No mis see on, mis jälle paneb seljakotti pakkima ja teele asuma. Seda ühte ja kindlat faktorit polegi. Suur roll muidugi on loodusel ja loomadel :). See on ju siin nii kauge ja eksootiline ja seal oled sa imepisike osa sellest. Ulme, ja see tunne valdab mind ikka veel - ka pärast 2 selja taha jäänud avastusretke. No ja siis lisaks uued huvitavad paigad ja inimesed.
Iga kord saabudes loksuvad mõned asjad paika, mis on oluline ja kuidas on ikkagi lood nende surres-enim-asju-võistlusega. Seega on suur tänutunne olnud hinges, kui olen tagasi koju saabunud.
Seekord hakkas mind vaikselt kripeldama Etioopia avastamine. Kurb tõsiasi oli muidugi see, et seekord reisimas justkui üksi. Täiesti vabandatavatel põhjustel minu tavapärane reisukaaslane Eret ei liitu. Kui varasematel kordadel on plaan juba päris varakult paigas, siis sellel korral sündis otsus napp kuu enne minekut.
Sõjaplaan kujunes siis seekord selliseks, et esmalt Tansaaniasse tagasi, kus olen üksi avastusretkel ( või noh pigem üksi reisi alustanud, kuid seal on mul saatjaskond giidi ja koka näol siiski kaasas) ja pärast riigipiiri ületamist saan julgestusgrupi kodukamaralt. Ette ei oska veel miskit kommenteerida, kuid sellise ogarusega tegelejad peavad olema lahedad tegelased, seega ei mingit kartust ega riski.
Seekord vajasin taas kahte viisat, Millest ühe saan piiril ja teise peab saama enne Rootsis asuvast saatkonnast, kui riiki saab. Viisade tegemise leepisime kokku ühiselt ja organiseeritult. Paar korda juba kiusasin grupijuht Ristot, et millal saab, kuna pidin teistest ju tüki varem teele asuma. 2 nädalat ja paar päeva enne minu väljalendu said viisad Rootsi poole teele. Tagasi justkui oleks pidanud kenasti jõudma ja paar päeva ülegi jääma. Aga esmaspäeva õhtul "rõõmustas" Risto mind infoga, et passid on Eesti poole teele pandud, kuid riiki sisse pole veel registreeritud. Variant muidugi ju veel oli, vähemalt teoreetiliselt, et teisipäeval pass kenasti saabub. Samas tundus see olevat vene ruleti mängimine. Mõeldud tehtud, teisipäeva hommikul - või õigemini noore lõuna paiku, sain asuda teele Vilmsi täjnavale, et taotleada kiirkorras lisapassi. Mõte selles, et mina lisapassiga koos lähen Tansaaniasse minema, kus saan viisa piiril teha (see juba 2 korda läbitud protseduur) ja siis põhipass saabub koos teistega novembri alguses Etioopiasse koos vajaliku viisaga. Lennuajad räägivad, et peaksime riiki saabuma vähem kui tunnise vahega. Eks paistab, kas ja kuidas see skeem õnnestub :). Teoorias igal juhul töötab, ainus väljakutse oli lisapass poole päevaga valmis saada ja see oma kätte ka saada.
Huvitaval kombel see kammaijaa mind närvi ei ajanudki :). Vaatasin korra lihtsalt võimaliku plaan B lahendust, st kui kolmapäeva hommikul ei saa lennata, et millal ja kuidas siis edasi.
Igal juhul läksin passi taotlema lootusega see siiski samal päeval kätte saada. Olin vaimu kenasti valmis pannud, et seal nurruma ning paluma-anuma hakata :). Lauas istus väliselt väga väljapeetud daam (ilma igasuguse ilkumiseta), aga kurja kui suu lahti tegi ja saagima hakkas, siis tahtis mul küll kops ikka mitu korda üle maksa minna. Selle asemel et proovida midagigi teha või leida lahendust rivistas ta mind nii kuis jaksas. Hammustasin keelde ja naeratasin ja ikka muudkui andsin talle teada, et proovida ikka tasub. Kui ei tule välja, siis ei tule. Kes ei tea, siis kiirpassi tegemise aeg on ametlikult kuni 2 tööpäeva. Sai seegi katsumus selja taha jäetud ja siis tööle tagasi, kus tahtsid ka ju otsad kinni sidumist ja vajalike juhtnööride jätmist. Aeg-ajalt piilusin oma postkasti ja Omniva kodulehele, et näha kas ühe või teise passi osas on positiivseid stsenaariumeid. Ei miskit.
Ja siis, kell 2 kopikatega tuli elupäästev sõnum lisapassi kohta ja seega võib nüüd templi alla lüüa, et läheb sõiduks :).
Minulikult algas õhtul kell 10 asjade pakkimine. Seljakott sai kergem kui mullu, vähemasti nii mulle tundus. Loodetavasti pole miskit elutähtsat maha jäänud. Ja nüüd kohe ka esimene ehmatuslaine. Kas vakstsineerimispass sai ikka kaasa, sest Tansaanias võib aga ei pruugi seda vaja minna. Aga on olemas. Pass, telefon ja pangakaart ka, seega kõik elutähtis olemas ja teele.
Seekord viib tee mind läbi Frankfurdi ja Milaano mustale mandrile. Hommikul on eeldatav start 6:20. Oi mulle see keset ööd ärkamine ei ole mokka mööda, aga mõnusa puhkuse nimel ka selleks ohverduseks valmis :).
Minu käest küsitakse viimasel ajal sageli, et kaua võib või mis asi mind sinna mustuse ja vaesuse sisse ajab. No aga käige ise ära ja nähke tõelist Aafrikat.
No ja kui ikka sügeleb, siis tuleb ju sügada :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar