Juba mõnda aega ( ja siin ei räägi ma päevadest ega nädalatest vaid ikka pikematest perioodidest, kuudest ja võiks vist isegi öelda, et aastatest) käib jutt, et kuidas isa koduseinte vahelt välja saada.
Mulle on see tundunud, kui challege.
Aga kina endal ühtki pekitükki hetkel ka nina ees polnud, siis kaotada polnud midagi ja nii ma siis otsustasingi, et kui laabub, siis võtan oma kallid vanemad reisile kaasa. Kuidas see muidugi teatavaks teha et ka jah-sõna saada, on olnud omaettebooper.
Aga nagu iidne rahavtarkus ütleb, siis julge hundi rind on haavleid täis.
Oli kena kevadine maikuu nädalavahetus. Õe sünnipäeva aeg.
Kuna mingil hetkel tekkis idee fix, et just nüüd tuleb hakata tubliks. st talisel perioodil teimseid teesid jooma, siis oli esimene kevadine koriluse aeg pargis nurmenukkude jahil.
Head ema ja isa ( korjamisega tekkis vist küll pigem isa) olid varunud juba mulle kotikese nurke ukke, aga sellest ju minusugusele teehoolikule sulaselgelt vähe. Kas see tegelikult ka nii oli, mine võta kinni - ehk oli lihtsalt hetke isaga omavahel vaja.
Igal juhul parhi alla me sammud seadsime. Esmalt tegelesi e ikkagi sellega, mille pärast parki sai mindud, st nurmanukkude korjamisega. Minu peas muidugi möte sellest, kuidas küll sda reisiideed promoda ja maha müüa.
Kui juba pea, et teel koju olime, võtsin ennast kokku, et siis see nn. äriettepanek teha. Taustaks siis nimelt nii palju, et ,inu teadmist mööda on mu isa käinud 2 korda Soomes (korra õega Põhja-Soomes. Ja teise minuga Helsinkis kergejõustiku EMil. ). Rohkem puhuse ja vana ajaga seotud reise oma eluajal ei tule meelde :(.
Kuna mul on endal hingel üks Itaalia tripp ja samuti ka killuke Prantsusmaad, siis need kaks olid põhilised kandidaadid.
Aga kõndisime metsa all, kenal maikuu laupäeval. Ing siis ma oma nn
äriettepanekuga lagedale tulin. Hetkel kandev sõnum oli, et kas üldse tuleks kaasa, vaatan normaalseid lende ja siis otsustaks, kas võiks olla sihiks Itaalia või Prantsusmaa.
Lisaks vajutasin ka gaasi sellega, et kuna juuni alguses õde minnes oma fahmiiliga iTaaliasse järab oma esinumbri koju, siis võtaks ka selle siiski kaasa.
Lootustandv oli see, et kohe kiirsti puu taha saatmist ei järgnenudki :). Jeeeeee...
See juba pool võitu.
Kohe ei hakanud muidugi otsust tahtma, andsin siiski aega atra seada.
Paae nädalt hiljem kõnetasin isa uuesti ja see oli tore vastus :)
Appi, aga mida ma küll nüûd enda kraesse tõmbasin. Ma vist päris täpselt ei adunud, i
Millise vastutusekoorma olin oma õlgadele vötmud. Kuid siis,i valmis väljakutseteks.
Nii ma oleneiis broneerinud meie ööbimisi ja auto ning kogunud mõtteid, mida teha ja kuhu minna, kuid kätte on seepäev jõudnud, kui asun Itaalia piole teele, kaasas vanemad ja õe esinumber.
Lahe. Ootam huviga :)
Aga natuke ikka kardan ka, kuigi selles viimasespole ikka päris kindel :)
Igal juhul - Itaalia, siis me tuleme!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar