Oleme Triinuga viimased hommikusöögile jõudjad, kuid esimesed, kellel kodinad kokku on pakitud.
Hommikut on sisustatud doomino mänguga ja arbuusi maiustamisega.
Ahjaa, arbuusidest ja virsikutest - need on siin suured ja pole vaja mainidagi, et hiiglama head. Nämmmmm. Meie suured arbuusid on siinsetega võrreldes lausa poisikesed. Virsikutega vahe suhteliselt sarnane.
Hakkame liikuma. Esimene kilomeeter viib meid pisut ülesmäge, kuid rada on kohati märg ja porine.ühel hetkel oleme heinamaal, kuid pind on ebatasane ja edasi liikumine liiga kiiresti ei edene. Siiski, minu sisemine arusaamine läbitud vahemaadest on ikka täitsa kreenis, pidevalt olen ma enda arvates vähem läbinud, kui tegelikkuses. Tundub, et tänane teekond sujub oluliselt lihtsamalt ja kiiremini, kui eeldatud.
Ehh, see arvamus küll õigeks ei osutu, sest peagi hakkame laskume eriti mudast ning libedat mäekülge. See pole üldse meeldiv tunne. Pidevalt jalg libiseb ja isegi kaikad ei suuda alati libisemist pidada. Tunne kohati nagu lehmal libedal jääl.
Hommikul paluti panna pikad püksid jalga panna, kuna päeval tuleb meil osaliselt laskuda karuputkede vahel. Tee peal tegime ikka pause ja nüüd on juba hakanud ka esimesed põlved-puusad loksuma ja haiget tegema. Mul põlved vähe paistes ja juba on valusastuda, eriti kui tuleb astmeid astuda allapoole või kui pind on eriti järsk.
Teeme rajal taas pausi, seekord veiniks. Valikus nii punane kui valge vein. Kükitada ma selleks hetkeks enam ei saa. Aga ma pole ka ainus. See on tüüpiline mäel olemise probleem. Võtame pausi mõnuga ja siis taas allapoole teele. Minek on vaevaline. Meie tavalised neli ikka saba lõpus. Oleme nüüd jõudnud taas karuputke vahele, aga ei miskit hullu. Kulgeme tasapisi aga edasi. Allapoole vaadates näeme jõge, milleni peame välja jõudma. Kole-kole-kole. Aga tegelikult jalga jala ette sättides polegi asi nii hull.
Jõuame lõpuks jõe äärde, kus on ees juba mitu päeva teel kohatud itaallased. Ootame hetke, et hõivata nende lõunakoht ja siis saame enda uhke lõunalaua katta. Tänases menüüs taas sprotid, tuunikala, vorsti, juustu, leib ja sai. Lisaks meie turult ostetud Kurgid, mis osutuvad pisut mõruks ja lõpuks saavad selle endale hobused, kes meie pagasiga ka jõe äärde saabuvad. Eranditult kõigil on jalatsid jalast ja jalgu pidi vees, jahtumas. Mõnus on.
Härrased, tublid kehakultuurnikud viskavad aga sillal silda ja lõpetavad etteaste pääsukesega. Kehakultuurnikeks seekord Fred ja Levan. Edasine tee viib meid mööda jõekallast. Teel toimub mitu peatust ja selle eesmärgiks ikka leida mäekristalle. Kive kolgitakse hoolega. Paar kena kivikest Tiina, Ingrid ja äkkimka Marrit siiski leiavad. Üle ootuste oleme juba laagris.
Otsime Triinuga taas oma telgi, magamiskotid ja madratsid. Algab laagri püstitamine. Täna on ilm igati kena. Kas tõesti pääseme vihmata? Laager püsti ja siis suundume jõkke ennast kasime. Oi kurja, vesi on ikka külm küll, aga kui oled ikka mitu päeva põrsa moodi elanud, käib küll. Laagrisse olemegi jäänud mina, Triin, Tarmo ja Marrit. Kõik teised tublid suundunud mäe otsa pisikest küla vaatama. Meie ööbimispaik täna on Khonichala külas.
Meie oleme ennast pärast pesuprotseduure jõe äärde sisse seadnud ja maitseme aga valget veini. Maitseb hää. Kui paari tunni pärast kogu kamp tagasi, siis Vlad ja Tanja, head hinged, valmistavad õhtuks tatraroa. See on tõsiselt hea vaheldus meie kahe õhtu business lunchidele.
Kuna õhtu on selge, siis on meil suurepärane võimalus olla õues ja teha lõket. Tuul küll keerutab suitsu ringi, kuid ei see meid suuresti sega. Nagu ikka, sisustame õhtut suuresti lauluga. Meile on ennast kontvõõraks sisse seadnud üks poolakas. Naljakas teine, aga noh - eks üksi rännata tuleb osata ja tema selles oskuses pole ma päris veendunud. Kui juba väljas kottpime, laekuvad meie juurde veel paar kohalikku giidi ja pole palju vaja kui nad oma mitmehäälse laulu lahti löövad. No on hääled. Ja kuidas see kõik kokku kõlab. Vist tuleb osegi öelda, et lummav.
Rahavasthakkab tule ümber üha vähemaks jääma. Lõpuks on meilgi aeg oma pessa pugeda. Nii ongi lõpuks alles vaid üks ainus matkapäev jäänud. Kuidagi pisut nukker tunne on. Vahva on olnud. Mitte ei taha veel selle peale mõelda, et varsti on aeg kodu pooleteele asuda. Enne veel aga on meil ees kaks suurepärast päeva ja ööd.
Prrrrr- noh... Nagu meil siin sageli tooste öeldakse. Toostide teema muidugi on omaette väärtus, millest võiks selle maa kombeid kirjeldades pikalt rääkida. Isegi kui need suures osas kipuvad õhtust-õhtusse pidevalt korduma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar