teisipäev, 30. mai 2017

Iraan P9: Iga matk saab kord otsa...

Hommikul ärkan mõnusa killa-kolla kella peale. Nimelt möödub meie laagrist lamba- (või siis kitse, läbi telgi ei näe nii täpselt 🤓) kari.  Täna öine suurim rõõm on see, et ei olnud külm!! Öösel isegi sahmisin pikad püksid sooja pesu oealt minema.  Kehvem lugu muidugi selles, et ega tormituuled magada ikkagi suurt ei lasknud. Sellist maru pole mu silmad telkides varem kohanud.
Asjad koos, ootab meie õhtuses lounge's mõnus hommikusöök. Teevesi juba keeb, laual on mitut sorti juustu, moos ja tomatit. Tomat justkui aurustub laualt 😃. Luban endale lausa luksust ja mekutan tomati ja juustuga, leiba enam ei taha. Kõrvale paar kruusi teed ja matkaks valmis.
Kui hommikul käisin kutsele vastamas, avastasin, et saan isegi kükitada. Seega ei mingit kõhklemist ja täna matkarajale, rohkemat võimalust ju ei anta selle reisi jooksul.
Laagris kulub enne rajale suundumist oluliselt aega, sest auto on vaja ju peensusteni ära pakkida. Lõpuks saame siiski liikuma. Täna jaguneme esmalt kahte gruppi, hiljem küll saame kokku ja jätkame kõik koos. Jagunemine on tingitud radade raskusest. Mõned mehed ja üks vapper naine suunduvad raskemale rajale, meie ülejäänud kergemale. Põhiline vahe on selles, et raskemal rajal väidetavalt on üks kosk 1,5-2m lai, mida vaja ületada. Kui see kehvasti läheb, siis on veevool väga kiire ja seejärel 30m langusega kosk... 
Kergem rada alla pole midagi kerge. Suhteliselt püstloodis teine ja peenikest lahtist kruusasegust klibu. Ja kui bobi sõidad siis rada on pikk 😉. Võtame rahulikult ja ettevaatlikult. Kogenenumad matkamehed lahkesti juhendavad minusugust esmakursuslast, kuidas lihtsamalt ja ohutumalt mäest laskuda. Seda just selles osas, kuidas jalg maha panna, kui pikka või lühikest sammu võtta, kui kiiresti astuda. Kummardus härrased, elu palju lihtsam ja laskumine ohutum. 
Pärast mõningat ukerdamist, oleme teise pundiga kohtumispaigas. Edasi jätkame laskumist kõik koos. Täna läbime plaani järgi 5 küla oma rännakul. Läbime lõike järsemaid ja laugemaid, teekond läheb vaat et tantsides ja lauldes 🙂. Saabume esimesse külla ja siis teise külla. Kahe küla vahepeal jääb teele meile veel üks majapidamine, kus saame lahkesti hetke ringi piiluda. Nii on võimalus heita pilk pisikese
E köögile, kus samas kogu vajalik olemas. Kõrval kohe aida moodi ruumike. Selleks, et järgmisse ruumi  jõuda, peame ületama psisikese ojakese ja tegelikult on kogu olemine kitsavõitu, st igapäevaseks elamiseks omajagu huvitav. Aga ruumis, kuhu järgmisena jõuame, tehakse ettevalmistusi kohaliku leiva küpsetammiseks. Igal juhul on kogu ruum paksult suitsu täis ja suurt sisse tegelikult ei näeg, väljaarvayud nõgised seinad, muldpõrand, palju suitsu ja oksaragu, millega siis eeldatavasti tuld tehakse. Päris pere eluruume me siiski ei näe. 
Jätkame oma teekonda. Vaated on jätkuvalt imelised. Ühel hetkel saame või aluse taas ühikesest kuid sisuliselt püstloodis  ukist alla ronida. Rada nii edasi siiski ei lähe, vaid avaneb üks miljonist imeline vaade siin mäestikus. Vahin suu pisut justkui töllakil taas minu ees avanevat maalilist vaadet, mille keskseteks tegelasteks kaks koske. Sekundeerimas neile imeilusad mäenõlvad. No rohkemat ei oska tahta. Vanarahvas ütleb küll, et pill tuleb pika ilu peale, kuid siinjuures ma sellele tarkuseterale alla kirjutada ei saa. 
Turnime sellest seinast tagasi üles ja järkame rajal. Tuleb tõdeda, et edasi marssimisel tuleb ikka pidevalt pilk maas hoida, sest ringi vahtides ja ennast unustades on kerge bobi sõita ua sellel võivad fataalsed tagajärjed olla. Aga mitut hed korraga ju ei saa. Vahepeal tuleb lihtsalt psikiesi seisakuid teha. Varsti hakkab paistma teine küla, mis on kummaline sümbioos uuest ja vanast ehituskunstist Iraani külades. Vanad käepärastest vahenditest ( loe: külas leiduv pinnase materjal, st savi) ja kõrval uued heledad majad värviliste katustega. Liigume läbi küla ja ikka ja jälle hõikame siia-sinna Salam, st tervitame  viisakalt kohalikke. Iraani kombekohaselt mehi tervitatakse kättpidi, naisi reeglina mitte. 
Küla lõpus ootab meid taas tagasihoidlik sein alla. Uhh, kas sellest ka tegelikult ka alla saab!? Tagantjärele saab öelda, et saab küll. Esiti eriti vaevaliselt, kuid siis juba meelde tuletades tarkade meeste õpetusi - varbad enne kanda maha ja kiirete ja hästi lühikeste sammudega edasi. Jõe ääres kohal 🙂. Ületame silla ja siis ootab ees turnimist taas kõrguste poole ja sedaa nii pikalt kui silm ulatab haarama. No ega nüüd pole püssi põõsasse visata, seega tuleb edasi turnida. Tõus on küll kenake, kuid mitte oäris püsti ees, seega koos pisikeste pausidega kenasti võetav. Auruvedur taas täistuuridega töögeja puhinal edasi. 
Teeme siin-seal pause ja muudkui tõuseme. Ja siis on suurem tõis otsas ning edasi läheb rada vaikselt lainetades. Rõõm on edasi rühkida. Lühikest hetke enne komandat küla laskume taas jõe äärde. Viimane ots laskumist on päris turnimine, aga saame hakkama. Jõe ääres pisuke paus ning edasi. No ja muidugi jälle tõusu. See kurjam tõmbab mul ikka hinge kinni 🙄. Aga nii juhtub kui võhmaga viletsad lood. Külla me siiski jõuame. Küla ise on muidugi ka hullu tõusu külje peal. Täna on meil olnud veevarudega haprasti. Mina ise ei kurda, sest oma lutipudel oli hommikul peaaegu täis, kuid paljudel varud ikka täiesti otsas. Küla hakul täidame oma varusid. Selgub, et ka mina olen just välja imenud viimase tilge eluvett oma camelbagist. No nüüd teine taas täidetud ja elu taas lill. 
Küla lõpus selgub, et rohkem külasid me siiski ei valluta täna, st saame teha lõunapausi ja kellel siis soovi saaks. Veell 4km üks ots edasi ja samapalju tagasi rühkida, enne kui buss meid üles korjaks. Entusiaste, kes tahaksid veel lisateekonda ette võtta ei paista. Nagu üks mees otsustab pika lõuna teha.
Aga taas teeb keegi muudatuse meie plaanidesse ja tahtmistesse. Nimelt ei saa buss mingit teelõiku läbida ning nii sünnib plaan edasi astuda järgmisse külla, seal olevat pood ja meie lõuna ning seejärel teed pidi 3-4km alla bussile  vastu. No mis seal siis ikka. Ühel hetkel selgub, et järgmise küla valluta,ise ainus eesmärk on suitsetajate otsalõppenud varusid asendada. Ilmselt kostub protesti ja mitte ainult minu suust. Tulemusena võtame enne küla puudevilus kohad sisse, et lõuna teha. Toit söödud, saame niisama lebotada. Vilus puhub päris kuri tuuleke, seega tuleb taas ennast päikese kätte vedada. Jutustame niisama ja naudi e oma hingetõmbepausi. Mõni aeg hiljem ilmub ka meie jeebu välja. Tund aega on veel bussini, seega asume teed pidi bussile vastu tatsama. 
Lõppeks vurab meile vastu valge väike bussike, kiiresti on meile selge, et see ongi meie transport. Esiti vurab see meist mööda, aga ainult selleks et rivi viimane saba peale korjata ja siis ülejäänud, kes kuskil eespool juba on.
Bussiga mägedest välja loksudes katsun ära arvata, kus need läbimatud kohad olid, miks pidime meie bussile vastu astuma, kuid peagi selge, et tegelikkuses lihtsalt tegime aega parajaks 😃. No üle külje see viimane jalutuskäik igal juhul ei jookse. 
Meid ootab ees käik Kaspia äärde. Mägedest välja sõitmine ja oma peatuspaika saabumine võtab 2 tundi. Meie teekonnal on suured võimsad teeehitustööd käimas. Olemasoleva kitseraja asemel eritatakse korralikku tunnelite ja kõvakattega teed. Silmi rõõmustavad teed palustavad kaljud ning meid saatev jõgi.  
Mida rohkem mägedest välja jõuame, seda rohkem hakkavad silma piknikuliste hordid, kes on linnast välja sõitnud, et nädalavahetust veeta. Just, nädalavahtus on siin N-R. Aga kohad, kud iraanlased piknikku peavad, eestlased vist mitte kunagi ei teeks. Piisavaks põhjuseks on juba suure maantee äär koos lõputu liiklusega. Lisaks on seltskonnad sisuliselt üksteise kandadel kohad sisse võtnud, justkui Pärnu rannaliival sellel harval suurepärase suveilmaga 😊. 
Mäed kaovad tasahilju vaateväljast ning siis sootuks. Juba tahaks tagasi, kuigi alles ma olin mõttes ennast kirunud, kui üles turnisin ja hing tundus nr 10 niidiga kaelas olevat 😃. 
Lõpuks jõuame kohale. Meie päralt on kodumajutuse 3 tuba. Seega saame taas jaguneda paaride, tüdrukute ja poistetoaks. No ja kõik ikka veel ei mahu voodisse. Mina võtan täiesti vabatahtlikukt koha põrandal sisse. Anus soov on teki all magada, mitte magamiskotti ronida.
Meie palju suurem väljakutse on 1 dušš, muda kasutada saame ja arvesrades, et kaduda tahab ennast 15 põrsapoega, kes pole pesnud päevade viisi, siis see saab huvitav olema. Käin siis ettepaneku välja, et oaarid koos pesema ja siis ülejäänud, sis oeaks ikkagi mõistliku ajaga valmus saama 😊. Au tuleb meile anda, olemegi toimetamas päris operatiivselt ja enda kasimiseks ei kulugi valgusaastaid. Fantastiline ☺️!
Valmis õhtusöögile suunduma, kuud enne veel võtab majaperemees meid sappa ning teeme tiiru tänase kodu naabruses. Iraanlastel on kombeks oma kodule vägeva väravad panna, olgu koduks siis hütilaadne ehitus või korralik villa. Jalutame mööda kohalikust surnuaiast, kuid seda ääristavast tihedast hekist suurt midagi läbi muidugi näha pole. Muid unustamatuid vaatamisväärsuseid meie teele ei jää. 
Seame ennast restoranis sisse ja tellime omad söögid-joogid. Sellest mägedes toimunud saiadieedist on ikka suhteliselt küll, seega kauale kantud sai jääb meist puutumata. Küll aga kantakse ette meile kauss supiga ning kohalik jogurt värske kurgi ja koriandriga. Kohalik jogurt meenutab kangest meie hapukoort, kuid on hapum kui meie kodune toode. Põhiroaks tellin endale kala. Nämm 😊. Lisaks paari oeale ka baklažaani pläusti, mis samuti mairseb hüva. Kogu oma kala ma siisi pintslisse pista ei jaksa, aga nii saavadki teised ka kalast osa. 
Pärast õhtusööki jalutame tagasi koju ning ongi aeg viimasteks ettevalmistusteks uneks. Homme ootab meid ees pisut shoppamist ja kohalikus linnas, milleks on Abbas Abad, kolamist ja siis istumisemaraton. Homseni!















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar