Tänane öö oli kuidagi eriti palav, milleks me küll tegelikkuses valmis polnud. Tegemist ju ikkagi telgiga. Aga võta näpust. Öösel keerasime esmalt oma soojendusega madratsilt sooja vähemaks ning mõne aja pärast lülitasin selle üldse välja. Tekid olid selleks ajaks juba enamuses kuskil voodi otsas känkrasse tõugatud.
Rahulikku und pärssis raksuv ja plaksuv telk, sest väljas oli päris valjusti lõõtsuv tuul tekkinud. Ootasin, et telgi katus ühel hetkel lendu läheb. Seda siiski ei juhtunud ning hommikupoolne öö maitses uni juba päris hästi.
Vaatamata välja, pakkisime ennast hommikul sisse ja seda seniste standardite järgi, mida siin kogenud olime. Buffid, kindad ja kõik muu vajalik kaasa, astusime auto telgist välja, et minna platsile, kust meie auto meid üles korjab. Niipea, kui olime astunud paar sammu, oli selge, et täna ei ole väljas külm. Ju meil seepärast ka öösel oli palav :-)
Hommikusöök söödud, asusime hommikusele game drive'le. Meiega koos autos oli veel üks paar, aga seekord meil ei tulnudki jutuks, milliselt maalt nad pärit olid. Igal juhul suhtlesid nad omavahel inglise keeles.
Vahetule pärast teele asumist esitles ennast üks kealkirjak, kes lasi hommiksöögil hea maitsta ja muudkui napsas oma pehmete mokkadega puude küljest lehti. Eriti pikalt ta ennast polnud nõus siiski esitlema ja puude vahele ta meie pilkude eest jäi.
Edasi sõites oli meil teel järjekordne teesulg, sedakorda koosnes see sebradest. Perekonna juht ei suutnud kuidugi oma peret korrale kutsuda, ega välja mõelda, kuhu ta soovib oma pesakonna juhtida ja nii ta siis seisis nagu jopski tee peal ja vaatas meiega tõtt, sest selline suur rauakolakas ei tekita ja väga turvalist tunnet. Lõpuks tagurdasime pisut oma jeepu ja siis suutis ka sebra välja valida raja, kuhu koos oma perega minna.
Täna hommikul nägime veel mitmeid antiloobilisi, sh Aafrika suurim antiloop, waterbuck ( valge sõõr taguotsal) ning ka niaalasid (triibuliste külgedega tegelased). Lisaks veel mõned karjad impalasid ja paaris kohas ka uitavaid gnuusid. Nagu sellest vähe, mängisid meiega puude vahel peitust ka velvet monkeyd.
Teed Inkwenkweziz on justkui kuul. Sildedat pinda sõiduteena üle 10 m järjest ikka ei leia. Sisikond on ennast praeguseks ilmselt juba sajandat korda ümber pööranud. Sisuliselt tuleb ennast pidevalt kätega kinni hoida, sest muidu lendad lihtsalt minema. Siinsetes jeepides pole ka rihmu, millega ennast istme külge saaks aheldada. Aga neid kitseradu on samas eriti palju, mida auto kasutada saab ja kohati sõidetakse ka eriti loominguliselt, st ilme mingi eesoleva rajata.
Hommikuse tuuri teises otsas (pärast kohvipausi) võtsime suuna lõvide alale. Siin pargis on lõvidel oma piiratud ala. Aga see pole nagu loomaaedades eriti piiratud plats, vaid terve mägi. Lõvide alale sisenemiseks tuli meil sõita läbi kahe värave. Ja ikka nii, et esimene lahti, auto sellest läbi, siis esimene värav kinni ja teine lahti. Enne kui teise värava avamiseni jõudsime, ronis meie autojuht-giid autost välja ja marssis ümber auto seifi juurde. Just nimelt seifi juurde. Midagi ta seal askeldas ja seifist võttis, kuid mida jäi mulle selgusetuks. Ja siis olime valmis läbima ka teist väravat.
Pulss oli selleks hetkeks juba pisut kiiremini lööma hakanud, ikkagi ju lõvide aedikus. Ealegi oli see hästi põõsane ala, seega oleks võinud lõvi-lõrr varitseda igas põõsas. No ja ilmselt seda ta tegigi :-) ja seejuures veel muigas vuntsi, et näe lollid inimloomad tulid siia mind ja mu peret imetlema.
Igal juhul hommikul me ühtki lõrri ei kohanud :(. Küll aga nägima igal pool einete jälgi, st erinevate loomade korjuseid. Mõnedest järel ainult paar luud, teised lehkasid veel "suhteliselt huvitavalt". Pärast pikka traalimist mäe nõlvadel, tuli meil siiski tõdeda, et lõvidega me ei kohtu.
Tagasi lodge's sõime hommikueine ning pärast seda lühike paus toes. Meie kasutasime seda põhiliselt oma garderoobi vahetamiseks, st vammuste seljast eemaldamisega. 10.30 oli meie auto meil jälle järel ning sedapuhku ootas meid ees taas lähem tutvusesobitus elevantidega.
Pärast pisukest sõitu, paistsid põõsaste vahel juba vantsid. Need kaks selli, üks tüdruk, teine poiss, ei olnudki kõige suuremat mõõtu. Nad mõlemad ka alla täiskasvanuiga (inimese mõistes), aga vantsid kasvavad kuni 35 eluaastani. Esmalt kutsuti meie juurde toretsev poisslaps. Teda saime me kõik toita ja lonti silitada. Toit ine käis siis selliselt, et terad tuli pudistada londi sisse ja siis pani vants ise selle suutäie suhu. Saime teada, kuidas aru saada, kas vants on vasaku- või paremakäeline ( lihtne, see võhk, mis on lühem on vantsi "käe" eelistus. Lühem on see mitte looduslikult vaid, kulumisest, kuna see pool on tema põhiline töövahend, just nii nagu inimesel käsi. Elevandi võhad võivad kasvada kuni 3 meetriseks ja kui võhka pole just juba sealtmaalt maha lõigatud, kus see on naha sees, siis võhk kasvab uuesti. Elevantidel vahetuvad hambad elu jooksul 6 korda, millest viimane kord leiab aset ca 45-46 eluaasta paiku ja pärast seda on kõik. Kui vantsi hambad kulunud või katki, siis on pahasti. Ja looduses muide pidi juhtuma suhteliselt sagedasti, et elevant ei sure. Itte vanadusse vaid nälga, kuna tema viimasen kasvanud hammastega on jokk ja ta lihtsalt ei saa enam süüa. See on nii kurb :-(. Samuti saime õpetusssõnu, kuidas emasel ja isasel elevandil vahet teha. Samuti kuulsime infot elevandi anatoomi kohta.
Pärast mõningast elevandinookuki vaatamist ja vaatlemist, kutsuti meie juurde tütarlaps. Kui poisslapsest vants oli puupalgi taga, siis tütarlaps tuli kohe meie juurde. Tema demonstreeris erinevaid trikke: raputas pead, põlvitas, saluteeris ja korjas maast sinna visatud mütsi ja ulatas kätte.
Samuti lasi tütarlaps ennast silitada ja sügada. Lisaks poseeris suhteliselt väsimatult.
Nagu ikka, iga pidu saab kord otsa, nii ka vantsidega suhtlus. Edasi suundusime peavärava juurde, sest meiega seni kaasa olnud paar tegi check-outi ja seejärel lahkus. Meie aga pärast pisikest pausi väravas, tulime tagasi koju. Kuna täna oli ootamatult palav ilm, siis otsustasime kõhud päikese poole sirutada, enne kui lõuna aeg ja seejärel õhtuse game drive'i aeg käes. Mmmõõnus. Päikesevõtuks sobis meie telgiesine rõdu - tekk maha ja siruli. See oli meie esimene päike, mida meie nabad said näha sellel reisil.
Kell 2 oli käes lõunaaeg. Kui autosse ronisime, küsisime oma autojuhilt soojakraadide kohta. Vastuseks pärast pisukest telefo is sorimist 35 kraadi. Jee:-). Lõpuks ometi soe ja päike.
Nüüd olime game drive'le minemas ainult meie 2. Kaasa sõitus lisaks meie autojuhile ka veel üks pargi töötaja, aha kuna tutvustusring jä tegemata, siis ei tea, kellena ta siin toimetab.
Esialgu ei tundunud õhtune tuur eriti lõbusaks kujunevat. Kuumaastik rataste all ja loomi nähtaval polnud. Suund oli ette võetud taas lõvide ala poole. Eemalt paistis aegikus üks jeep juba seisvat. Meie juht otsustas samal ajal sisse mitte minna ja pealegi oli ikka veel liiga palav, et oleks väga suurt lootust olla edukam kui hommikupoolikul.
Tegime lõvide ala vahetus läheduses ca 20 minutilise peatuse. Vahepeal sisenes (ja varsti ka kiiresti väljudes) alasse veel üks jeep, mis vedas ringi päeva külastajad. Edutult, kuna lõvisid nad ei näinud.
Sisenesime uuesti piiratud alasse. Ja sarnaselt hommikule, traalisime piirkonda läbi ja kõigi 4 silmad pingsalt osimas mingitki märki lõvide asukoha kohta. Ettevõtmine tundus jätkuvalt lootusetu, kuni ühel hetkel märkas meie kotkasilmast autojuht värskeid jälgi. Lõvid liikumas!!!
Märkasime eemal teist jeepi kohal seismas, mis võis tähendada, et lõrrid oma asukoha avaldanud on. Aga võta näpust, enne veel kui teise auto lähedusse saime minna, oli tee ääres üksildane uitaja. Noor isane lõvi, kes kipub olema oma hõimu poolt äratõugatu. Ta liikuvat enamasti üksinda ja söögikordadel vöimaldatakse tal osa saada sisuliselt viimasena. Isegi noor kutsikapande saab oma toidu kätte varem.
Ja siis läks tulevärk lahti. Tõstad pilgu - lõvi, keerad pead - lõvi, teed seda veelkord - ikka lõvi. Pole ka imestada. Inkwenkweziz on kokku 11 lõvi, 4 täiskasvanut, kellest üks isane (hõimupealik). Lisaks 4 noort (1,5a) lõvi ja 3 väikest päntajalga (6-kuused). Ja kõige lõpuks, valdavalt on see seltskond valged!!! Pulss lõi kindlasti kordades tempokamalt ka muidu :-). Elevuse ja ärevuse tase oleks juba elavhõbeda samba kraadiklaasist ammu põgenema sundinud.
See vaatemäng oli kui parimatest parim film. Tegelased sagisid sellise sagedusega auto ümber, pea tahtis hakata ringi käima. Lõviemme üritas oma üleannetuid päntajalgu silmas pidada ja jälgida, et need liiga kaugele ei läheks ning ikka kenasti käituksid. Ühel pisikesel valgel kiisul oli totaalne kurva kutsu nägu peas ja ilma selleta et ta ise oleks eriliselt õnnetu olnud. See nägu täiesti naelutas mu pilgu enda külge. Aga proovige ise kogu seda vaatemängu jälgida, kui üks on su ära nõidunud ning seejuures katsud kogu tulevärki ka läbi kaamerasilma jälgida. Pätud sagisid muudkui auto ümber ja poseerisid ning olid täpselt sellsie moega, et no tulge omati autost välja ja mängige meiega ka. Igaüks neist tundub ju olevat nii sarnane, kuid kõrvuti olles on nad nii-nii erinevad. Igal ühel oma välimus ja erinev iseloom. Kes sagib vahetpidamata, kes jälgib toimuvat distantsilt ja kellele ei paku võõrad koduhoovis ( meie oma jeebuga) kopika eest ka huvi ja lihtsalt keeravad külge.
Olen ikka veel lummatud sellest kogemusest ja nüüd juba asmastan kasse:-).
Meie autojuht liigutas autot iga paari minuti tagant, et meil miski nägemata ei jääks. Nii jõudime hr. pealiku endani. Appi, mu püksid sõelusid püüli ainuüksi härra nägemisest. Nii suur ja nii võimsa lakaga, pole varem näinud ning polnud see isane ju esimene isalõvi, keda oma silmaga näinud olen. No ega lõvi ikka ilmaasjata loomade kuningaks ei peeta. Sellist majapesteetlikkust ja võimsust naljalt mujal ei näe.
Mingil hetkel oli meie auto pargitud selliselt ei minupoolne autokülg jäi kõrvaloleva mättaga võrreldes eriti madalaks, mis minu arvamust mööda oleks huvikistele andnud eriti lihtsa võimaluse meile autosse uudistama ja külastama tulnud.
Üks vanemast kutsikapesakonnast arvas, et tal on hädasti vaja autoga lähemat tutvust teha. Tükk aega seisus ja uudistas auto esimest osa ja tundus, et valmistub nii veel ka kapotile tükkima, et siis sooja mootori peal ennast kenasti kerra tõmmata. Siiski tekkisid ta teised huvid. Niipea, kui auto käima pandi ja see liikuma hakkas, sai näha mängivaid liigutusi. Lõrr jooksis auto ees edasi ja is üritas samal ajal käpaga ratast püüda. Nii paar korda järjest, enne kui endale muud huvitavamat tegevust leidis.
Selleks ajaks oli päike juba päris madalale vajunud ja valgus lõputu pildi klõpsimise jaoks juba liiga hämar. Ütlesime sellel korral lõviperele aidaa ja võtsime suuna kodu poole. Nüüd kui päike suhteliselt madalal, oli tegelasi teisigi välja ilmunud. Nägime kirjakut ja teist ning kolmandatki. Ning veel kolm kepslesid taamal.
Kus on, sinna tuleb juurde - sebrad , kes seekord meist suuremat väljagi ei teinud ning rahulikult edasi nosisid ning taas erinavaid antiloobilisi.
Tänase päevaga koos saame küll öelda, et meie reis Lõuna-Aafrika Vabariiki on totaalselt õnnestunud ja meil on veel üks poolik päev ees, enne kui vahetame riiki ja suundume tuttavasse Tansaaniasse :-).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar