reede, 13. november 2015

TAN-ETH P22: 4000m üle merepinna püütud

Täna juhtus selline peaaegu et ime, et Maritis hakkas öösel palav. Olin muidugi ka läinud magama 2 sooja pesu ja fliisiga. Ja kuna siis laiskus oli nii suur, et ei viitsinud kotist välja pugema hakata, siis katsetasin fluusist kahti riietuda magamiskotis. Kogu protseduur võttis aega  ca 5 minutit ning võis väljast päris naljakas vaadata olla. Aga Houdini trikk siiski õnnestus ning fliis seljast sai. 
Hommik pidi olema täna varajane, st hommikusöök 6:30 ja teele kell 7:00. Varajaseks tegi selle veel asjaolu, et kompsud tuli täna hommikul kokku pakkida, sest laagrisse jääme uude kohta. 

Kõik hommikused protseduurid tehtud, saime kõmpima 7:10. Täna pidi meid ees ootama kõige pikem päev. 18 km ja tõusu ca 500 m järjest. Aga ega midagi teha pole ja põgeneda samuti mitte. Jalg jala ette ja edasi. Vajadusel iga 100 sammu järel lõõtsutamispaus ning vajadusel lonks vett. 
Esimene ots päevast oli sama mis eile, mis kujutas endast lauget tõusu. Seega tuli küll tempo valida mõistlik, kuid ei mingit häda. Siis asusime laskuma, et saada eesmärgiks oleva kalju tippu. Laskumine oli samuti lust ja lillepidu. Täna olime varem teele asunud ja seepärast oli hein veel päris märg. Saapad pealt märjad ning sääred igasuguse porimustriga maalitud. Päike oli meie saatjaks teel ja see tõotas teekonna keerulisemaks kui varem teha. 
Olime nagu niuhti saabunud oru põhja ja nüüd ootas meid ees 500 meetrine tõusmine. Sellest esimene ots pidi olema järsk, kuid diagonaalis ja teine pool otse minek, st peaaegu seinast ronimine. 
Esimene tõusmise ots, mis pidi kergem olema kulges täiesti puude vahel, mis aitas meid ja säästis päiksest, kuid rada ise oli porimülgas - libe ja vesine. Urr. See oli tõsine takistusraja läbimine. Lõpuks siiski saime puude vahellt välja ning tegime pisut pikema hingeldamis- ja joogipausi. Edasi oli turnimine täiesti lagedal. 
Pekitükiks oli meile tipus lõuna, mille me muidugi ise ju seljas kaasa vedasime :). Teekond ise oli raske ja kulges päris aeglaselt, kuid meistrivõistluseid me nagunii ju ei pea. Aga kipub ikka nii olema, et mina ja Kristina oleme rivi viimased ja siis teised vaheldumisi külastavad meid seal sabas. Raskeks teeb selle ronimise seljas olev kott, milles kogu oma päevateekonna vesi, lõuna ja veel muu vajalik sees. 
Pärast arvukaid pause ning mitu korda nentimist,  et see kaljunukk, kuhu jõuda vaja, muudkui eest ära jookseb, me siiski kohale jõudsime. Mõõteriistad näitasid, et olime 4033m kõrgusel merepinnast. 
Lõunaks oli täna tuunikalaburger. Ühine arvamus oli, et esimene kaasavõetud burger oli maitsvam. 
Polnud sellelgi häda midagi, süüa käras küll. Meie ümber lendasid suured rongad, kes said oma valdusesse pool burgerit. Oi kurja, kus läks madistamine lahti. Mõned hetked ning ei mingit burgerit enam. Kohe meie kõrval istus seltskond lapsi, neid kostitasime paari apelsiniga.
Pärast lõunat pidime hakkama laskuma. Esiti oli see päris mõistlik rada, pakkus taas arvukalt imelisi vaateid. Mida meeter edasi, seda huvitavamaks laskumine muutus.  Kitsas rada mööda kaljuserva. Kohati tuli ennast kergelt isegi painutada sissepoole, et oleks turvalisem tunne. Allapoole vaadates paistsid külad, põllud, loomakarjad. Uskumatud värvid ja mustrid. 
Ühel hetkel enam alla vaadata ei saanud, sest laskumine muutus juba tehniliseks ning oli vaja turnida. Lisaks oli vaja täpselt vaadata, kuhu jalg panna, sest bobit ei tahtnud ju keegi mäest alla sõita, ega ka kivide otsas oma sabakonte murda. Pärast mitmeid peatuspause nii pildistamiseks, kui seltskonna kokku kogumiseks, jõudsime siiski alla orgu. Enne veel kui alla orgu jõudsime, olime tunnistajaks ahvirallile. Kas tegemist oli arveteklaarimise või mängimisega, mine võta kinni, kuid hirmsa hooga kaks tegelast kaljunukki mööda alla sööstsid ning üle serva. Ma siiralt loodan, et nad said kuskilt siiski kinni ja pidama, sest muidu oleks neid oodanud mitmesaja meetri kõrguselt kukkumine :(. 
Laagrisse jõudmiseks oli meil vaja veel turnida ca 50 meetrit kõrgusesse ja kohal. Chennek meie laagriks nüüd kaheks viimaseks ööks. Saabudes olid meie telgid juba püsti. Mul andis selg taas tunda ja protsesteeris liitrite vee seljas tassimise vastu. Hetkel kahtlane, kas homset tipu matka kaasa teen või pean jääma laagrisse. Tänaseks distantsiks kujunes 14 km. Ja tõusumeetreid üle 700. 
Ennast sisse seades uudistasime veel ühte küngast ning sellelt avanevaid vaateid. Tagasi laagris kogunesime meie ühistelgis, et juua tassike teed ja kohvi ning rüübata raske päeva lõpetamiseks klaasike õllet. Pool seitse ootas meid õhtusöök.
Enne veel kui olime enanst õhtuseks olemiseks sisse pakkinud, avanes meie silma all lambatapp. Meie kõrval peatus suur prantslaste seltskond ning nendele õhtusöögiks oli planeeritud lammas. Oli, see oli kurb ja kole aga osa elust. Õnneks see väitsa tegutsemine päris meie silma all ei toimunud, kuid polnud ka kaugemal kui 10 meetrit meie telgist. Meil juba loodeti, et äkitsi pudeneb ka meie õhtusöögi lauale üks lambapraad, kuid seekord meil nii hästi ei läinud. 
Õues hakkas täna 5 paiku sadama ja kallas ikka pikalt ja pidevalt ning mitu korda. Meie telgid tunduvad olevatkeset sellist pinnast, kust vesi ei kipu ära voolama, ja kujutasime elavalt ette, kuidas saame öö veeta ujuvas telgis. Kui ühistelgis peale õhtusööki juba ikka väljakannatamatult külmaks läks, siis kolisime taas meie telki, mis sai 6 inimese abil kiiresti soojaks köetud. Väike külmaravi ning hoogne vestlus ning oligi aeg ennast siruli sättida. Homme ootab meid ees meie matka tipp 4430m kõrgusel. Kas ma ennast hommikul teele asutan või jään laagrisse, selgub hommikul. Kindel on see, et seljakotti ma vedama võimeline pole. Kõik teised on kenasti rivis. Paar pisikest peavalukest siinseal on olnud, kuid ei miskit hullu, kõik taluvad seniseid kõrguseid kenasti. 
Uute rindeuudisteni.










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar