laupäev, 30. aprill 2016

P4 - Milano: bussiga linna avastamas

Hommik saab alguse taas enne 8, vist mingi sisemine kell ei luba päeva maha magada. Igal juhul ajan kargu alla, seisan mõned minutid veel all ja püüan endale vähe parema väljanägemise luua, kui sedavärskelt voodist välja roninuna oli. 
Hommikusöögile ja ukse peal tekib kohe pisut nõutu nägu ja olemine. Täna on söögisaal totaalselt rahvast täis, peaaegu, et ei leia kohta, kuhu ennast toetada saaks. Aga ühe kena nurga endale siiki leian :). Nagu ikka , esimesena võtan klaasi greibi mahla ja seejärel teekannu. Alles seejärel võib hakata miskit muud vaatama. Võtan endale munaputru, tomatit, juusu ja sooja spinatipiruka ning suundun tagasi oma lauda mõnulema. Nagu ikka, silman hommikusöögi kõrvale ka kodimaiseid uudiseid, noh, et kas riigikord ikka sama ja pealinn pole asukohta vahetanud ega muud põrutavat. Varasematel reisidel on igasugu lugusid juhtunud sellel ajal, kui ma ära olen. Seekord kulgeb kõik igavalt. 
Tänane generaalplaan näeb ette, et tegeleks hoppamisega - ikka on ja off, on ja off. Nagu kogu Miano reisiga, pole ma kodutööd suurt teinud ning võtan asju nii nagu need parasjagu on. Olen eelmistel päevadel neid busse silmanud, kuid kus on peatused, mis on graafik või kui palju liine üldse on, on ikka täitsa hägune. Aga mis seal ikka, süsteemon ju püsti sadades linnades üle maailma ja ole ainult mees, ning leia üks peatus üles ja kõik ülejäänu laabub iseenesest. 
Peatus on olemas kohe Doumo (Toomkirik)  juures, aga peatuse post küljes ka silt mis teatab,et ajutusel antud peatus ei toimi ja lähim peatus on ... Kuna LaScala on tuttav objekt ja kohe lähedal, siis sean sammud sinna, et bussi oodata. Saan kümmekond minutit uimerdada ja buss saabubki. Hoppan aga peale ja soetan endale 1 päeva pileti ning kaardi. Leian endale koha ja teele. Ülearu pikalt seda sõidurõõmu pole, sest juba kahe peatuse pärast on liini lõpp/algus. Aga ei sellest miskit, lihtsalt lühikese peatuse asemel tuleb teha pisut pikem, aga kuhu mul kiiret on? Olen sattunud siniselelliinile ja seekeerutab palju südalinnas, enne kui õige grammikaugemale suunduda söandab. Alguses keeruta,e pargi naabruses, kus alles lebotasin. Käes on juba varajane lõunatund ja inimesi pargis palju. Nii lastega  kui ka koertega. Viimased on siin linnas eriti sagedased külalised. Aga vaatamata sellele ei hakka silma "mustust".  Palju on paela otsas muidugi karutapjaid kuid samamoodi ka arvestatavalt siiski isendeid, mida koeraks saab nimetada, ilma et näos mingi hapu ilme oleks.
Buss aga vurab omasoodu edasi. Kuna juttu itaallased ülearu palju pole raatsinud jagada, siis kostub kõrvadesse palju kuulsat ja veel kuulsamat muusikat. Küll, Verdi aastaajad, küll kuulsate ooperite aariaid. Mmõnus. Õues on päike ja soe. Bussiga sõites muidugi jakki siiski seljast visata ei saa, kuid ikka on hea. 
Kui buss möödub vähe modernsematest hoonetest, sealhulgas nn. parkamajast" jääb minu vasakule käele Milano raudteejaam. See pirakas koloss on võimas, nii väljast kui seest. Äge :). Suu justkui iseeenesest kipub pisut õhku ahmima. Midagi nendes vanads, kuid võimsates majades on, mis mind paelub. Mis see midagi on, jääb, mulle siiski selgusetuks.
Pärast raudteejaama keerame tänavale, kida soovitatakse raviks shopahoolikutele :). Otsustan proovida. Minu ravi peaks küll vastupidine olema, äkitsi hakkaks külge väike shopingupisik. Kahtlen, aga siiski.  Pean mainime veel, et see otsus, peatus tuleb ka puhtalt ainult sellest, et silma hakkas paar kinglat. Muud vaateaknad ei liiguta ühtki närvi minus. Aga kui ma siin juba patseerin ringi, siis paari poodi siiski sisse astun lisaks kingadele. 
Tulemuseks peatusel on paari kilomeetri jagu samme, ühed püksid ja soe põski paitav ja isegi näpistav päike :).  Ootan aga bussi, et taas hoppamisega tegeleda, sedakorda siis on-variandiga. Buss tulebki ja on sedapuku nii rahvast pungil, et ülemusele korrusele ei mahugi. Aga pole hullu, sest sõita vaja ainult 2 peatust, kui hüppan maha, et siis väike jalutuskäik teha ning seejärel liini värvi vahetada. 
Silkan piki jalakäijate tänavat ning tegelikkuses on silkamisest asi eikka väga kaugel. Rahvast on nii murdu, et edeneda saab ainult aeglase teo sammu kiirusega. Ega muud ju häda polekski, aga bussi väljumisel graafik ning rohelise liini sagedus on ainult kord tunnis. Igal juhul läbin selle takistusraja piisavalt kiiresti, et enne bussi väljumist olen kohal ja leian endale koha ning valmis uueks tiiruks. 
Roheline liin läheb kesklinnast kõige kaugemale. Teele jäävad Milano akvaarium, mida ma seekord ei külasta. Lisaks möödume hipodroomist. Voah, vot see on alles territoorium. Ulme. Erinevad võitslusrajad ja areenid. Ja kõik see vaid kiviviske kaugusel linna südamest. Küll meie kinnisvaraarendajad alles ilastaksid sellise territooriumi peale :). Igal juhul silm eriti teist otsa isegi ei taba. 
Nagu mastaapidest sellel liil veel vähe, siis jõuame varsti Milano uhkuse - jalgpallistaadionini. See on ikka totaalne monstrum. Mahutab 80 000 pealtvaatajat. Staadionit kasutavad mõlemad Milano suured - AC Milan ja Milano Inter. Varasematel aegadel toimusid siin ainult vutilahingud, kuid viimastel aegadel siiski ka muud üritused. Eelkõige mingid messid ja kontserdid. Igal juhul on see betoongiiglane nii suur, et pildile mul teda korralikult püüda ei õnnestu. Eemalt, kus monstrumit võiks kaameraga püüda on, juba nii tänavad ja puud, et nähtavus lahja. Seega jääb mürakas proffidele pildile püüdmiseks. Huvitav staadionist veel see, et klubi enda hoone ei ole kohe staadionil ega selle päris vahetus läheduses. 
Tund ja kopikad taas kulunud, enne kui taa kesklinnas oleme. Kell on parasjagu seal,aal, et teha kiire lõuna. Seekord siis klaasike veini ja lõik pizzat. Ei saa ju ilma Itaaliast lahkuda, kuigi minu tavapärase menüüga siiski tegemist pole. Kodus ei eksi ma kunagi pizzakohtadesse. Kärab, aga üldiselt pole see siiski minu teetass.
Hiljem, kui varasepesa bussisõidust peast taas välja haritud ja väike värskendus tehtud, suundun tagasi linna. Jalutan taas mõnusalt ringi ja satun Galleria Vittorio Emmanueles poodi, mis on spetsialiseerunud nahkkinnaste müügile. Aaa, nõrken. Millised värvid, kui pehme nahk, kui kiirksuga kaunistused. Istuvad totaalselt nagu oma nahk. Vot nüüd ei suuda vastu panna ja lahkun siit ostuga. Elevil ja rahul.
Oma viimase täispäeva Milanos lõpetan nii ebatraditsiooniliselt nagu õhtusöögiga sushi restoranis. Nämm, nüüd olen küll paradiisis. Täna õhtul on veel kohustusi, tervelt kaks. Esiteks on vaja kell helisema panna, sest hommikul on vaja lennujaama jõuda. Ja teine - kott kokku pakkida. No pole neist kumbki konti murdev. Õhtune klaasike valget veini, ainult ilusad mõtted peas ja mõni lehekülg raamatut ning ongi aeg jälle Matiga flirtida. Head und.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar