laupäev, 7. november 2015

TAN-ETH P18: Viivuks tagasi Addis Ababas enne mägedesse suundumist

Hommikul oli planeeritud start 8:30. Öösel oli meil milllagi elekter tagasi antud, külmkapp jurises. Uni läks ära 6:45 ja kolistasin siis pessu. Kotti mul täna olulisel määral pakkida polnud vaja, sest olen elanud viimased päevad viisaka teo elu, korras maja kogu aeg kaasas :). 
Hommikul oli taas lootust saada värskele vitamiinipommile, st avokaado-papaia kokteilile. Suundusime oma kodinatega kohvikusse. Seal veel alles hommikused koristustegevused pooleli, aga me ei lasknud ennast sellest segada ning maandusime diivanitele ja asusime oma tellimust esitama. Seekord siis ssoviks 4 avokaado-papaia mahla, 4 omletti ning 3 kohvi. Tellimusest arusaamisega läks teenindaval tütarlapsel küll aega, kuid aru ta siiski lõpuks sai. Aga kurja, avokaado otsas ja seega saime ainukt papaia mahla, mis siin šerveeritakse sidrunipoolikuga, mida saab siis igaüks ise timmida, kui soovi on. Omletid serveeriti seekord selliselt, et tomati, sibula ja pipraviilud olid litsalt peale pandud. Minu pipraviilud läksid seekord oksjonile. Omleti kõrvale serveeritakse siin saiapäts, sõna otses mõttes saiapäts. Võibolla küll grammi pisem kui kodus oleme harjunud, kuid meil müügil olevatest kuklitest siiski oluliselt suurem, ehk selline 2,5 kukli suurune.
Auto kohal, asjad pakitud ja hotelliarve klatitud, lennujaama. Oh, oli see vast taas uus kogemus. Nimelt tehti turvakontrolli ikka mitu korda, küll suurele kotile ja väiksele, st läbi valgustamist ning siis veel enne lennule minemist ka käsipagasi käsikintroll. Tädi uuris läbi kõik võimalikud taskud ja karbid. Enne veel oli üks onu üritanud ennast kehtestada üle Risto. Küll ei meeldinud talle läpakas, küll meil kaasas olev satelliittelefon, siis urises ta veel ühte ja teist pidi. Aga pole imestada, kui päevas umbes üks lend lähebki. Kuidagi tuleb ju oma elu seal huvitavamaks teha.
Lend Addis Ababasse läks vahemaandumisega Jimmas, kus suur ports rahavst väljus ja veelgi suurem osa peale tuli. Lennukis oli minu kohale muidugi kaks inimest, st kui ma lennukisse jõudsin, oli seal juba onu ees ja teda ei kõigutanud miski. Õnneks saime sellega ka siiski korda ja ei pidanud minagi püsti seisma. 
Addises kohal, maandusime hotelli ja tegime omad vajalikud toimingud ära. Peale lõunat pidi olema meil linna tuur. Enne veel kosutav jook ja siis teele. Täna liitusid meiega ka Kaur ja Urho, kes saabusid varahommikul Eestist, et koos siis matkama minna. 
Istusime bussi ning teele. Tegemist on Addise näol ikka totaalse Aafrika linnaga, suurlinnaga. Keegi täpselt ei tea, aga arvatavasti on siin 6-7 miljonit elanikku. Väga suur osa elab erinevates slummides. Elamistingimused pole oluliselt kiita. Nagu ikka tundub kõik vana, väsinud ja kulunud. Hotell on meil korralik, kuid asub juskui keset sõjatandrit. Bussi põhi käis mitmeid kordivastu maad aukudest läbi sõites. Paarsada meetrit hotellist oli tänava ääres suurearvuline roosaks võõbatud kitsekari.  
Meie esimene peatus oli Addisa tähtsaima kiriku juures. Teel kiriku juurde möödusime eeldatavasti ka väljakust ja monumendist, kus Uhhuduur oma eelmise tripi lõpetas ja viimast alustas. Kiriku näol tegemist 1931 ehitatud õigeusu kirikuga. Sisse tohtisime pärast väljas uudistamist ka minna, kuid selleks tuli ukse juurde jätta oma jalatsid. Seest oli kirik nagu kirik ikka, eriline ehk see, et siin põrandad kaetud lõputute vaibakihtidega. No neid tõesti oli maas palju. Kirikus olid ka Etioopia valitseja Haile Silassie ja tema abikaasa sarkofaagid. Algselt on Etioopia olnud kristlik maa, kuid tänasel päeval on islam jõudsalt peale tulnud ja laieneb hoogsalt. Etioopia enda kohalikud kirikud on reeglina ümarad läikivad ehitused.
Vaatasime üle ma muuseumi varakambri, kus olid eksponeeritud erinevad kroonid, pühad raamatud, kirikuisade kuued ja muu taoline. Minu erilise tähelepanu sai piibel, mille mõõdud olid üüratud ning mis on kirjutatud hobusenahale. Kirjutatud on see amharikus, mis on Etioopia kohalikuks ametlikuks keeleks. Huvitav oleks, kui kellelegi oleks selline kooliraamat olnud vaja igapäevaselt kaasa vedada. Kardetavasti oleks selleks juba eeslit vaja olnud :). 
Käisime kiiresti seejärel läbi ka rahvusmuuseumist. Etioopia on ju see paik, kust justkui on leitud esimesed jäljed inimloomast. Neid vanud kondikesi jagus muuseumis hoolega. Süvenenult külastuseks meil muidugi aega ei olnud. 
Edasi olimeil valik minna kas linna vaatame ühe mäe otsast või siis kohalikule turule. Kuna mägedesse me ju alles suundume, siis otsustasime seekord turu kasuks. Enne kui autost välja astusime, harutasime enda küljest kõik väärtusliku ja sellise, millel pidevalt silma peal ei hoiaks. Addisa turu näol on tegemist väidetavalt Aafrika suurima turuga, mille pindala pidavat olema ca 42 ruutkilomeetrit. See tundub täiesti uskumatu, kuid mine võta kinni, äkki ongi. Aga see pilt, mis meile turul avanes, oli ikka täiesti käsitlematu. Kuna alles oli tulnud ka ootamatu suur vihm, siis olid tänavad veel täitsa mudased. Müüdi tavaari seinast seina. Kiltse kaltse ja toitu, tööriistu. Ühesõnaga, mida iganes. Aga see rahvaste paabel ja sagimine ning mudane keskkond. Mul lihtsalt pole sõnu, et seda kirjeldada. Totaalne kultuurišokk, aga väärt nähemist ja teada, et ma mitte kunagi enam ei soovi sellist paika külastada. Oleks huvi olnud maitseainete ja kohvi vastu, kuid kuna oleme alles teel mägedesse, siis igast stuffi ei vea kaasa ja pealegi kohvi ube müüsid nad siin ainult rohelisena ja kuidas sa neid siis röstid siis. Puuduvad oskused ja vahendid. Seega jäid ostud turul tegemata. Või siiski, ostsime aurutatud maisi. Tükk maksis a 10 birri ja maitses päris hästi, seda enam, et olime veel ilma lõunata seni olnud.

Linnatuur turul käimisega lõppenud ning seejärel oli aeg hotelli naasta, ennast pisut värskendada ning siis ootas meid ees veel rahvusõhtu. Enne pisikesed joogid hotellis ja teele. See 15 minutit, mis me restorani sõitsime, nägime igasugu tänavaid. Soolikaid segi raputavaid ja korralikumat asfalti, totaalset getot ja korralikke maju.mkohale jõudes tundus, et järjekordselt olema totaalses pommiaugus, aga uksest sisse avanes meile päris hea vaade. Saal oli ruumikas ja juba rahvast arvukalt. Huvitav oli see, et kui reeglina on sellistel üritustel külastajateks reeglina turistid, siis siin olid suures osas kohalikud. Laval mängisid kohalikud rahvamuusikud. Muusika mida nad siin mängivad, on suhteliselt monotoonne ja eriti veel lauljad, kes teevad pinisevat lauluhäält. Tellisime endale joogid ning suundusime toidu järele. Pakuti suures osas kohalikku toitu, kuid siiski pisut ikka ka muud, kui see hapu pannkook, injira, ei maitse. Nii ka mina leidsin endale erinevat liha, kõrvale värsket rohelist salatit ning värskekapsa hautis. Lasime aga toidul ja joogil hea maitsta ning nautisime head seltskonda ning mõnusat õhustikku ja kohalikku kultuuri. Kui seni oleme manustanud peamiselt kohalikku õlut, siis täna õhtul proovisime ära ka kohaliku meeveini. Minu hinnangul oli huvitav jook. Kanguseks ehk mingi 20 volti, värvuselt hägune ja kollakas. Vahetevakel seda manustada on ok, kuid koju kaasa ei ostaks ja igapäevaselt ka ei tarbiks.  Lisaks muusikutele ja lauljatele ilmusid peatselt lavale ka tantsijad. Tantsud olid huvitavad ja energilised ning uhkete kostüümidega. Näha oli, et tantsijad ise nautisid oma etteasteid. Näod naerul ja silmad säramas. Eriti tulid esile seekord meestantsijad. Naised jäid pisut tagasihoidlikumaks. 
Avastasin ümbrust silmitsedes, et täna toimusid selles peosaalis ka kohalikud pulmad. Hiljem selgus, et tegelikult lausa 2d pulmad. Seega oli meil võimalus osa saada ka kohalikest pulmatraditsioonidest. Pruutpaari riietati keepidesseja toodi lavale, kus siis nende ümber lauldi ja tantsu löödi. Huvitav oli näha siinseid tavasid ning samuti pruutpaari nng teiste pulmaliste riietust. Ühel hetkel tõmmati lavale ka paar külastajat. Nii juhtus ka Risto lavale. No ja see tants, mille ta kohaliku tantsija kõtval ette kandis. Braavo. Tase oli sama nagu tema kõrval keksival professionaalil. Seda pilti on keeruline kirjeldada, seda peab nägema. Tegelikult me saime selle kuskil ka videosse :). Aplaus, Risto!
Mõne aja pärast pakkisime ennast siiski kokku ja tagasi hotelli. Kell oli selleks ajaks juba 10 saanud. Maandusime taas oma väljakujunenud laua taha ja tellisime endale veel ringi ouzot. Kuna oli juba ebameeldivalt vilu, siis enamus meist tellis ka teed.
Lõpuks paiku pool 12 oli aeg matile kobida, sest hommikul äratus kell 5 ja siis lend kell 7:30 Gondarisse, et alustada oma matkaga.
Head ööd!


















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar