Elu on lill. Paat loksub vaevutuntavalt, päike juba paitab palgeid. Suurepärane seltskond ja olemine lihhtsalt chill. Nii võikski jääda, kuid kapteni eestvedamisel lõpeb hommikune laisklemine siiski varsti ära. Päevaplaan näeb ette, et sõidame taas sadamasse, et kai äärs ennast paika panna ning siis saart minna avastama.
Naised teevad kiire nõudepesu ja pakime kogu vajaliku ära ning seame ennast valmis teele asumiseks. Juba eemalt hakkab meil siiski tekkima tunne, et kai ääres meile kohta ikka veel pole. Sadamakapten miskit arvab, kuid liiga lubav see siiski pole. Sätime ennast sadama vahetusse lähedusse ootele, sest lootust on, et mõni alus lahkub. Minutid tiksuvad, kuid mastide read ei hõrene. Põhjus ka suhteliselt lihtne, tuuleke on täiesti tuntav ning paljud sellise tuulega eelistab mitte merele seilata. Kuna päev muudkui kulub, sünnib otsus lihtsalt - teele. Saarelt me siiski ei kavatse lahkuda, kuid suunduda Parose teisele küljele.
Tänased tuuled on kummalised. Õigemini tänane lainetus on kummaline. Aru ei saa, kuidas laine liigub. Paat lihtsalt loksub igas suunas :). Paar tundi veel ja hakkamegi kohale jõudma. Täna on jahile koduks Parikia sadam Parosel. Paros on Küklaadide suuruselt kolmas saar. Juulis-augustis on siin valdavalt tuuline ja siis kohtab vetes massiliselt surfareid. Saar in 21 km pikk ja 15 km lai. Pinnalt 165 km2. Saar on olnud kuulus oma marmori poolest, mis omakorda tagas sellele ka jõukuse. Paros oli kuni Kreeka iseseisvussõjani türklaste ülemvõimu all. Paros on Küklaadide praamiliikluse südameks.
Koht Parikias kai ääres täiesti olemas. Esimese katsega me ennast kohe ankrusse siiski ei saa. Teise korraga kõik sujub. Pakime ennast kokku ja oleme valmis teele asuma. Plaan on rentida rollerid ja nendega saarel ringi tuuseldada. Úheks kohustuseks on osasid toiduvarusid täiendada. Aga küll jõuab.
Läheme juba maale ootame, et kapten ja pootsman meiga liituvad. Ootame ja ootame, no ei miskit. Oodates ja jututades, avastan endas pisikese ebamugavuse noodi rollerisõidu ootuses. Ei ole ma endas leidnud suurt kiindumust selliste masinate vastu. Aga ega siis avastusretkele mu antipaatia pärast minemata jääks. Ilmneb, et ma pole ainus, kes eelistaks muud liikumisvahendit. Lõpliku pöörde meie rollerirenti toob rollerite rentija, sest tema istutab me pähe mõtte, et rentida hoopis autod :). See mõte mulle meeldib :).
Konutame ikka veel tänava ääres, mehed ei tule ega tule. Saabub hoopis teade, et kõik mehed paati, sest keegi on me ankruketti sõitnud ning seega ka paadi lahti. Seega tuleb teha uus harjutus, et paat paika saada. See manööver saab meestel kiiresti edukalt sooritatud. Nüüd on vaja valitud sõidukite rentimise toimingud lõpule viia. See polegi kõige lihtsamate ülesannete killast, kuna selgub, et uuemate lubade puhul on see kategooria eraldi lubadel peal ning kui selleks eraldi märget pole, siis antud juhiluba ei aktsepteerita. Otsime seltskonna peale kokku 4 sobivat juhiluba. Vaatamate asjaolule, et mona olen autoga reisijate hulgas, saab üks roller ka minu juhiloaga rendtud :). Rolleritel minejad saavad veel lühikoolituse, kuidas nende pillidega úmber käia ja siis pisike prooviring ja oleme valmis teele asuma.
Autoekipaaž on viimane lahkuma, kuna tegeleme saare kaardi allalaadimisega ja siis oleme meiegi valmis. Esimene peatus on tanklas. Valmis ja liikumas. Meie käsutuses on punane Ford Focus, mis nendes mägedes (mis pole tegelikkuses kuigi märkimisväärsed) kohati on aeglane nagu tigu ja jõuetu pealegi. Tekib tunne, et tahaks ise jalgadega hoogi juurde lükata :).
Kokkulepitud sihiks on saare keskel asuv Lefkes. Saabume kohale. Rollereid ei paista kuskil. Meie ees avaneb suurepärane vaade allpool asuvale külale ja selle keskel troonivale kirikule. Klõpsutan taas pilte teha. Avastame taverna, kust avaneb külale vaade. Kui nüüd rollerdajad ka kohale saabuks, võiksime maanduda sellesse lõunatama. Oleme autonina juba ümber pööranud ning otsustanud alla külla minna, sest juba tekkis arvamus, et rollerid on sinna suundunud. Aga ei, alles nad saabuvad. Seega keerame autoga taas otsa ümber ning tagas nähtud taverna juurde. On aeg lõunaks.
Minu kõhtu saab täitma moussaka. Roog õige grammi mage, kuid soola saab juurde ikka lisada ja mure sellega lahendatud. Kõrvale lihistame taas kilo veini. Just-just, veini lubatakse siin kiloga, mitte liitriga :). Lõpuks oleme ennast täis puginud ja on põhjus edasi liikuda. Sihiks on allpool külas nähtud kirik. Eesmärk lihtne ja selge, kuid teostus osutub märkimisväärselt keeruliseks. Arusaadavaid teid alla külakeskusesse lihtsalt ei lähe. Seikleme jupi aega, enne kui jõuame mõistlikkusse kaugusesse ja saame tipa-tapa edasi minna. Rollerid pääsevad muidugi veelgi lähemale, kuid see vahe on ehk paarsada meetrit, mitte enam. Patseerime mööda kitsaid tänavaid kiriku poole. Meie teele poetab ennast nagu imeväel taas üks jäätisekohvik ja no selle külastus on meile vaat et kohustuslik :).
Kiriku juurde jõudes kostab parasjagu kutse teenistusele. Sinna me küll ei plaani minna,kuid kirikusse sisse astume siiski ja uudistame ringi. Kirikuaias on koha leidnud surnuaed. Surnuaias on meeletutes kogustes marmorit. Taimi, mida me kodus harrastame, on seal vähe. Kreeklased ei pane hauakivile kadunukese sünni- ja surmadaatumeid, vaid surmaaja ja vanuse surres. Sellist lähenemist pole ma varem kohanud.
Kell tiksub armutult ning suundume tagasi masinate juurde, et jätkata oma avastusretke. Kuna klõpsutame siin-seal pilte, siis jaguneme veel gruppidesse ning päädib see sellega, et eksleme eil ülikitsastel tänavatel enne kui leiame rollerid ja auto üles :). Avanenenud pildikesed kohalikust elust-olust on ägedad :).
Taas teel. Kuna meie autoga liikudes oleme kiiremad kui rollerid, siis põikame sisse poodi, et vajalikke toiduvarusid täiendada. Liikvele minnes olla kokku pitud, et järgmine peatus Golden Beachil :). Keerame randa ning jalutame parklast randa. Tegemist on justkui maha jäetud ja viimset oäeva ootava paigaga. Omamoodi ebareaalne, samas nii äge. Tühjal rannal on baar, kus on isegi paar hingelist olemas. Seame ennast sisse, et oodata rollereid. Teeme aega parajaks jookidega. Minu repertuaariks seekord roheline tee. Äraolemine on mõns, kuid rollereid ei saabu ega saabu. Asi on kahtlane. Lõpuks saame kõne küsimusega, et kuhu me jäänud oleme?? Rollerid juba tagasi kodus, Parikias ning ootavad meid. Lubame kohe teele asuda. Tegelikkuses kulub enne veel ca veerand tundi kui liikvele läheme. Satume enne koju jõudmist kohalikku liiklusummikkusse :). Lõpuks saabume oma poekottidega kohale, kus meid ootab ees pisut tüdinud seltskond. Nimelt on paadi võti meiega ringi sõitnud ning rolleristid ei saanud tuppa. Oops :).
Otsustame täna mitte välja sööma minna. Paneme valmis mõnusa snäkivaagna. Valikus on vorstikesi, kui atatud liha, erinavid juustusid, oiivid, küpsised, viinamarjad, greip. Kõrvale on mekkida taas suurepärane kokteil. Kõige krooniks on laua ümber maailma parim seltskond veel :). Nii võiks siia õhtu lõpuni jääda, kuid kuna naistel pisike kihk ka väike shoping teha, siis ajame ennast ühel hetkel siiski liikvele. Esmalt põikame naaberkaile, kuhu on ennast suur (tõeliselt suur) kolmemastiline puust purjelaev paigutanud. Uudistame seda lähemalt ja eemalt, näpuga katsuma kahjuks ei ulatu.
Selleks ajaks kui poodlemiseks läheb, hakkavad nende uksed sulguma võ siis juba on suletud :). Me ei lase ennast sellest segada. Jalutame edasi. Kaptenihärra on leidnud meile ranna ääres baari, kuhu seame ennast sisse kokteile nautima. Mmmm... Kell on märkamatult liikumud uude päeva. Seega on aeg unele. Aga tavapäraselt ei saa me læbi ilma unenapsuta :). Homme uus päev, seekord rõhuga seilamisel. Jeeeii!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar