Hommk algas ca 7-8 vahel. Hommikune päike jba nii kõrgel, et ajas mul luugud lahti ja kuna hingata ka suurt polnd, siis pessu. Õues oli igal juhul parem õhk kui mul telgis. Kui pesust saabusin, oli Yahaya, kuldne köögihaldjas mitu tundi köögis toimetanud ja samuti oli mu teevesi juba valmis. Mõnus.
Küll aga pilnud mõnus see, et selg kakles minuga juba terve öö ja nüüdseks pidin talle alla vanduma. Isegi toit käis suus ringi ja ei tahtnud alla minna. Valuvaigisti sisse ja tegudele.
Möödunud öö oli tegelikult rahulik, hippod jäid mõõdukasse kaugusesse ja hüaanidel polnud samuti meie laagrist miskit tahta.
Täna hommikul oli kogu laager vaja kokku ja kaasa pakkida, sest Selous'ga olen ühel pool. Täna vaja pargist välja sõita ja õhtuks peaksime saabuma Morogorosse. Saan taas üle mitme öö voodis magada :). Mitte, et mul muidu telgiga probleeme oleks, kuid sellise seljaga on see päris tore.
Siin valitseb huvitav süsteem parkidega. Nimelt peab olema väljunud konkreetseks ajaks. See sõltub sisenemisest. St, kui parki sisse registreerid ennast hommikul kell 7, siis vastavalt veedetud päevade arvule, lahkuma pead ka kella 7ks.
Kui pargist väljas ja veel natuke sõidetud, siis näitas silt Morogorosse 142 km. Ei tohiks ju hull olla. Esiti polnudki, pisut hüplik, kruusatee. Ühel hetkel tegi auto peatuse, mis tähistas lõunaaega. Varjuandvaks puuks oli seekord suur hiiglane, millel olid küljes kaunad, justkui oleks tegemist puuvillatupsudega, afa puuvill see siiski pole. Ja oma tüûtuselt tundub pigem kategoriseeruvat papliga samasse tüütusse seltskonda. Igal juhul oma lõna me seal haukasime. Minu lunch-boxis täna oli eriti sibulane riivitud kartuliga omlett, lisaks kergelt aurutatud porgandid, kurki ohtralt ja keedumuna. Kana oli ka pakitud, aga selleni enam ei jõudnud. Pealegi, suudavad nad kana nii kurjama kuivaks küpsetada, et murra või hambad ära ja küsimus pole mitte minuga kaasas oleva koka oskustes, vaid see siin nii käibki. Samas, kui kana panevad kastmesse, on see väga pehme ja mahlane.
Ja siis pärast lõunat läks lahti. Kiiruseks oli ca 35 km tunnis ja löökauk löökaugus kinni. Esiti polnudki veel nii hull, aga mida edasi seda kehvemaks mu seljal seal loksudes läks. Urrrr. Ma juba mõtlesin, et küsin ca poole tunnist pausi, et natukegi leevendust leida. Aga siis hakkas Morogoro siiski juba paistma ja see kannatusterada selleks korraks läbi. Hotelli tsekati mind sisse. Käisin pesus ja siis on mul täitsa vaba õhtu, ei miskit minna ega teha. Saab voodisse pikali visata ja rahulikult olla. Vast on homme juba oluliselt parem. Muidu on küll vähe essu maitse siin loksuda.
Homme hommikul on äratus varem, kui tavaliselt, sest kell 7 peaksime juba teele asuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar