Võiks arvata, et pärast pikka lendu ja pingelist väljalülitamist, kukun jalalt ja ilma igasuguste viguriteta pean hommikul kellaga ärkama... Võta näpust 🙁. Teen enampakkumist, mitu tiiru ümber enda öösel ennast kruvisin, aga ilmseltmitte piisavalt, šest kokkuvõttes ei maganud ma sugugi paremini kui lennukis. Lõpuks on siiski hommik. Tuleb tõdeda, et see hotell on pigem papist seintega, sest ka tavalinejutukõmin on läbi kosta. Urr. Kui hommikul 8 tuuris kell otsustab hõigata, siis on uni magus ja panen kella kinni teadmisega, et võin see5-10 minutit mõnsatada veel küll ja otsustades öö põhjal korraga rohkemaks ju nagunii ei jagu...
Teen silma lahti ja tuvastan, et kell on ei rohkem ega vähem kui 8:30. Silmad on murdosa sekundiga kui tõllarattad peas, kust see nüüd tuli??? Sikutan ennast kiiresti voodist välja ja astun minutiks vee alla. Mul pole õrna aimugi, mis kellani nad siin hommikusööki pakuvad. No aga kohe saame teada. Või noh, teada siiski ei saa, aga süüa saan siiski. Selle hotelli hommikusöök pole muidugi üleliia pingutust väärt. Kokkuvõttes, tahtmata olla liiga karm, siis sellesse hotelli ma tagasi ei tule. Samas tuleb kohe ka öelda, et olen oluliselt lahjemaid väljaandeid (või siis poliitiliselt korrektselt väljendades, lihtsamaid) näinud.
Liikuma siin linnas tuleb hakata metrooga. Samas, kuna alles esimene päev ja vahemaa ca 2 kilomeetrit ja uudistada, suu ammuli palju, siis otsustan esiti jalutada. Esimeseks sihiks on National Museum. Jõuan kohale ja pileti ostetud parajasti selliselt, et giidija tuur on kohe algamas. Teen kaks kiiremat sammu ja võtan ennast sappa. Igal juhul saan palju, oluliselt rohkem teada Singapuri ajaloost, kui oleksin omapead ringi kolanud või viitsinud netist tudeerida. Muuhulgas saan teada, et siin saarel on ajaloos suurt rolli mänginud, britid, hollandlased, portugaallased no ja muidugi jaapanlased. Viimased muidugi sõja ajal saare vallutamisega 1942 aasta veebruaris.
Maailmakaardile kanti saar esmakordselt hollandlaste poolt. Saarel polnud maksusüsteemi, nii oli seda ka suhteliselt keeruline edasi arendada. Nii oli siis omal ajal tõsine mängurlise paradiis, kuidagi tuli ju raha saada. Tänaseks päevaks on saar/riik/linn (nimetage seda kuidas tahate) pea paarsada meetrit merest juurde võtnud. Muidu on suuresti valitsenud siin britid, kuigi mitte olles briti koloonia (kui mu mälu mind ei peta). Neljakümnendate alguses (kui jaapanlastel üleüldine suurushullustus ja nad kogu oma ümbruskonda vallutasid) ründasid nad riiki põhja poolt. Britid, kes toona võimul, seda muidugi ette ei näinud ja esimeste ohumärkide ilmnemiselt mitte kõige vähematki ette ei võtnud. Arvamus oli, et kui miskit juhtuma põhja pool hakkab, siis jõutakse sinna vägesid tuua küll. Tõsiasi aga oli, et jaapanlasd olid ennast esiteks hästi ette valmistanud, nad tundsid igat nurka kogu saarel ( kuni selleni pvälja kuidas hinnata, millal kindlal maal ollakse, st millal maa enam jalge all ei vetru vaid on kindel ja kõva. Lisaks kogu vajalik asustus, geograafiline olustik ja kõik muu selline. Teiseks vallutasid nad saart strateegiliselt, kavalusega (nt mõnesaja mehe ja mõnede autodega etendasid tuhandete sissesõitu. Tegelikkuses oli trikk lihtne - nende väheste vahenditega sõideti ühtepidi eriti valjult ennast nähtavaks ja kuuldavaks tehes, siis hiirvaikselt ja pimedas hiilides tagasi ja siis uuesti samaring ja taas ja taas ja... ühesõnaga nii jäeti mulje tuhandetest-tuhandetest sõdurist. Väidetavalt oli aga selles tsirkuses kõigest 600 teisi olnud. Ja kui lõpuks veehoidla oma valdusesse saadi, oli selge, et jaapanlased on võtnud oma. Kogu avantüür võttis 77 päeva. Pikka pidu japsidelriigis muidugi polnud. Enne kui Singapur iseseisvaks sai, olid nad sunnitud paariks aastaks Malaisiaga ühise liitriigi moodustama, enne kui saadi enada jaoks sobivad tingimused ja leping ning taas isešeisev riik sai. Kõige traagilisem kogu asja juures oli muidugi sarnaselt juutide gaasitamisele ka siinne massihävitamine. Kuid kuna vajalikke tingimusi, st vanglaid vangilaagreid, kus inimesi hoida, polnud siis oli kasutamisel 2 varianti. Kui hästiläks siis lasti maha, kui nii hästi ei läinud, siis seoti mitmekaupa inimesed kokku ja aeti merre. Kui palju täpselt inimesi hukkus, ei tea keegi, sõltuvalt vaatemurgast 5000 ja 50 000 vahel. Tänase päevani pidavat veel rannast tolleaegseid esemeid leitama, sest hukkamisele määratud püüdsid endast igasuguseid elumärke maha jätta. Mul ainuüksi kirjutamisel taas kananahk koledusest seljas ☹️😢. Sellised asjad justkui ei taha pähe mahtuda.
Edasine jalutuskäik oli oluliselt rõõmsam. Edasine areng ja õitsele puhkemine, see oli muljetavaldab. No ja seda me teame kõik mida Singapur maailma maastaabis tähendab. Siin on kontorid nt üle 100 rahvusvaheliselt pangal. Kui sadamast aasta jooksul läbikäivad kaubakonteinerid ritta panna, saab maakerale mitu tiiru tiiru sellest ketist peale teha ( kui õigesti mäletan, siis 7).
Muuseumi kõik väljapanekud uudistatud, võtan suuna edasi. Kaljukindlat sihti pole, kuid hiinalinn mõlgub meeles. Esmalt aga uitan veel maja väljastpoolt vaadata, sest see on vaatamisväärsus omaette. Lihtsalt kaunis. Edasi muuseumi taha jäävasse Fort Canning parki ja seal külastan muuseas vürtside aeda. Lõhnad missugused. Kõik Aafrikas kohatud vüritsid olid olemas ja peale ka veel. Edasi patseeran ennast juba hiinalinna poole. Esimesena peatab mind hull rahvaste möll, enne kui jõuan kaugele. Nimelt olen hindu templi Sri Mariammam templi juurde, mis on linna vanim hindu tempel. Ehitatud on see 1827. Olen siin just perioodil, mil see osa maailmast tähistab ju hiina uusaastat. Pidustusi jagub. Ka plagu hindu templi sissekäigu kohal tervitab uut aastat. Aga temolisse rühib hull mass tegelasi, kõik kannavad mingeid huvitavaid kandameid, milles olulise osana tuvastan hiljem pildilt ära paabulinnu sabasuled. No ja neid ei ole seal 1, vaid vaid ikaka mitme suure pundi kaupa. Juurde kuulub mingi rongkäigule trummipõrin ja miski religioosne hammmm.... sellest viimasest pole mul ju mingit aimugi, mida see täpsemalt tähendab, seega jään lihtsalt pealt vaatama. Templisse sisenedes käib justkui sõjatants, kuid ikka kõik ikka Buddha ülistuseks ( oops, või kes iganes hindudel see kõikvõimas on). Sisse.ubatakse templisse kõiki, ainult jalanõud peab tänavale jätma ja pildistamiseks 3 kohaliku tugtiku eest pileti ostma. Tempel ise seest on huvitav vaadata, kuid siiski kõigekõige on templitornid. Need kujud, no seda ma suuteline pole lihtsalt kirjeldama (vaatab pilti allpool). Rongkäik voolab varsti ka templist välja ja siis saab rHulikumalt ringi vaadata. Paljaste jalgadega on sisehoovis keeval asfaldil päris huvitav olla 😳. Tagasi tänaval on kingad just seal, kuhu nad olid enne jätnud.
Edasi suundun ikka hiinalinna südame poole ja seal kohtun järgmise pühakojaga, seekord hiinlaste Buddha Tooth Relic tempel ja muuseum oma 100 pisikese Buddha kujuga sees. No ja mõned suuremad ikka kah. Sisse lubatakse ilma igasuguse teemata, pilti võib teha. Aga templit ennast on päris keeruline pildile saada. Tegemist on suhteliselt uue ehitisega, kuigi on teist mitmeid-mitmeid kordi ümber ehitatud. Aga leian mainitavad ehitusedaatumi veel sellise numbriga nagu 2003 (vististi kirjeldamas seda viimast ümberehitust). Sees on keskel suured kullatud või siis kullas Buddha kujud ja templi seinu ehivad 100 väiksema Buddha kujud. Suunurgad paneb kerkima, kui märkan iga pisikese kuju ees muu nänni keskel ka täitsa tänapäevaseid väikseid parfüümipudeleid 😂😂. Buddha teab, mis Buddhale meeldib...
Templist väljas, suundun toidutänavale, justjust, sellise nimega see ongi. Leian endale koha ning tellin alustuseks endale sidrunikana. Kurjama hea on see. Nämm. Väljas on vahepeal müsistama hakanud. Välkimist ei näe, kuid rahvas möödub vihmavarjude all. Ise olen koha leidnud katuse all, seega see mind suuresti ei kõiguta. Kui lõuna manustatud, longin veel tükk aega hiinalinnas. No enne õhtut ei plaani siit kuskile minna.
Ja siis torkab tore mõte pähe. Teeks ühe väikese massaaži. No mõeldud tehtud. Viskan Google’sse spad sisse ja asun teele. Seekord on ilma ette broneerimata saada jalamassaaž. No mis sa veel oskad tahta. Pärast 11-tunnist lendu ja täna terve päev jalgadel, on see muusika mu kõrvadele. Sean ennast sisse. Sisse sammub noorsand, kes asub aga varbaid mudime. Kohati küll niutsub, valusate punktide leidmisel, kuid kokkuvõttes on selle asja nimi paradiis 😁. Noorsand arvab, et vajan kindlasti ka õlamassaaži, kuid selle innukuse lasen tal siiski põhja. Mul on muud plaanud. Nimelt ootab ees tšillikrabiga tutvus Momma Kong’s-is. Saan täpseltviimase vaba laua ja tellin oma krabi. Kõrvale miskid kuklid, mis on “must have” krabi kõrvale. Selle koha kohta anti soovitused, kui mitte öelda et käsk kätte 🤓. Tõsi, ppeab paika, tegemist on suurepäse maitseelamusega. Lihtsalt oivaline. Olen ise muidugi krabi käitlemisel mitte just professionaal, kuid saan hakkama, kuigi suhteliselt kõrvuni koos. Aafrikas kätega süües olin oluliselt puhtam 😂. Aga kogu see pläkerdamine oli seda väärt!!
Kui õhtusöök läbi, on õues juba kottpime. Suundun veelkord hiinalinna sisse, sest pimedas on see omaette pilt ja siis võtan suuna kodu poole. Kuna kõht on päris täis, otsustan transpordiliigina kasutada kandjavarvas stiili. Koju jõudes on tunne juba hea.
Päev on olnud tegus. Särgi seljast võttes võin selle kohe prügikasti visata. Kuna kõik on nii niiske ja isegi mina siin kliimas käin märja nahaga, siis on kott särgile oma mustri jätnud... Kui saaks, siis käiksin siin korra tunnis duši all. Aga mõni soovunelm peab ju ka olema... 😉
Homme taas päev, head und!
