks see vajepeal juba ette kasvanud... 🙄. Ja siis mingid ägedad tegelased veel trügivad vahele. Kuna mul on puhkus ja zen hinges, siis ei pane see särtsuma, kuid kulmu kergitama küll. Lennujaam ise on võrreldes Singaupri Changi lennujaamaga no umber nii angu Vilnius võrreldes Tallinna lennujaamaga. Lõpuks saan passi oma templ8 ja saan edasi minna. Järgmiseks On vaja oma punane sõber kuskilt üles leida. Kaevan pulgu monitoridele, aga see mida ma seal ei leia, on oma lennunumber 😯. Rahvast on nagu murdu. Tundub, et kohati on lausa laagrid sisse seatud... mhh 🙄🙄. Küsin juba korra ûhe tegelase käest, kes siin töötab, kuid vastuseks saan arusaamatu pobina ja samale ekraanile näitava näpu. No ei aita see mind edasi. Nüüd suunan silmad mitte enam ekraane tudeerima, ega kohvrit lindil, vaid lennujaama töötajat otsima, kes võiks ka reaalselt midagi teada. Tulemuseks on oorsand, kes viitab õigele pagasilindile. Niipea kui selle juurde jõuan, silman ka oma tuttavat kaaslast. Tee. Paar kiiremat sammu ja käes ta ongi. Nüüd jääb veel üle ennast siit minema organiseerida, ehk siis takso leida. Siltide järgi marsin terminaalist välja. Kõige viimase pöörde teen küll valesti, sest kui seni on olnud viidad ühised bussidele ja taksodele, siis kõige viimane hargnemine seda enam pole. No pole hullu, saan kiiresti oma veast aru ja suunun läbi terninaali teisele poole hoonet, kus on taksopeatus.
No ja siis läheb tsirkuseks... Onu küsib, kuhu soovin. Teatan oma tagasihoidliku soovi - Kuala Lumpuri südamesse, kus mu hotell on. Onu saadam mu sisse tagasi mingit värvilist talongi saama. Kui teisiti ei saa, siis tuleb alluda ja minna talongi järele. Onu annab mulle ka konkreetse akna numbri, kuhu pean talongi saama minema. Marsin kohale ja tädi võtan kiletatud paberi, kus peal 3 parsa pildid, mida nimetatakse, budgetiks, economy’ks ja exclusive’ks. Igal ühel hind juures. Odavaim 3 ühikut ja kalleim 6. Vahepealne 4. Kui ennist uksel uurimas käisin, siis need säästukad olid peaaegu nagu Flinstone’de autod. Muid silma ei hakanud. Aga lootsin, et järgmine on juba talutav. Palusin endale siis selle keskmise. Proua klaasi taga sattus täitsa segadusse ja kukkus oma minu jaoks arusaaamatus inglise keeles midagi jahvatama. Pika pusimise peale jõudsime üksteisemõistmisele, et talongi anda, vajas ta paari kohalikku tugrikut. Kui vaja siis vaja. Talong näpu vahel, suundun tagasi välja. Selle asemel, et auto ette sõit uks, kupatatakse mind nagu loomavaguni klienti kuskile eemale, post nr 24. Posti alt leitav auto on ise ka samasugune loomavagun, lihtsalt grammi suurem kui need säästukad 😡😡. Juht istub pagassis ja näeb välja suhteliselt kääbusmõõtu, kuigi see ei kehti laiuse kohta. Teeme selgeks siin ja praegu, et ma ei arvusta onu ega tema välimust. Lihtsalt kogu see olukord siin on tekitanud minus kergelt tagurlikke mõtteid, et mida kurja ma siia riiki üldse pidin tulema... vast aeg annab arutust 😏.
Esiti avaneb ka autoaknast vähe olematu pilt. Kõik tundub selline Aafrika tasemel olevat. Ja siin ja praegu -Aafrikast pean ma teadaolevalt väga palju ja ei alahinda seda sugugi!! Sõidul saame taas kergemat sorti äikesehoo. Otsin silmadega iga hetke järel Petronase kaksiktorne. Teadaolevalt on mu hotell vähem kui kilomeetri kaugusel neist. Aega läheb, aga seal need paistavad. Hakkab looma.
Ja siis kohal. Maksan arve, kis tundub küll pisut suurem olema kui targad raamatud lubavad, kuid kuna tark raamat ise on juba suhteliselt ekas, siis mõningane inflatsioon on aktsepteeritav. No ja tegemist pole ka ulmelise summaga. Uksest sees, võetakse mu kohver ja antakse vastu talong. Tundub, et siin maal neid armastatakse. Hetke pärast marsib üksnoormees, küsib mu passi ja teatab, et ta võib mu sisse regamisega algust teha. Leti taga ta kuigi kaua ei asjata. Tuleb peag8 tahasi ja palub mul endalejärgneda. Kuna mul on club-klassi tuba broneeritud, siis ka check-in tehakse juba mujal.
Marsime teise tiiba ja siis liftiga 25-le korrusele. Esmalt pakutakse kohe drinki ja siis alles hakatakse muuga tegelema. Tõe huvides olgu öeldud, et dringist loobun, kuna rohkem vajan tehnilist peatust, mitte veel lisanduvat vedelikku 🤓. Toimingud tehtud, juhatatakse mind tuppa. Tuba on ruumikas. Vannituba samuti. Mul on erladi nii dušinurk kui ka vann. Voodi nagu kodus, st maga mispidi tahad 😁. Varsti kuulen uksekella ja kohale viriseb mu kohver. Nii, kodus. Uudistan aknast vaadata, tulemuse üle ei nurise. Vaatan suhteliselt otse või õige grammikese paremale ja mind tervitan KLi TV torn. Vaatan vasakule ja minu pilgu all uhkeldavad Petronase kaksiktornid. Isegi kui väga tahaks, ei saa, kohe üldse ei saa kurta 😁.
Kell on juba seal maal, et eriti kiire pesu, vahetan riided ja siis lounge’i mõnulema. Palun endale valge veini ja sealt edasi ei jõua klaas tühjaks saada, ku8 onud-tädid seda pidevalt täitmas käivad. Et oleks tasakaal, siis tõstan endale ka söögikraami ette ja lasen aasipärastel maitsetel oma meeli hellitada. Nämmmm 🤩. Hommikused meeleolud on mind täitsa maha jätnud. Kõik on eriti zen ja lill. Nüüd aga tuttu ja homme avastusretkele. Und!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar