Hotelli toas on lahedada pimendavad kardinad. Vajutan voodi kohal ühte nuppu ja võre hakkab alla laskuma. Vajutan teist nuppu ja võre toimib vastavalt. Lahe. Nii väikesest asjast rõõmu kui palju, no ei ole lapsemeelsus veel plagama pannud. Ja tuleb tõdeda, et nii pimendavat aknakatet pole ma seni ka näinud. Kottpimedus valitseb toas.
Logelen veel pisut voodis. Loen oma varaseid sünnipäevasoove ja tunnen, kuidas pisut totakas naeratus näkku poeb ja seal kuidagi lahkuda ei taha. No olgu etteruttavalt öeldud, et see olukord kestab terve päeva. Isver, mida vastutulijad arvavad, üks patseerib ringi õnnis naeratus näol :). No aga pole mind teised varem häirinud, ei juhtu seda ka nüüd.
Ronin lõpuks voodist välja ja teen läbi hommikused protseduurid. Edasi hommikusöögile. Olen valmis kuivanud küpsiseks, aga nii hull see polegi. On müslit, jogurteid, puuvilju, muna, omletti, vorstikesi, rohelist, juustu-vorsti. No ja muidugi ka mitmeid sorte koogikesi. Aru ma ei saa, mis lugu lõuna-Euroopas nende saiakestega on? No või see nüüd oluline on.
Teen pika vaikse hommikusöögi mõne tassi rohelise tee ja raamatuga. Aga ega tervet päeva ju sees ei kükita, seega korraks veel ilmakontroll ja teele. Jätan täna oma kinnised sussid koju paitan värske õhuga varbaid. Jakk jääb samuti viletsamaid aegu ootama. Loodetavasti neid siin riigis ei tulegi 😊. Väljas on päike ja 21 kraadi. Mmmmõõnus.
Võtan taas suuna linna südame, st Toomkiriku poole. Plaan ka seda külastada. Seda enam, et käinutelt soovitused ka taskus. Piketisaba on, aga mitte ülearu pikk. Ca 20 minutit ja valmis seda koda vallutama. Sisse saamiaseks kobatakse sind ikka korralikult läbi. Vajalikud peatused tehtud ja sisse. Võimas on see ehitis. Kirikus sees 52 sammast, hiigelsuured vitraažid. Võimsad lühtrid. Oreli jaosk on justkui oma majake, kahjuks pilli sisse uudistama minna ei saa. No mis siis ikka. Istun mingil hetkel pingi peale maha ja ja võtan oma targa reematu, et pisut ka tausta kohta lugeda. Kirikut hakati ehitama 1386 aastal. Valmis see muidugi kohe ei saanud. Fassaad sai valmis alles 19.saj. Ja seda Napoleoni egiidi all. Ei-ei, ma ei eksinud maaga, härra oli sellel ajal Itaalia kroonitud pea. Ja ka siis polnud kirik kogu oma uhkuses veel valmis. Alles möödunud sajandi esimeses pooles valmis kirik, kui seda üldse nii võib nimetada. Milano Toomkirik on väidetavalt maailma suuruselt 3 pühakoda. Kindlasti on ta pisut helgem kui Jumalaemakirik Pariisis ja mitte nii rõhuvalt sünge.
Kui olin oma ringkäigult tagasi, püüdis mu kõrv kinni eesti keele. Saabunud oli väike grupp, kelle giid oli samuti eestlane. Mõtlesin küll korra, kuid no ei, ma ei lähe uuele ringile. Marssisin õue, et üles otsida ka sissekäik katusele. Olin ostnud endale pileti, millega sain ka katuseterasside minna, kuid ainult trepist. Ei mingit lifti. No ja küsimus ei ole rahas, vaid taas on vaja ennast liigutama hakata. Ja see on ainult pisike lisavõimalus :). Tore kui sellised lihtsad võimalused sulle nina alla veeretatakse.
Trepiasted polnud jubedad, küll aga trepp pisut kitsas, st vastutulijatega oli vaja pidevalt slaalomit teha. Aga paarsada astet ja üleval. Äge.
Kusjuures vaateid Milanole väga unustamatuid pole. Vähemasti mulle ei jätnud see kustumatut mälestust, kuid kiriku terass ise oma uhkuses ja hiilguses ja et sa pääsedseal lihtsalt ringi patseerima. Katus ise pisut kaldega, st tuleb olla vähe ettevaatlik, et mitte ennast ninali astuda.
Üleval oli tuulevaikne ja päikeseline. Leidsin endale aga müürijupikese ja laotasin ennast vähekeseks terassil laiali - päike löö mull pisut külge :). Naljakas on näha kuidas kiriku katuseterassi kaunistused ja tornid on kohati kui lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal, st erinevat värvi marmorit võib näha. Ja see pole mitte algselt nii olnud, vaid ikka parandustööde käigus saanud.
Kui lõpuks taas jala kindla maa peale panen, avastan, et olen ei rohkem ega vähem kui 3 tundi kirikus ringi luusinud. Mida ma seal küll nii kaua tegin? Aru ma ei saa. Igal juhul on aeg lõunaks.
Seekord premeerin ennast Cesaeri salati ja valge veiniga. Mmm.. No ja ei saa ma läbi rohelise teeta.
Taas poolteist tundi nagu tantsides ja lauldes läinud. Võtan taas kepsud alla ja hulgun edasi. Seekord olen lausa tubli ja ületan ennast, ning külastan ka paari poodi. No ja neist siin puudust ei tule. See, kui palju neid siin on, on käsitlematu. Sisuliselt on kõik tänavaääred poodidega palitstatud. Nüüd peaks ennast kokku võtma ja uhkelt kõik Pradad-Guccid-ja kõik need teised mõttetud märgid läbi kaopama. Aga kuna shoping nagunii pole minu teetass, siis ei hakka ennast sellega piinama.
Igal juhul kolan sihitult (teadlikult) ringi ja teen siin ja seal põikeid kauplustesse. Vahepeal aga heliseb mu telefon veel mitmel korral. Ikka õnnesoovijad. Olen aeg-ajalt ka fb-sse piilunud. Oli kalleid sõpru ja meelespidajaid oma soovidega. Tunne on tugev.
Enne veel kui aeg sealmaal, et mõistlik õhtusöögile minna. Suundun hotelli, et vee alt läbi käia ning siis tagasi linna suunduda. Kui tagasi linna poole liigun, on kell juba 7 kopikatega. Jalutan mööda tänavaid, et leida endale meelepärane restoran. Lõpuks otsustan ennest paikseks jätta Caffe Sforzescosse. Pärast menüüga tutvumist otsustan seekord sooja toidu kasuks. Nimelt loomaliha lõigud seente ja juustu-safrani kastmega. No ei pea vist ütlema, et see tahtis mul ka keele alla viia. Nämm. Sünnipäevale kohaselt võtsin kõrvale klaasi, no hea küll kaks, Spumantet, st kihisevat jooki.
Pärast pikka pausi peale pearooga leian endas veel kuskilt tugevuse jõudu katsuda ka magustoiduga. No ja enne kui julgus otsa saab, tellin endale tiramisu. Olin valmis üüratuks koguseks, kuid õnneks on tegemist täitsa inimesele normaalse suurusega roaga.
Igal juhul on kõht nüûd pilgeni head ja paremat täis. Seega enne kui hotelli minna, vaja veel pisut ringi jalutada.
Päev on hiilgav ja selles oma oluline osa kallitel ja veel kallimatel õnnesoovijatel.
Lisaks täheldasin, et kohalikel on mingi teema heledate silmadega. Juuksevärv neid nii ei pealu, kuid heledad silmad.... Õnneks on päeval päike ja nii on päikeseprill pidevalt ninal ja nii rahu majas.
Ahjaa, elamused Milanos - tänavamuusikud. Muusikat on seinast seina. Alates ooperiaariatest kuni kitarrisoo,odeni välja, vahepeale jäävad veel kalmertennosaarelikud diskopepud. Need onud oma ehk juba seitsmekümnendates ja siis kepsutavad ja nõksutavad puusa nagu onu Peeter seda suudab. Uskumatu. Ja nii ehe :)
Aitäh, Milano toreda sünnipäeva eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar