teisipäev, 24. juuni 2014

LAv - Tansaania P7 - Tervisevetel ja veretu jaht







Hommikul oli äratus kell 7, sest 7.30 korjati meid kokku, et bushwalkile minna. Suur osa seltskonnast otsustas mitte tulla, kuid veelgi suurem osa oli stardivalmis.

Minuga oli vahepeal selline huvitav lugu juhtunud, et mu kael oli nii kange ja valus, et seda igat pidi liigutada oli ikka totaalne piin. Mida ma teinud olin või kuidas selle saanud, on seni saladus. Aga võimalusi on ilmselt piisavalt: lahtises jeebus tuule ja külma käes seistes, märja peaga külmas toas magama minemine, maratonipäeval 5 tundi raja ääres püsti seistes, pilte tehes ja kott pidevalt ühe õla peal. No või siis veel midagi, mille peale isegi ei tule, mis see võiks olla.
Aga kuna pärast hommikusööki ootas meid massaaž, siis mul lootus oli sellel, et äkitsi see siiski aitab mu kaela uuesti liikuma. 

Meie oma bushwalki tripil pigesime jällegi Mariska gruppi. Imelised teadmised ja kogemused on neil rangeritel siin. Muudkui aga kuulad suu ammuli peas. Kuna see bushwalk oli kõigest tund, siis väga kaugele me muigugi ei jõudnud. Aga kuulata oli rohkem kui küll. Mariska tegi meile ka põhjaliku koolituse erinevate loomade junnidest :). Samuti näitas ta meile iga paarikümne meetri järel ka kellegi jälgi liival. Sellest võiks lausa viktoriini korraldada. Kaua see tarkus muidugi peas püsib, on iseasi. 

Lisaks kuulsime lugusid kohalikest, kuidas keegi elab. On kohalikke hõime, kellel on nii palju naisi, kui ta parasjagu jõuab endale osta. Seal hulgas kuulsime lugusid kohaliku hõimu posijast, kellel üle 300 naise ja laste arvu keegi ei teagi. See hõim olla suurepärane murgitamises ja seepärast tuli olla ettevaatlik igal sammul, sest kui ikka mõnel naisel kopsu üle maksa ajasid, siis maksimaalselt mõnekümne meetri raadiusest on leitav mõni taim, mida saab kasutada mürgitamiseks. Ja mürgitamise tugevus sõltub, sellest kui kurjaks sa mürgitaja ajanud oled. "Väiksemate" pattude eest võid midagi sisse süüa või juua, mis tekitab hallutsinatsioone, vähe suurema patu eest võidakse korraldada, et patune langeb koomasse ja eriti "suure" patu korral võib lõppeda selline karistusaktsioon lausa surmaga. No ja nii ka see küla posija muudkui võttis enne külalapsed ette ja pani neid talle valmistatud toite proovima ja kui siis ca paarikümne minuti jooksul mingeid nähtusid ei ilmnenud, siis alles asus ise sööma. 
Naise ostmisest veel niipalju, et kui tütarlaps on kena ja saanud ka korraliku koolihariduse, siis võib juhtuda, et tema eest tuleb välja käia lausa kuni 500 lehma. Huvitav, palju minusugused siin maksaks lehmades :)  ???
Aga mitte kõikidel kohalikel hõimudel ei käi elu päris nii. On ka seltskond, kellel on ametlikult 1 naine, kuid peale selle veel igas sadamas üks ja need naisterahvad üksteist reeglina ei tunne, ega tea üksteise oemasolust mõhkugi.
No ja siis on eksisteerimas ka täiesti tavapärane peremudel, st ühel mehel ongi ainult üks naine ja see ongi normaalne :)

Oma jalutuskäigul saime imetleda oma bangalosid ka väheke teise külje pealt. Vaade nagu parimal kataloogipildil:)
Kuna tund on piisavalt lühike aeg, siis pidime juba tagasi suunduma, sest ees ootas hommikusöök ja seejärel massaaž. Hommikusöögiks võtsin ma ainult puuvilju, paar klaasi mahla ja teed. Kuna mu kael  teeb mulle põrguvalu, siis söögiisu polnud ja võiks lausa öelda, et südame ajas pahaks. 9.45 pidi olema meie sõit Lakeside'i aga kuna spaa poolel keegi ei vastanud, siis see kippus venima. 
Aga kui pisut aega siiski oodatud, siis see sõit ka lahti läks.
Korraga sai massaaži 4 inimest, sest täpselt nii palju oli kätepaare. Saime Eretiga esimeses jaoks oma sessiooile. Jeerum, ma mõmisesin, urisesin ja kohati nist niutsusin sellel naise käte all. See oli põrhulikult valus ja samas ka teavalikult hea. Lootus oli, et ta mudib mu kaela jälle kenasti liikuma.
See 60 minutit massaažilaual möödus linnulennul. Oleks tahnud veel ja veel ja veel....

Kuna meie lodge'st oli protseduuridele suundujaid teisigi, siis paigutasime ennast järve äärde päikese kätte pehmetesse toolidesse nagu iseteadlikud kõutsid siestat  pidamas kuuma plekktünni kõrval.
Ka see tund lendas ülehelikiirusel meist mööda. Kõigi protseduurid tehtud, pakkisime ennast juba meile armsakssaanud jeepi ja teekond kodu poole võis alata. Niipea kui kohale jõudsime, oli käes lõunaaeg.
Seekord oli laud kaetudd jälle õue, kuid veelgi kaugemale, kui eile. Aga ma ei saa midagi muud teha, kui ennast korrata, kui ütlen, et toit maitseb siin taevalikult :) Meie filipiinlsasest jänki lausa võttis vaevaks teatada, et see on tema "best meal ever" :)
Lõunalauas oli juttu muidugi kauemaks. Rääkisime, kas ja kui paljudel õdesid-vendasid ning kuidas on vanima või noorima või kesmise lapsena üles kasvada. Samuti, milliseid sigadusi keegi kasvades korda saatis. No ja siis. Eraldi kategooria olin veel mina oma kaelaga. 
Pärast lõunat oli "vaikne tund" kuni kella 3ni, kui oli tee aeg koos küpsistega. Lobbys mängib telekanel suurel ekraanil, mis sisuliselt näitab ööpäev läbi vutti. Enne õhtusele safarile minekut näitab see USA-Portugali mängu. Mängu lõpp oli päris hea lahing. Sam (austaallastest abielupaari naispool) tõi mulle veel vahepeal Voltareni, et ma oma kaela määriksin. Nojah, nagu Murphy seadus ikka - kui mul enal see kaasas on olnud, pole mul seda mitte kunagi vaja läinud ja nüüd kui seda tegelikult ka vaja oli, polnud mul enda tuubi kaasas. Olemas mul see oma kepsude pärast ju on. Aga minu tänutunne oli sellel hetkel piiritus :)  See tuub on justkui elupäästja. 

Kohe pärast teed pakkisime ennast õhtusele game drive'le. Sättisime ennaast jälle Mariska autosse. Meiega koos samas autos jällegi Austraalia paar, lisaks Francis Inglismaalt, paar Indiast ja veel kolmas rida, keda ma isegi oma kange kaelaga ei suutnud tuvastada. Tundub lihtsalt, et Mariskalt saame enim infot selle imelise looduse ja selle elanike kohta. Nagu Entabeni pargis kombeks, olid ninasarvikud kohe jälle platsis. Mariska kommenteeris juba, et me klõpsime pilte teha, nagu näeksime ninasarvikuid esimest korda. Aga loomadest pole ju võimalik väsida:). Sõitsime aga edasi üha kaugemale. Taaskord läbisime selle sisuliselt püstloodis seinaga mäe, kida maratonipäeval joostes, kõrnides või roomates läbiti. Samas visati autos nalju üksteise üle. Lahe seltskond on siia kokku tulnud. Inimesed on vahetus ja tunnevad huvi teiste ja nende maa ning nende tegevuste kohta.
Mingil hetkel teatas Mariska, et ta on meile täna ilmselt üllatus varuks. Meie arvates ei saanud see suurt muud olla kui mõni suur kiisu:)
Tükk aega sõitmistja korra ka autonina ümber pööramist ja hakkas paistaüks jeep, mis seisis paigal. Sõitsime selle juurde. Eemal puudevahel oli lõvi. Esiti oli teda päris keeruline näha ja ammugi siis veel pildile püüda, aga peatselt liigutas seal veel keegi ennast. Jeee!!! See tähendas, et neid oli seal rohkem kui üks :). Ühel hetkel märkasin lõvidest hoopis teisel pool autost puude all sebra korjust. See kadunuke visuaalse vaatluse põhjal veel täiskasvanuks polnud küll jõudnud kasvada, aga selline on see  aafrika toiduahel. Meie jeep manööverdas ennast pisut ja jätsime nii lõvide juurest nende eile juurde mineva raja vabaks. Ühel hetkel tuli üks lõvitüdruk autole suhteliselt lähedale. Ma siis üritasin teda nii ja naa pildile püüda. Ühel hetkel kui kaamera oma näo eest langetasin, avastasin, et teine lõvi oli ennast jeebule veelgi lähemal külili visanud :). Oh seda õnne. Pöörasin korra pilgu kõrvale ja mida minu silmad näevad, ka kolmas lõvi kohe auto tagumise otsa lähedal närviliselt ringi vaatamas. 
Loomulikult olime meie, kes teda närviliseks tegid, kuid mitte selles mõttes, et oleksime saagiks olnud, vaid tema eine oli teisel pool autot ja ta ei tundnud ennast väga mugavalt meie juuresolekul, kuigi tahtis einestama minna. Kõik neel kolm olid emased lõvid, vanused ca 3 aastat. Pargis pidi olema veel üks vanem ename ja üks isane lõvi, kuid need kaks viimast pidid rohkem omaette hoidma ja kahekesi koos ringi liikuma. Üks kolmest noorest emalõvist oli mõni aeg tagasi saanud vigastada. Nüüd oli teda ravitud ja alles hiljuti tagasi vabadusse lastud ja ta oli veel väga kartlik, kehvemapoolse jahipidamisoskusega ja suhteliselt närviline.
Vaatasime seda etendust mõnda aega, kuid ühel hetkel tuli siiski ka teistele jeepidele ruumi teha ja nii me edasi suundusimegi.
Pisut sõitu ja nägime ühte isast mõnusalt heina krõmpsutavat ninasarvikut. Sättisime ennast siis jälle mõnusalt tega vaatame. Kümmekond meetrit eespool näksis muru ka üks üksik gnuu. Kuna vaikselt hakkas juba hämarduma, siis pöörasime otsa ringi, et hakata tagasi liikuma, kuid enne veel jällegi väike joogipeatus teha. Aga oma peatuskohani me siiski ei jõudnud, sest teel oli meil looduslik (elav) teesulg tekkinud - 4 ninasarvikut külitasid keset teed ja magasid. Mariska jättis auto neist ca 3 meetri kaugusel seisma ja nii me siis seda vaatemängu saime jälgida. Mõne hetke pärast hakkas üks sarvik nihelema, teine peeretas ise magades ja ülejäänud ei võtnud vaevaks asjast miskit arvata. Ega meil miskit muud teha polnud kui vaadata ja katsuda nende ümber sõita. Esmalt ajas ennast ûks sarvik üles ja kiusas teist, oma kõrval magajat. Nii need kaks siis mügisid teineteist. Suuremaks mänguks siiski ei läinud ja nii heitsid nad jälle kõik külili:) 
Kuna meie taha oli jõudnud järgmine jeep, siis oli meil aeg edasi liikuda. Mariska sõitis siis sarvikutest paar meetrit eemalt neist mööda ja saime oma teekonda jätkata. Aga mitte kauaks. Paar minutit hiljem oli meie teel uus takistus, seekord oliliselt väiksemates mõõtmetes - üksik sebra. 
Saime teada kuidas sebrad sünnivad - triip triibu haaval :D irw.  Lõuna-Aafikas on ainult ks loome kes pole rassist - no see on sebra :). Selliseid nalju ja kommentaare tuli Mariskal kui varrukast.

Seejärel jõudsime meie joogipausi kohta ühe veesilma ääres. Kuna valikus olid ainult jahedad joogid, siis me Eretiga mõlemad loobusime sellest. Sealsamas tehi kogu Ravineside seltskonnast grupipilt ja seejärel aeg kodu poole asuda. Selleks ajaks oli juba kottpimedaks läinud. Õnneks ei kippunud ilm nina külmast peast näpistama ega tuul kõrvu minema pühkima :). Teel koju tuli meil veelkord see pea püstloodis mägi võtta - sedakorda siis suunaga üles. 

Tagasi kodus oli valmis kohe ka õhtusöök. See oli õue serveeritud ja selleks polnud kasutatud sama kohta, mida lõunal, vaid jällegi uues aiasopis. Keskel oli lõke, mis hoidis meid kenasti soojas. Kui kõigil omad söögid-joogid käes ja käis usin matsutamine, hakkas kõrvalt kostuma Aafrika trummide põrinat ja laulujoru. See muudkui valjenes ja liikus meie poole. Kohalik personal tuli meid tervitama ja tänama. Laulsid ja tantsisid ja muidugi haarati ühel hetkel kaasa ka meid :). Nii me siis jorisesime kaasa laulda ja tantsida. See oli nii soe ja lahe. Meie reisijuht andis üle ka personali tänuümbrikud. Mulle see lahendus meeldis - iga rangeri jaoks oli eraldi ümbrik ja siis üks ühine kogu ülejäänud staffii kohta. Ja siis lõunalauas sai igaüks sinna vastavalt oma äranägemisele sisu tekitada. Nii jäi ära see piinlik pihku soetamine :). 
Kui õhtusöök läbi, liikusime taas sisse ja istusime lobisesime ja vahetasime kontakte. Õhtu väga pikaks siiski ei veninud. Eret läks meie bungalosse kohe pärast õhtusööki, mina jäin veel välja. Kella 11 paiku tõmbasime otsad kokku ja iga roju läks oma koju. Mull kott veel hommikuks pakkimata, aga ei viitsi ka enam õhtul, seda enam, et Eret juba tudub ja ma siis ei hakka kolistama. Õnneks olen suutnud tubli olla ja kotti mitte väga lahti üldse pakkida :)
Kui kunagi tagasi kodus, saab uutele sõpradele saata lingi piltidele ja väikese kirjakese juurde. 

Lausa kahju on Ravinesidest lahkuda, kuid samas palju uut ja huvitavat ootab meid ju ees. 











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar