Võtame istet. Laual on korv puuviljadega ning kohaliku küpsetisega. Lisaks on laual mitu erinevat sorti moosi. Varsti saabub lisaks veel röstsai.
Minu pilk jääb pidama ei millelegi muule kui viigimarjadele. Tuleb välja, et need on peremees omast aiast noppinud. Aga mitte see oma aia saadus ei tee neid eriliseks, vaid viljade suurus. Ma ei liialda, kui ütlen, et need sama suured kui virsikud, tegelikult ka ei liialda. Sirutan käe ja nopin korvist ühe "pommi". Hakkas seda pooleks lõikama ja siis näen, et vilja peal ilutseb rõõmsalt linnus..t :). Pühin selle maha, ega siis selline pisiasi takista meid ju mõnsatamst. Ema Aime loobub ja nii saan ma kaks veerandit korraga. Hommikusöögi lõpetuseks sirutan käe teisegi viigimarja järele. Minu õnneks või siis ülimast viisakusest keegi teine ei soovi ja nii saan ma pugida terve viigimarja, nämmmm :). Nagu sellest veel vähe, saabub peremees veel kahe viigimarjaga õuest ja paneb need meie ette korvi. Õnneks niipalju kasvatust mul siis vist ikka on, et suudan õhetades aitäh öelda ning loobuda neist.
Maksan meie ööbimise arve ning ütleme peremehele head aega ning läheme liikvele. Tänaseks mingeid suuri objekte p,aanitud pole. Ees on ca 4-tunnine sõidupäev. Kokku ca 270km.
Esimesena võtame suuna pardi talule. Olen vaimu valmis pannud, et saame taas lihtslt minema minna. Päris nii seekord õnneks ei lähe. Peremees tuleb välja ning kui olen ennast korranud ning aeglaselt küsinud ringi vaatamise kohta, siis lukustab ta nende nn. Poeruumi lahti. Farmis on ca 3000 lindu. Loomulikult pole need kohe elamise juures, vaid kuskil eemal. Saame teada, et parti kasvatatakse 145 päeva, enne kui nad roaks saavad. Talu valmistab pisut üle 30 nimetuse erinevat pardihõrgutist. Peremees räägib, et pere on pidanud seda äri juba 10 aastat, kuid nüüd hakkab aitama ning nad selle äriga enam pikalt ei soovi jätkata. Igal juhul teeme siin pisikesed ostud nng ütleme peremehele suure aitähi. Ta lahkesti kutsub meid teisipäeval tagasi, et siis on suuremad tuurid ning saab ka nende head ja paremat toodangut maitsta. No ei lenda, selleks ajaks oleme siit juba kaugel. Aga suve jooksul pidi neid külastama ca 300 inimest. Loodetavasti mekib kaasa ostetud hõrgutis hea :).
Kui oleme juba 130km mägedes keerutanud, küsin kaaskonna arvamust pausi ja lõuna kohta. Kõik on nõus ning asun loominguliselt ringi vaatama. Lõtepame oma otsingud Mende kesklinnas, või pigem külas. Igal juhul oleme silmanud restorane ning pärast auto parkimist suundume lõunatama. Teeme oma valiku koha osas, no tegelikult küll vaba laua olemasolu järgi. Igal juhul oleme paigas ning kohe on ka teenindaja meie juures platsis. Saame oma menüüd ning asume taasprantsuse keeles kogu repertuaari tudeerima.
"Vanad" otsustavad seekord kõik pastade kasuks, mina siiski valin salati, mis on täiendatud ohtralt erinevate pardi saadustega. Maitseb hüva. Leian pardimaksa pate', suitsuse filee lõigud ning kergelt kuivatatud filee lõigud samuti. Suu aga matsub. Kõrvale manustame seekord valget, kuna meie üllatuseks tundub restoran olevat rose'st tühjaks tarbitud. Igal juhul on ka see valge vägagi joodav.
Nagu sellest veel vähe, agiteeri. Kergelt meid seekord ka magustoite tellima. Nii laiavad meie lauale tee pähklijäätis (Aimele), Panna Cotta (Reinule) ja Creme Brule (Tiinale ja mulle). Mmmm. Ma isgi ei julge mõelda, mida võiks kaal näidata, kui siit ükskord koju saabun. Urrr.
Pärast sööki teeme Mende' südames lühikese jalutuskäigu ning seejärel sõidame edasi oma öömaja poole. Teede ääri palistavad esimess otsas lehmakarjad ja heinammad ning viljapõllud. Mida kõrgemale täna ronime, seda rohkem hakkab silma metsa (mis ka meie mõistes mets). Kõrgused, millel opereerime on kuni 1200m kopikatega merepinnast. Suures enamuses püsime küll alla 1000m. Aga igal juhul lööb see traageldamine aeg-ajalt kõrvad lukku. Ei miskit hullu.
Saabume oma patuspaika, mis saab meie koduks järgmiseks 2ks ööks. Asun uurima, kust peremees/naine üles leida ning millised on meie toad järgnevaks 2 ööks. Satun oma avastusretkega maja teise külge, kus on ees onu, kes tegeleb kurat teab millega. Aga onu on krapsakas ning tuleb minuga kaasa, et leida üles perenaine. Oohh, esimest korda on võõrustaja, kellega saab täiesti muretult inglise keelt rääkida. Tundub, et tegemist on britist prouaga, kes on siia maale ennast sisse seadnud ning nüüd majutusettevõtmisega tegeleb. Juba selle viivukese aja jooksul, mil ta prouaga juttu ajan, jõuab ta teatada, et talle meeldib mu naljaka aktsendiga inglise keel. Uurib, kust maalt me oleme ja mis keeles me räägime. Samuti palub mul paar lauset eesti keeles öelda :). No ega mul siis kahju pole.
Vaatan meie toad üle ning siis veame omad asjad sisse. Uurin proualt öhtusöögi kohta ning ta pisut ehmatab ära, et ma pole seda ette broneerinud, kuid ma ju ei teadnud seda. No pole hullu. Ca 5 km edasi on üks pisut suurem kohake, kus loodetavasti miskit siiski pakutakse.
Igal juhul teeme esmalt veel väikese siesta ning kella 7 paiku sõidame õhtusöök otsima. Olen valmis pikaks retkeks, kuid tegelikkus on palju lihtsam, ei mingit muret koha leidmisel. Saame aga taas ennast täis tankida :).
Õhtul lobiseme veel veiniklasi taga kodus ja siis aeg vaikselt ennast tudule sättide. Täna tuli selline hirmus mõte mu pähe - ainult 2 tervet päeva veel ja ongi vaja kodu poole sättida. Urrrr.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar