neljapäev, 22. september 2016

Kreeka saared - P7: iga pidu saab kord otsa

Tänane start paäevale on sarnane eilsele. Mehed toimetavad, naised veel magavad iluund:). Mina siiski taas üleval, kuid kuidagi kohe ei raatsi koikus külge pöörata ning ilusaid hetki luhta lasta. Seepärast ronin taas välja. Selleks hetkeks pole me veel sadamast isegi lahkunud. Ringutan omad luud liikmed tagasi liikuma ning suundun hommikustele protseduuridele.  Pestud, ..., kammitud - olen taas valmis tegutsma. Täna on mulle lisaks võikutoimkonnas hoopiski pootsman. Teen külmkapis revisjoni. Täna ei pea sinki võikule lõhna pärast panema, vaid saab ikka nii panna, et maitset ka on ja kogu mandiga koos võikut hammustades hambad ei põru :) 
Täna lähevad purjed üles. Mul õnnestub ka oma panus anda :). Groodi avamisel saan otsi manageeida, üht peale tõmmata, teist järele anda. Aga sellest küll miskit tegelikult ei sõltu, tuleb tõdeda.  Meil tuleb ümber ühe saare nuki manööverdada, seega peame paudi tegema. Ja kuna oleme manöövril pisut aeglased, saame kohe varsti veel ühe paudi ja siis veel ühe paudi teha. Nende manöövrite käigus oleme alustanud võiduajamist jahiga, mis öösel meie kõrval seisis. Kuigi esiti tndus, et me oleme võidulainel, on see mitmete pautimiste juures lihtsalt soovnelm :).  Meist lendab see puidust iludus lennukalt mööda ja suhteliselt kiiresti ka sõidab täpiks. 
Päike on taas juba soojendama asunud, aga veel ei kõrveta. Ma muidugi ei saa kõrvetamise teemal nuriseda, mul seda probleemi pole. Pärast paaritunnist seilamist on aeg peatuseks ja hommikusöögiks/lõunaks ja lebotamiseks.  Täna kästakse kõik aknad kinni, et läheb teki küürimiseks, enne kui paat tagasi anda.  Köögitoimkond suundub toimatama ja teised võtavad õhuvanne. Ühel hetkel manandatakse mind tekile ja nagu sellest veel vähe, siis tekki küürima! No tegelikul ka või???  Mitte just päris, aga kuna laevakombed vajavad järgimist, siis allun minagi korraldusele. No tekki küürima ma muidugi eriti ei jõua, sest enne plärtsatab pangetäis vett mulle selga ja siis teine ning kolmaski :).  Ehk, et nüüd enam niiiiiii roheline seilaja ma enam nagu polegi (eh, mis siis et ilma sisuliselt igasuguste oskusteta, aga seda ei küsi ju keegi :)). Loota jääb nüüd ainult, et neid kordi ja võimalusi veel minna tuleb veel. Olen nautinud iga hetke viimasest nädalast. Kui nüüd keegi heidaks kinda, siis kirjutan minekule kohe ja kahe käega alla. Aga eks ma pean ennast pisut taltsutama, muidu kõlan nagu ullike armunud teismeline, õhkamas :). 
Tagasi kööki, täna on valmimas peaaegu kodune toit - hakklihakaste ja kartulid. Kõrvale teen rohelise salati, tuunikala ja fetaga. Toidulaud on rikkalik, eriti rikkalik. Põhjus slleks muidugi lihtne, nimelt kolime ju täna oma nädalasest kodust välja ja viimased varud vaja ära kasutada. Päris hästi see ülesanne meil muidugi ei õnnestu, sest eelkõige kuivaineid jääb siiski kas järgmistele laevaperedele võis siis kellelegi teisele. Loodetavasti ei leia see stuff kohta lihtsalt kuskil prügikastis :(.  Meie lõuna on aga tõeliselt maitsev. Nämm. Kõht saab taas isegi liiga täis ja korraks tuleb pähe isegi mõte, et täna ma küll ujuma ei jaksa minna. Aga sisse hüpata on ju lihtne. Hulbin pikalt vees, kes teab kas ja millal jälle saab. Eiriti veel teades, et mina ja külm vesi - meie suhted pole ülearu head. Siin aga vesi ju 27 kraadi. 
Jätkame oma teekonda Lavrio sadama poole. Enne veel kui kohale jõuame, teeme veel ühe peatuse ja plaan minna Poseidoni templi varemeid minna uudistama. Kuna kaid siin pile, siis tuleb taas jullaga edasi tagasi paarutada. Esimene paatkond läheb teele ja mõne aja pärast näeme juba teel tagasi. Paadi juurde see siiski ei suundu, vaid kohe meie ees oleva kalju juurde. Hiljem selgus, et mõistliku raja peale saamiseks on värav ees, kus küsiti kohe piletiraha. Aga kui ise turnid, siis ehk läheb õnneks. Minu jaoks see kaljut mõööda turnimine mokka mööda muidugi pole. Õigemini  oleks, kuk saaks ainult üles ronida. Paraku tuleb alla ka sama rada pidi tulla ning minu põlved hetkekonditsioonis seda ei talu. Nuuks. Nii jäängi templit eemalt imetlema. No ja ega ma paati ikka päris üksi ka jää, kapteni-ja pootsmanihärrad samuti. Sellel ajal kui teised üles turnivad manööverdame meie taas paati ankrusse panna. Kolmas katse õnnestub ja ankur jääb pidama. Rõõmustame ennast mereisanda tänamisega ja ajame viimasele rummile päkad silma. Kasutame ka viimast võimalust ujumiseks. Hüppan taas vette ja naudin vaateid. Naabruses on uhke rootsi kunni kaater, edev... Emalt ilmub ka puidust kolmemastiline jaht. Me ise oleme arvanud, et seilame ikka suure paadiga, kuid selle müraka kõrval tunduvad meiesugused ikka totaalsd käblikud. Templikülastajad saabuvad tagasi ning ükstise järel hüppavad samuti vette. 
Nagu jba vanarahvas ütles - iga pidu saab kord otsa :(. Nii tuleb ka meil võtta ette viimane pisike vahemaa sadamasse ning alustada paadi üleandmise protseduuri. Sadamasse saabuvad purjekad tõelises hanerivis. Minu jaoks tundub see esiti kummaline, aga jahitendis nii ongi, et laupäeva õhtuti saab paadi kätte ja hiljemalt laupäeva hommikul peab selle tagastama (või siis vastavalt nädal hiljem või siis just nii kui pikalt keegi saab vetel seilata). 
Paat kinnitatud, hakkame omi asju kokku pakkima ja lahkumisks ennast valmis seadma. Käin pesus ära, kuid keeldun ikka veel ennast vammustesse riietamast, seega poen kleiti, kuid panen. Valmis pikad riidd, mida lennukisse ja koju minemiseks selga panna. 
Väljas juba läheb hämaraks, kui rendifirma tegelased tulevad meie paati, et see üle kontrollida ja kindlaks teha, et me mingit jama pole korraldanud. No pole. Vähemasti miskit suurt ja olulist. Küll uputasime ära pootshaagi ja alla andis ka paar klaasi, kuid paati hoidsime hellalt ja hästi :).  Võtame omad kodinad paadist välja kaile, et mitte üle aatajatel jalus olla. Buss peaks meile järele tulema alles kell 9, seega on meil veel terve tund enne minekut. Sünnb plaan võtta kiire eine. Maandume samasse kohta, kus oma reisi alustades hommikusöögil käisime. Hinges on pisuke kurbus. Ei taha veel lahkuda, no ei taha. 
Lennujaama minek kulgeb ilma igasuguste tõrgeteta ja sealsed protseduurid samuti. Kui väike shoping tehtud ja riided vahetatud, suundume oma väravasse. Taas kohtun seal Randoga. Ka neil on olnud vahva nädal veel. Erinevalt meist, teine paatkond seilas kohati ka öösiti. Nii tore on kohata inimesi, kellega pole sisuliselt kakskümmend aastat kohtunud. Issake, ma pole ju nii vanagi, et sellist juttu võiksin ajada :). 
Tallinnas maandunud, on hüvastijätmise aeg. Appi, tunnen, kuidas silm kipub märjaks ning hääl kipub värisema. Aga see näitab, kui mõnus on tegelikult see nädal olnud ning kui toredad kaaslased sellel reisil olid. 
Aitäh, head merekarud. Oli au. 
Ja Tim, kõige suurem aitäh Sulle selle telefonikõne eest! 
Olen iga kell valmis taas merele minema.













Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar