kolmapäev, 2. august 2017

P12+13: Altai - piinarikas kodutee

Hommikul on äratus taas 7. Planeeritud start kell 9. Öösel kuni kella 3ni vähkren ja siis jään korralikult magama. Hommikul on uni silmas, aga juba tavalist hiinlase silmnägu ei vaata enam peeglist vastu. Mina rõõmus 😊. 
Hommikused protseduurid tehtud, suundun taas lõkkeplatsile. Selgub et meie kohalikud jorsid on meile hommikusöögiks valmistanud ei rohkemat ega vähemat kuid teed 🙄. Einoh, rohkemat justkui ei tahakski ju arvestades eilset lihaorgiat. Aga meil on ju liha alles ja muud nodi ka veel. Teeme lõkkel liha soojaks ja maiustame taas. Eile õhtul pidi meie kokapoiss lambaga toimetama, aga selle eest tal tuli inspirašuun peale ning tõi kuskilt endale valge kitarri ning kukkus siis seda tinistama ja lõõritama. Ütleme siis nii, et mehed olid õhtul suteliselt kurjad, isegi hommikusöögi körvale jugub veel kõneainet. 
Hommikusöök söödud, teeme viimased oakkimised ja tarime siis omad kodinad bussi juurde. Meil on küll sama buss, aga erinev juht. Loodetavasti pole see samasugune tigedik nagu tulles...
Mehed teevad täna oluliselt paremat pakkimist ja nii pole kodinad üle bussi laiali. See aga tähendab, et meile endile on pisut rohkem ruumi 😊.  Oleme 9 kopikatega valmis minema, kuid millegipärast me ei liigu. Nojah, mõnel mehel aega küll ja kõnnib oma laenatud valge kidraga mööda õue ringi. Saadame Ženja teda kiirustama, et saaksime liikuma. Teekond saab nagunii pikk ja vaevaline olema. Pool 10 saame lõpuks liikuma. Sõit ei saa kuigi pikk, kuna seekord visatakse meid enne silda välja ja peame ise üle jalutama. Kuna pood on enne silda, siis suunduvad kõik nagu üks mees poodi. Täna on minevaks kaubaks keefir ja airan, huvitav kas tervistega miskit lahti?? 😋 
Sild selja taha jäetud ja tagasi bussis, saame liikuma. Sõidame esiti mööda jõekallast ja vaated on ikka veel vägevad. Sellega oleme siin juba nii harjunud, nii et ilmselt saab olema kuidagi ängistav, kuni taas ümber harjume. 
Esiti magan isegi pisut bussis ja kõik sujub. Nii mööduvad esimesed paar tundi. Siis hakkab juba pisut nihelema võtma. Seda tukeb täna veel palju teha. Mingi aja möödudes, saame tankapeatuse. Peale  ussi toitmise, saame ise pissi-ja kohvipeatuse ja siis edasi. Fred on kokku leppinud meile ka poepeatuse, samas magaziinis, kus tulleski. Tee ääres jäävad silma kohalikud külad. See lipplipipeallapplapipeal on ikka klass oma ette. Lisaks lõputud värvilised katused. Eriliselt hakkavad silma sinised, lausa potisinised ja oranžid katused. Iga maja juurde kuulub akendeta jurta (vististi suveköök või miskit). Kõige lahedam on muidugi see, et loo ad on siin maal vabalt ringi hängimas, küll aga ehitatakse kartulimaa aia sisse 😂😂. Vastupidisel juhul tuleks ju loomadele heina teha, nûüd aga vabaduses olles üks mure omanikul ju vähem. Talveks vast ikka tehakse heina, muidu sureksid loomad küll välja. Aga praegusel ajal on kõik loomad ilusasti pontsakad. 
Jätkame teed loomakarjade vahel slaalomit sõites. Lisaks on asfalt ja kruus samuti maha pandud nagu vahelduvvool. Kiirus on edasiliikumisel lahja, välja arvatud kellaaeg. Lõpuks saabume sellesse külla, kus on poepeatus. Siin saame käia ministeeriumis ning samuti ka pisult pikemalt jalgu sirutada. Kuk varud täiendatud ja koju viimiseks ostud tehtud, on aeg taas ennast bussi rõngasse kerida ja jätkub tee. See poeküla jääb meelde ägeda keskväljakuga, kus on nimelt lehmade parkimisplats 😂.  
Tunne hakkab juba huvitavaks minema. Istume ja istume aga justkui lõpppu ktile lähemale kuidagi ei jõua... urr. Aga vähe asti saame lõpuks suurele teele välja, mis muidugi ei tähenda, et kiirus kasvaks, aga nüüd vahemasti pole bussis enam nähtavat tolmupilve. Järgmine peatus on suviniiride peatus.  I u ostudeks on tass, nüüd on hing rahul ja võin kodu poole asuda. Aga igasugu huvitavaid vidinaid müüakse. Alates puust nikerdatud karpidest-taldrikutest, kuni villaste sokkide-vupliteni ja puust kurikateni välja. Ostud sooritutud, ronime juba suhteliselt vastu eelselt tagasi bussi. Istumine on juba muutunud päris piinavaks. Nihelemisruumi suuresti pole. Topin varbad eesistme vahele ja kohati surun põlved vastu eesmist istet. Saaks see tee juba otsa. Paraku on see tahtmine, mis pole veel niipeagi täitumisele määratud.
Kuna vastuvõtjad miskit ei korralda, siis peame ise korraldama ning järgmiseks nõuame süüa. Bussijuht lahkesti varsti lubab, kuid üks stalovaja läheb teise järel mööda ja ei miskit... Meil tekib tunne, et neil on kavatsus meid samasse strogonovi stalovajasse viia, kus tulles käisime. See meile aga ei sobi ja seega kûsime peatust esimese võimaliku stalovaja ees. Sisse minnes tabab meid muidugi paras üllatus. Tegemist on ilmsesti multifunktsionaalse kohaga. Päeval söökla, öösel stripibaar. Menüüs aga borš, kotletid, hinkaalid ja muud meelitavat. Seega otsustame jääda. Mõni aeg hiljem selgib, et ilmselt pole see asutus niipalju kliente korraga näinud. Pole neil piisavalt kandikuid serveerimiseks (lauda nad toitu ju ammugi ei too), siis saavad tomatid otsa, millest salatid teha. Tanja toit unistatakse üldse ära,  inu borš on saabunud ilma hapukooreta. Siis  ei suuda tädi leti taga õiget arvu õllesid välja lugeda. No ja ilmselt võiks veel ja veel uriseda. Toit, mis ette tuuakse, on siiski täitsa pandav, seega pole mõtet rohkem urrata selle kallal. 
Lõpetame oma pausi kõrval tanklas jätsiga ning peame taas bussi minema, jakk. Siis selgub, et meil on käigus viimane hundijalavesi, seega on vaja kiiremas korras taas poekülastust. Kiire on seepärast, et kella üheksast enam seda märjukest siin maal enam ei müüda. Oo, pood. Buss teeb peatuse ja fred tormab. Selgub, et selles pies pile alko lõhnagi, sest vajalikud litsentsid veel puudu. Bussi ja edasi. Kõik silmapaarid jälgivad nüüd teeääri, lootusega poodi silmata. Ja kella jälgitakse juba apteekri täpsusega 😉. Mart va teravsilm. Avastanud istme alt kotist pudeli, kuid see rõõm on üürike. Tegemist on Vladi isikliku varaga, mis ostetud koju kingiks viimiseks. Kuid seltskond ratastel on juba nii meeleheitel, et Vlad on valmis juba ühte kaela maha keerama. Võtan häälekalt sõna ja tuletan Vladile meelde, et kell pole veel 9 tervelt mõni minut veel aega. Ja siis... Kell on 20:58 ja silmame tee ääres poodi. Buss pidurdab ja Hvred spurdib. Kogu bussi jäänud gäng jalgib pingsalt tulemust. Läheb aega, mis läheb ja siis väljub võidukas nägu peas,  poest Hvred. 
Tuleb tõdeda, et sellega minu jaoks suuresti see põnevus ka lõpeb, edasi on piin bussis istumisest. Jalad on selleks ajaks juba totaalsed sardellid all. Tahan siit välja!!
Kell on juba südaöö ja siis lõpuks jõuame ka linnapiirile. Saabume pool 1 hotelli. Ulme, oleme loksunud 15 tundi bussis. Kui mägedesse minnes oli meil kuri juht, siis nüüd tagasi tulles uimakoll. 
Asjad, mida bussist välja tõstetakse, on rämeda tolmukihi all. Aga minu tsumadaan on õnneks reisikotis ja seega see tolm suurt talle miskit ei tee. Tarin omad kodinad üles. Saame toa kätte ja siis kiire pesu ja tuttu. 
Hommik algab juba kell 4:30, sest 5ks on taksod tellitud. Läheme välja pisut enne poolt 5t ja enne veel kui sõitma saame, saame veel koosa taksistilt - tehke kähku, tal taksomeeter tiksub!! Halloo! 
Lennujaamas kohal, alustame oma toimingutega. Mina suundun kohe check-ini. Tegelikult on see mul juba tehtud, kuid kott vaja ära anda ja pardakaardid saada. Teised veel kiletavad oma kotte ja siis sabatavd check-inida. 
Kuigi alpinistud on koos kodinatega koos meiega lennujaama tulnud, on nüüdseks selge, et meiega koos nad tagasi ei saa. Kuigi kohti lennukis on, on vahetamine kallim kui esmašed piletid olid. Õnneks saavad nad endale küll 10 paiku väljuva lennu Moskvasse ja siis sealt rongile, et järgmisel päeval koju saabuda. Vähemasti ei pea nad tervet nädalat Barnaulis oma meeli lõbustama. Esiti oli ju plaan Beluhat vallutada, aga bürokraatia tõttu see ei õnnestunud. 
Lend Moskvasse sujub, magan enamuse lennust maha. Maandudes pannakse meid kuskile põllule, mis tähendab, et peame veel ootama, kuni bussi saame ja siis terminaali. Tasapisi hakkab tekkima tunne, et võib juhtuda, et me ei pruugi isegi Tallinna lennule jõuda. Kui bussilt maha saame, siis on meil juba üks onu vastas, kes meid tahav läbi lennujaama transportida, et ikka kindlasti jätkulennule saakasime. Keerulisemaks muudab ülesande muidugi asjaolu, et Teet, Lembit ja Simmo pole saanud esimesele bussile. 
Teine buss siiski saabub ja siis läheb spurdiks. Onu viib meid läbi paraja u...uaugu, aga kõik ülla eesmärgi nimel. Jookseme. No kuhu sa jooksel, kui jalas on varabavahed ja all on totaalsed sardellid ja oma jalgu sisuliselt ei tunne... võtan plähvid jalast ka silkan müta-müta karu kombel edasi. Onu viib meid ühest passikontrollist läbi ja teeme selle toimingu kui oleme juba peaaegu väravate juures. Ja passikontrollis taas pole sabasid ollagi, kuid see ikka ei liigu. Mida krdt nad seal teevad, et ei suuda passe kontrollida!?
Tehtud lõpuks, nüüd vaja ainult veel värav üles leida. Meie õnneks see on peaaegu esimene. Boadring on alanud, seega võtame sappa ja kodu on juba peaaegu käega katsuda 😊.
Jutustan Teedu ja Lempsiga terve tee ja nii oleme juba peaaegu märkamatu aja jooksul Tallinnas maandunud. 
Nüüd veel passikontroll ja pagas ning leemendavad hüvastijätud ning siis tuleb sellele seiklusele joon alla tõmmata. Passikontrollist läbi, ootame pagasit. Kohvreid lindilt tuleb ja jääb vähemaks, tuleb ja jääb vähemaks. Lõpuks hakkab paistma ka esimene tuttav kott. Siis tuleb ka minu oma. Aga see on ka suuresti kõik 🙁. Enamus kotte pole meiega suutnud Moskvas sammu pidada ning Tallinnasse nad seega ei saabu meiega koos. Seega tuleb meil veel  pabereid täita ning alles siis saame kallistuste ringiga alustada ja head aega öelda. 
Monsal on pere nii armasasti kingituste ja lilledega vastas. Ainus, mis totaalsest õnnest puudu, et pereisa veel ei saabu. Tulevad ju Gena ja Potsataja alles homme.
Nüüd on see siis tehtud. Süütus kaotatud, mis siis et erinevalt enamusest, pidin mina Venemaaga tutvust alustama ikka Siberist mitte loogilise sihina näivatest Moskvast või Piiterist. Aga millal ma enne olen päris normaalne olnud 🤓. 
Kummardan maani, kallid kaaslased, oli tõeliselt meeldejääv matk. Ka Siber oma imetabaste vaadete ja mägedega ei jäänud alla.
Nüüd tuleb hakata mõtlema, kuhu järgmisel korral....








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar