laupäev, 30. aprill 2016

P4 - Milano: bussiga linna avastamas

Hommik saab alguse taas enne 8, vist mingi sisemine kell ei luba päeva maha magada. Igal juhul ajan kargu alla, seisan mõned minutid veel all ja püüan endale vähe parema väljanägemise luua, kui sedavärskelt voodist välja roninuna oli. 
Hommikusöögile ja ukse peal tekib kohe pisut nõutu nägu ja olemine. Täna on söögisaal totaalselt rahvast täis, peaaegu, et ei leia kohta, kuhu ennast toetada saaks. Aga ühe kena nurga endale siiki leian :). Nagu ikka , esimesena võtan klaasi greibi mahla ja seejärel teekannu. Alles seejärel võib hakata miskit muud vaatama. Võtan endale munaputru, tomatit, juusu ja sooja spinatipiruka ning suundun tagasi oma lauda mõnulema. Nagu ikka, silman hommikusöögi kõrvale ka kodimaiseid uudiseid, noh, et kas riigikord ikka sama ja pealinn pole asukohta vahetanud ega muud põrutavat. Varasematel reisidel on igasugu lugusid juhtunud sellel ajal, kui ma ära olen. Seekord kulgeb kõik igavalt. 
Tänane generaalplaan näeb ette, et tegeleks hoppamisega - ikka on ja off, on ja off. Nagu kogu Miano reisiga, pole ma kodutööd suurt teinud ning võtan asju nii nagu need parasjagu on. Olen eelmistel päevadel neid busse silmanud, kuid kus on peatused, mis on graafik või kui palju liine üldse on, on ikka täitsa hägune. Aga mis seal ikka, süsteemon ju püsti sadades linnades üle maailma ja ole ainult mees, ning leia üks peatus üles ja kõik ülejäänu laabub iseenesest. 
Peatus on olemas kohe Doumo (Toomkirik)  juures, aga peatuse post küljes ka silt mis teatab,et ajutusel antud peatus ei toimi ja lähim peatus on ... Kuna LaScala on tuttav objekt ja kohe lähedal, siis sean sammud sinna, et bussi oodata. Saan kümmekond minutit uimerdada ja buss saabubki. Hoppan aga peale ja soetan endale 1 päeva pileti ning kaardi. Leian endale koha ja teele. Ülearu pikalt seda sõidurõõmu pole, sest juba kahe peatuse pärast on liini lõpp/algus. Aga ei sellest miskit, lihtsalt lühikese peatuse asemel tuleb teha pisut pikem, aga kuhu mul kiiret on? Olen sattunud siniselelliinile ja seekeerutab palju südalinnas, enne kui õige grammikaugemale suunduda söandab. Alguses keeruta,e pargi naabruses, kus alles lebotasin. Käes on juba varajane lõunatund ja inimesi pargis palju. Nii lastega  kui ka koertega. Viimased on siin linnas eriti sagedased külalised. Aga vaatamata sellele ei hakka silma "mustust".  Palju on paela otsas muidugi karutapjaid kuid samamoodi ka arvestatavalt siiski isendeid, mida koeraks saab nimetada, ilma et näos mingi hapu ilme oleks.
Buss aga vurab omasoodu edasi. Kuna juttu itaallased ülearu palju pole raatsinud jagada, siis kostub kõrvadesse palju kuulsat ja veel kuulsamat muusikat. Küll, Verdi aastaajad, küll kuulsate ooperite aariaid. Mmõnus. Õues on päike ja soe. Bussiga sõites muidugi jakki siiski seljast visata ei saa, kuid ikka on hea. 
Kui buss möödub vähe modernsematest hoonetest, sealhulgas nn. parkamajast" jääb minu vasakule käele Milano raudteejaam. See pirakas koloss on võimas, nii väljast kui seest. Äge :). Suu justkui iseeenesest kipub pisut õhku ahmima. Midagi nendes vanads, kuid võimsates majades on, mis mind paelub. Mis see midagi on, jääb, mulle siiski selgusetuks.
Pärast raudteejaama keerame tänavale, kida soovitatakse raviks shopahoolikutele :). Otsustan proovida. Minu ravi peaks küll vastupidine olema, äkitsi hakkaks külge väike shopingupisik. Kahtlen, aga siiski.  Pean mainime veel, et see otsus, peatus tuleb ka puhtalt ainult sellest, et silma hakkas paar kinglat. Muud vaateaknad ei liiguta ühtki närvi minus. Aga kui ma siin juba patseerin ringi, siis paari poodi siiski sisse astun lisaks kingadele. 
Tulemuseks peatusel on paari kilomeetri jagu samme, ühed püksid ja soe põski paitav ja isegi näpistav päike :).  Ootan aga bussi, et taas hoppamisega tegeleda, sedakorda siis on-variandiga. Buss tulebki ja on sedapuku nii rahvast pungil, et ülemusele korrusele ei mahugi. Aga pole hullu, sest sõita vaja ainult 2 peatust, kui hüppan maha, et siis väike jalutuskäik teha ning seejärel liini värvi vahetada. 
Silkan piki jalakäijate tänavat ning tegelikkuses on silkamisest asi eikka väga kaugel. Rahvast on nii murdu, et edeneda saab ainult aeglase teo sammu kiirusega. Ega muud ju häda polekski, aga bussi väljumisel graafik ning rohelise liini sagedus on ainult kord tunnis. Igal juhul läbin selle takistusraja piisavalt kiiresti, et enne bussi väljumist olen kohal ja leian endale koha ning valmis uueks tiiruks. 
Roheline liin läheb kesklinnast kõige kaugemale. Teele jäävad Milano akvaarium, mida ma seekord ei külasta. Lisaks möödume hipodroomist. Voah, vot see on alles territoorium. Ulme. Erinevad võitslusrajad ja areenid. Ja kõik see vaid kiviviske kaugusel linna südamest. Küll meie kinnisvaraarendajad alles ilastaksid sellise territooriumi peale :). Igal juhul silm eriti teist otsa isegi ei taba. 
Nagu mastaapidest sellel liil veel vähe, siis jõuame varsti Milano uhkuse - jalgpallistaadionini. See on ikka totaalne monstrum. Mahutab 80 000 pealtvaatajat. Staadionit kasutavad mõlemad Milano suured - AC Milan ja Milano Inter. Varasematel aegadel toimusid siin ainult vutilahingud, kuid viimastel aegadel siiski ka muud üritused. Eelkõige mingid messid ja kontserdid. Igal juhul on see betoongiiglane nii suur, et pildile mul teda korralikult püüda ei õnnestu. Eemalt, kus monstrumit võiks kaameraga püüda on, juba nii tänavad ja puud, et nähtavus lahja. Seega jääb mürakas proffidele pildile püüdmiseks. Huvitav staadionist veel see, et klubi enda hoone ei ole kohe staadionil ega selle päris vahetus läheduses. 
Tund ja kopikad taas kulunud, enne kui taa kesklinnas oleme. Kell on parasjagu seal,aal, et teha kiire lõuna. Seekord siis klaasike veini ja lõik pizzat. Ei saa ju ilma Itaaliast lahkuda, kuigi minu tavapärase menüüga siiski tegemist pole. Kodus ei eksi ma kunagi pizzakohtadesse. Kärab, aga üldiselt pole see siiski minu teetass.
Hiljem, kui varasepesa bussisõidust peast taas välja haritud ja väike värskendus tehtud, suundun tagasi linna. Jalutan taas mõnusalt ringi ja satun Galleria Vittorio Emmanueles poodi, mis on spetsialiseerunud nahkkinnaste müügile. Aaa, nõrken. Millised värvid, kui pehme nahk, kui kiirksuga kaunistused. Istuvad totaalselt nagu oma nahk. Vot nüüd ei suuda vastu panna ja lahkun siit ostuga. Elevil ja rahul.
Oma viimase täispäeva Milanos lõpetan nii ebatraditsiooniliselt nagu õhtusöögiga sushi restoranis. Nämm, nüüd olen küll paradiisis. Täna õhtul on veel kohustusi, tervelt kaks. Esiteks on vaja kell helisema panna, sest hommikul on vaja lennujaama jõuda. Ja teine - kott kokku pakkida. No pole neist kumbki konti murdev. Õhtune klaasike valget veini, ainult ilusad mõtted peas ja mõni lehekülg raamatut ning ongi aeg jälle Matiga flirtida. Head und.

pühapäev, 24. aprill 2016

P3 - Milano: Kultuurne päev või siis päev kultuuriga

Kui juba Milanos, siis ikka pisut ka kultuuri vaja. 
Hommikul läks luuk taas lahti enne 8. Vedelesin veel pisut voodis ja siis aeglane hommikusöök ning siis linna. Hommik on vähe morn, varahommikul on ilmselt vihma tibanud. Loike maas pole, kuid niiske siiski. Eks paistab, kas päeva kestab kuivana või kukub enne ikka ladistama. Ilmateade ülearu helde pole olnud. Nii tänaseks kui ka homseks on hoolega vihma lubatud. 
Esimesed sammud sean La Scala poole. Enne tulekut pikalt juurdlesin, kas oleks mõistlik ka mõnele etendusele pilet lunastada. Aga midagi lööva nende päevade jooksul kavas polnud ja minu kui võhiku jaoks miskit tundmatut minna vaatama. No igal juhul lõin vedelaks. Seega erutan oma meeli lihtsalt La Scala muuseumiga. Teada on, et juhul kui proove teatrisaalis ole, on ehk võimalik ka kuulsat saali ennast piiluda. Hoian pöialt ja lausun ussisõnu, et õnn mulle ikka naerataks. Pilet lunastatud ja uurimisretkele. Pean olema õnnesärgis sündinud, sest juba esimese paari minuti jooksul on selge, et saan teatrisaali ka pilgu heita.
See, mida näen, poeb kuidagi naha vahele. Tunnen, kuidas tibutagi ronib selga. Marmorit, kulda, kristalli on kuhjas. Ja kui pisikesest uksest sisse saab, mis osutub uheks looži uksesks, siis avaneb see maagia. Punane samet ja sajad loožid, mis silme eest lausa kirjuks ajavad. Aga uksed on madalad ja ega loožidki on pisikesed, ikka tõeliselt pisikesed ja istumiseks on tavalised toolid. Kõik need kaetud punase sametiga, aga kas sellel ikka puka etenduse vastu peaks, ei teagi. 
Orkester puhub "hääli" parajasti lahti ja laval on juba ka sagimist. Minuga samal ajal looži sisenenud daam nõuab aga endast pilti teha ja muudkui seletab, mida vaja pildile jätta ja mida mitte. Pisit keeruline juhised järgida, kui mõhkugi aru ei saa. Ja siis hõikab härra uksehoidja juba, et aeg teistel ka ruumi teha. Urr, kas nii üürike see siis ongi? Teen paar pilti ka lahkun vastumeelselt. Aga kui vaja, siis tuleb lihtsalt kaval olla. Jätan ühe ukse vahale ja sätin sii ennast uuesti ootele, et sisse astuda.
Kohe on proov algamas, olem valmis, et onu uksehoidja taas köhatab ja palub lahkuda. Seda siiski ei juhtu. Aga kuna inimesi on veel ootamas, siis lõpmatuseni ei vahi ringi, mokk pisut töllakil. Tulen loožist välja ja uudistan edasi. Ühel hetkel on selge, et proov on saalis alanud. Fuajees on ka telekaekraanid, mis laval toimuvat kajastavad. Eeldan, et nüüd on siis teatrisaaliga jokk. Aga võtan vaevaks siiski uurima minna. Etskae - veel üks krae, saan ilma igasuguse trügimiseta looži proovi jälgima. Ainus vahe on selles, et vahepeal on uksehoidjad onud pannud klaasid ette, st enam üle rõduserva kõõlida ei saa. Vaatan päis jupikese aega proovi. Klõpsan paar pilti ja kui tähelepanu püüab keset saali olev. Režiipult, siis püüan ka neid pildile saada. Pildi asemel aga kuulen hoopis epistlit, kuidas proovi pildistada ei tohi. Palgalised näitlejad ja materjali pihtapanemise klauslid tulevad onu suust kui pärlid. Tunnen ennast hetkeks kui pahandust teinud marakratt. Palun kenasti vabaandust ja luban, et rohkem ei tee ja vaatan edasi. Vaikselt aga kindlalt süveneb minus teadmine, et kui veel peaksin Milanosse sattuma, siis igal juhul tahan ka ooperit La Scalasse vaatama minna. 
Kuna sista aeg on käes, siis liigun tasakesi edasi. Muuseumis on väljas vanu ägedaid pille, lisaks lademetes heliloojate ja ooperilauljate skulptuure ja portreesid. Ühel hetkel jõuan raamatukokku lisaks on seal ka väljapanek kostüümidest. On minu jaoks tundmatuid, aga on väljas ka kostüüme tuttavatest ooperitest. Katsuda ju ei tohi, kuid keegi ei keelda millimeetri kaugusele nina pistmast ja uurimast. Ja selle võimaluse kasutan 100ga ära. Lõpuks jõuan lõpule. Taas värskesse õhku. 
Mis edasi? Pikalt pole vaja nuputada, sest eile jäi mulle silma Leonardo näitus, kus on välja pandud suur valik tema leiutistest. Äge. Oleks meil tänasel päeval ka selliseid nupumeistreid. Või noh, eks neid tegelikult ju ka on, poleks me muidu ju nii "nutikad". 
Igal juhul uudistamine ja lugemine ning siis riistapuu algosadest kokku panemine võtab oma osa ( eks ikka arvutiekraanidel). Aga aastanumber algas siis 14-ga ning sellel ajal selliseid leiutisi - ulme.
Kui näitus vaadatud ja taas tänaval, siis on ilm päris kenaks juba läinud. Päike paistab ja on mõnusalt soe.
Sean oma sammud aga pargi poole, mis keset Milanot. Enne veel kui parki jõuan, on teel ees vana ja võimas kindlus. Selles on tänasel päeval ka mitu muuseumit oma koha leidnud. Kindluse sissekäigu ees peatab inimesi aga ei keegi muu kui Darth Wader (andke andeks Tähesõdade fännid, kui kirjapilt nüüd valesti läks, aga mina tõesti pole üks neist) ja veel keegi, keda ma tegelikult ei oska tuvastada. Igal juhul samuti Tähesõdadest ja kutsusid nad nii inimesi muuseumisse, sest kuskil oli vastav väljapanek. Ma seekord uudistama ei läinud, vaid marssisin uudistades vasakule ja paremale läbi kindlusehoovi. Teisel pool paistab paju rohelist ja oi, kastanid õitsevad nii et vähe pole. Linn üldiselt on juba täitsa roheline, kuigi ülearu palju südalinnas seda rohelust ka pole. Seda toredam on parki jõuda.  Külastajaid on muidugi tapvalt. Kõik on ennast kenal laupäeva õhtupoolikul õue ajanud. Pargis on meelelahutust piisavalt. Ühel kohas üksik unistaja kitarriga, teises trio oma jazzuliku musaga, kolmandas teevad noored tänavatantsijad trenni. Lisaks hulgaliselt jalgpallivõlureid ja lendava , eh mitte vaiba vaid taldriku lennutajaid. No ja sisuliselt on kõik põõra ja puualused minusuguseid laiskureid täis. Longin pargi tagumisse otsa välja,kus asub Milano võidukaar. Eks sellelgi ole oma lugu, mis Napoleoniga seotud. Ühe tiigikaldal on ennast sisse seadnud lisaks pardiperele, koos pisipiiludega juba, ennast sisse seadnud ka kipkonna pere. Ja see oli päris rohkearvuline. Lahe :). 
Sean ennast sisse jazzulikku musa mängiva trio lähedusse ja toetan oma taguotsa murule. Päike, soe, mõnus-mõnus-mõnus :). Peagi justkui imeväel tulevad pastlad jalast ja tagi moodustab padja ning külg mõnusat maas. Ühtäkki avastan, et olen kas unelenud või siis pigem maganud lähes tunni. Vahepeal käivad ainult värvilised tegelased, kes siin reeglina pole mustalt mandrilt pärit, õlut ning muid karastavaid jooke pakkumas. No sellises kohas ei lähe loosi. Kui silm taas selgem loen ja kuulan muusikat. Elu on ilus, täitsa lill kohe.
Õhtusöögiks teen täna pizza. Miks nad selle nii suure küll teevad? Pole varianti ka, et üksi sööja selleära suudaks hävitada. Aga maitseb see hästi. Kõrvale klaas punast veini ja taas hea olla. 
Väljas juba täitsa hämar, kui mitte öelda, et pime kui kõnnin hotelli poole. Tunnen, et tänane päev on laiskloomast oma võtnud, ning linna laiama täna mitte ei tõmba. Seega kulub hotellis ära soe vann ja raamat ning tuttu. Homme taas avastamist ootavad paigad ja uued emotsioonid.
Hed ööd :)

laupäev, 23. aprill 2016

P2 - Milano: suurepärane päev

Esimesed sünnipäevaõnned hakkasid saabuma tegelikult siinse aja järgi juba eile õhtul. Selleaastased meistrivõistlused võitis tädi-Eret :). Kuna olin eilsest täisti küpse, siis oli plaan täna hommikul nii kaua magada, kui torust tuleb. No ei tulnud ülearu palju. Kell oli äkitsi 7 kopikatega, kui hakkasin mööduvaid tramme kuulma. Igavene kilin-kolin oli sabas kui need mööda logisesid. Trammid ise polegi nii ajast ja arust, kuid tundub, et rööpad on vähe väsinud. 
Hotelli toas on lahedada pimendavad kardinad. Vajutan voodi kohal ühte nuppu ja võre hakkab alla laskuma. Vajutan teist nuppu ja võre toimib vastavalt. Lahe. Nii väikesest asjast rõõmu kui palju, no ei ole lapsemeelsus veel plagama pannud. Ja tuleb tõdeda, et nii pimendavat aknakatet pole ma seni ka näinud. Kottpimedus valitseb toas. 
Logelen veel pisut voodis. Loen oma varaseid sünnipäevasoove ja tunnen, kuidas pisut totakas naeratus näkku poeb ja seal kuidagi lahkuda ei taha. No olgu etteruttavalt öeldud, et see olukord kestab terve päeva. Isver, mida vastutulijad arvavad, üks patseerib ringi õnnis naeratus näol :). No aga pole mind teised varem häirinud, ei juhtu seda ka nüüd. 
Ronin lõpuks voodist välja ja teen läbi hommikused protseduurid. Edasi hommikusöögile. Olen valmis kuivanud küpsiseks, aga nii hull see polegi. On müslit, jogurteid, puuvilju, muna, omletti, vorstikesi, rohelist, juustu-vorsti. No ja muidugi ka mitmeid sorte koogikesi. Aru ma ei saa, mis lugu lõuna-Euroopas nende saiakestega on? No või see nüüd oluline on.
Teen pika vaikse hommikusöögi mõne tassi rohelise tee ja raamatuga. Aga ega tervet päeva ju sees ei kükita, seega korraks veel ilmakontroll ja teele. Jätan täna oma kinnised sussid koju paitan värske õhuga varbaid. Jakk jääb samuti viletsamaid aegu ootama. Loodetavasti neid siin riigis ei tulegi 😊. Väljas on päike ja 21 kraadi. Mmmmõõnus. 
Võtan taas suuna linna südame, st Toomkiriku poole. Plaan ka seda külastada. Seda enam, et käinutelt soovitused ka taskus. Piketisaba on, aga mitte ülearu pikk. Ca 20 minutit ja valmis seda koda vallutama. Sisse saamiaseks kobatakse sind ikka korralikult läbi. Vajalikud peatused tehtud ja sisse. Võimas on see ehitis. Kirikus sees 52 sammast, hiigelsuured vitraažid. Võimsad lühtrid. Oreli jaosk on justkui oma majake, kahjuks pilli sisse uudistama minna ei saa. No mis siis ikka. Istun mingil hetkel pingi peale maha ja ja võtan oma targa reematu, et pisut ka tausta kohta lugeda. Kirikut hakati ehitama 1386 aastal. Valmis see muidugi kohe ei saanud. Fassaad sai valmis alles 19.saj. Ja seda Napoleoni egiidi all. Ei-ei, ma ei eksinud maaga, härra oli sellel ajal Itaalia kroonitud pea. Ja ka siis polnud kirik kogu oma uhkuses veel valmis. Alles möödunud sajandi esimeses pooles valmis kirik, kui seda üldse nii võib nimetada. Milano Toomkirik on väidetavalt maailma suuruselt 3 pühakoda. Kindlasti on ta pisut helgem kui Jumalaemakirik Pariisis ja mitte nii rõhuvalt sünge. 
Kui olin oma ringkäigult tagasi, püüdis mu kõrv kinni eesti keele. Saabunud oli väike grupp, kelle giid oli samuti eestlane. Mõtlesin küll korra, kuid no ei, ma ei lähe uuele ringile. Marssisin õue, et üles otsida ka sissekäik katusele. Olin ostnud endale pileti, millega sain ka katuseterasside minna, kuid ainult trepist. Ei mingit lifti. No ja küsimus ei ole rahas, vaid taas on vaja ennast liigutama hakata. Ja see on ainult pisike lisavõimalus :). Tore kui sellised lihtsad võimalused sulle nina alla veeretatakse. 
Trepiasted polnud jubedad, küll aga trepp pisut kitsas, st vastutulijatega oli vaja pidevalt slaalomit teha. Aga paarsada astet ja üleval. Äge.
Kusjuures vaateid Milanole väga unustamatuid pole. Vähemasti mulle ei jätnud see kustumatut mälestust, kuid kiriku terass ise oma uhkuses ja hiilguses ja et sa pääsedseal lihtsalt ringi patseerima. Katus ise pisut kaldega, st tuleb olla vähe ettevaatlik, et mitte ennast ninali astuda. 
Üleval oli tuulevaikne ja päikeseline. Leidsin endale aga müürijupikese ja laotasin ennast vähekeseks terassil laiali - päike löö mull pisut külge :).  Naljakas on näha kuidas kiriku katuseterassi kaunistused ja tornid on kohati kui lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal, st erinevat värvi marmorit võib näha. Ja see pole mitte algselt nii olnud, vaid ikka parandustööde käigus saanud.
Kui lõpuks taas jala kindla maa peale panen, avastan, et olen ei rohkem ega vähem kui 3 tundi kirikus ringi luusinud. Mida ma seal küll nii kaua tegin? Aru ma ei saa. Igal juhul on aeg lõunaks. 
Seekord premeerin ennast Cesaeri salati ja valge veiniga. Mmm.. No ja ei saa ma läbi rohelise teeta. 
Taas poolteist tundi nagu tantsides ja lauldes läinud. Võtan taas kepsud alla ja hulgun edasi. Seekord olen lausa tubli ja ületan ennast, ning külastan ka paari poodi. No ja neist siin puudust ei tule. See, kui palju neid siin on, on käsitlematu. Sisuliselt on kõik tänavaääred poodidega palitstatud. Nüüd peaks ennast kokku võtma ja uhkelt kõik Pradad-Guccid-ja kõik need teised mõttetud märgid läbi kaopama. Aga kuna shoping nagunii pole minu teetass, siis ei hakka ennast sellega piinama. 
Igal juhul kolan sihitult (teadlikult) ringi ja teen siin ja seal põikeid kauplustesse. Vahepeal aga heliseb mu telefon veel mitmel korral. Ikka õnnesoovijad. Olen aeg-ajalt ka fb-sse piilunud. Oli kalleid sõpru ja meelespidajaid oma soovidega. Tunne on tugev. 
Enne veel kui aeg sealmaal, et mõistlik õhtusöögile minna. Suundun hotelli, et vee alt läbi käia ning siis tagasi linna suunduda. Kui tagasi linna poole liigun, on kell juba 7 kopikatega. Jalutan mööda tänavaid, et leida endale meelepärane restoran. Lõpuks otsustan ennest paikseks jätta  Caffe Sforzescosse. Pärast menüüga tutvumist otsustan seekord sooja toidu kasuks. Nimelt loomaliha lõigud seente ja juustu-safrani kastmega. No ei pea vist ütlema, et see tahtis mul ka keele alla viia. Nämm. Sünnipäevale kohaselt võtsin kõrvale klaasi, no hea küll kaks, Spumantet, st kihisevat jooki. 
Pärast pikka pausi peale pearooga leian endas veel kuskilt tugevuse jõudu katsuda ka magustoiduga. No ja enne kui julgus otsa saab, tellin endale tiramisu. Olin valmis üüratuks koguseks, kuid õnneks on tegemist täitsa inimesele normaalse suurusega roaga. 
Igal juhul on kõht nüûd pilgeni head ja paremat täis. Seega enne kui hotelli minna, vaja veel pisut ringi jalutada. 
Päev on hiilgav ja selles oma oluline osa kallitel ja veel kallimatel õnnesoovijatel.
Lisaks täheldasin, et kohalikel on mingi teema heledate silmadega. Juuksevärv neid nii ei pealu, kuid heledad silmad.... Õnneks on päeval päike ja nii on päikeseprill pidevalt ninal ja nii rahu majas.
Ahjaa, elamused Milanos - tänavamuusikud. Muusikat on seinast seina. Alates ooperiaariatest kuni kitarrisoo,odeni välja, vahepeale jäävad veel kalmertennosaarelikud diskopepud. Need onud oma ehk juba seitsmekümnendates ja siis kepsutavad ja nõksutavad puusa nagu onu Peeter seda suudab. Uskumatu. Ja nii ehe :)
Aitäh, Milano toreda sünnipäeva eest!

reede, 22. aprill 2016

P1- Milano: Kogu Eestimaa kolib välja ja isegi võrratu linn ei suuda mu silmi lahti hoida

Hommikul äratus kell 3.40. Mis mul küll arus oli, et 6-sele lennule piletid ostsin :). Aga nüüd pole enam millegi üle kaevata. Püsti, vee alla ja siis punuma. 
Kott sai öösel siiski ka pakitud, pool tühi teine, justkui lootuses, ehk saab miskit sinna veel sisse pandud, enne kui koju tagasi hakkab tulema. Eks näis. Hetkel küll mingit shopingu soovi pole.

Ärgata oli igal juhul keeruline. Nädal on seni olnud päris huvitav ja ilma igasuguste hingetõmbepausideta. No aga tänasest järgmised päevad on totaalselt kohustustevabad, juhuuu 😃. 
Ja siis, takso kenasti õigel ajal ukse ees ja sõitki kulgeb kenasti ja libedalt. Maksan lennujaamas kenasti arve ja purjetan turvakontrolli poole. Appi, kas tõesti jäid silmad pesemata, turvakontrolli saba lookleb kaugele-kaugele, nii et ots isegi ei paista. Kõnnin ja kõnnin ning olen juba sisuliselt saabuvate lendude ukse ees, kui saba lõpp käes. Kas kogu Eestimaa on otsustanud täna hommikul lahkuda?? Lennuni veel küll aega, kuid selist saba pole mu silmad varem kohanud. Pisut jahedaks võttis, sest lennuni pole enam tundigi. 
Aga hädaldan, mis ma hädaldan, turvad lennujaamas teevad uskumatut tööd. Sisuliselt 20 minutiga olen sellest hullusest läbi ja nädalalõpp võibki alata :).  Lennujaamas nii mõnedki toredad kolleegid. Ei me ei reisi koos, kuid kõik teevad kuskil Euroopas pikka nädalalõppu. Lend Tallinnas -Riiga on puupüsti täis, mitte ühtki vaba kohta. Istun peaaegu viimases reas, keskmisel istmel. Pole hullu, lend möödub kiiresti, olen nii unine veel, et ei ole ei raamatut ega musa välja otsinud. Riias on aga täpselt niipalju, et saan otsida üles õige värava ja ongi aeg taas boardmimiseks. Riia-Milano on oluliselt tühjem. Saan isegi laiata üle 3 pingi. Mitte et see oluline oleks, aga vahetan ikka kohta küll pärast seda kui onu mu eesistme istet alla lastes mu põlvederuumi ikka totaalselt ära hiivab. Kolin akna alla ümber. Kurja, ma isegi ei tea, kas see ikka on parim mõte, sest seal on nii krdi külm. Sisuliselt plagistan kogu lennu hambaid. Urr. Aga pool magades, samas nagu ka mitte -koge seelend möödubki. Mingil hetkel hakkavad sailmailu oakkuma lennukoaknast paistvad Alpid. Mäed, lumised. Äge. Kui lennuk juma laskumas on, hakkab ka soojem, päike läbi akna juba paitab päris mõnusalt. Mmm.
Kohal. Nüüd vaja lennukilt maha saada ja siis üles leida Malpensa express, st rong, millega linna saab. Ehh, viit varsti käes, pilet taskus ja sõit kesklinna võib alata. Jahe. Vastu võtab mind päikesepaiste, aga kui soe, pole veel selge. Loodetavasti on väljas ikka soe-soe-soe. Ilmaennustus lubas küll vaevu 14-18 kraadi ja mitmel päeval vihma, kuid minu heaks võiks ja sooja ja päikest siiski jaguda. Raudteejaamas ronin rongilt maha ja nüüd vaja saada metrooliini nr 3 peale. Teekond on parasjagu pikk. Aga ei hullu, viitasid järgides jõuab kohale küll. Esmalt vaatan üle ja imetlen, suu lahti Milano raudtee jaama. Pilti samas ei märka teha :(. Äkki lahkudes olen ärksam. Eks paistab. Uni pole seni mu silmist igal juhul veel lahkunud. Päris huvitav tunne. 
Kõige suuremat vaeva näen oma metroopileti lunastamisega. Automaat, mille olen välja valinud, keeldub koostööst. Muudkui näitab, et tehing ebaõnnestus. Aga sularaha ei taha ka veel loovutada, ei võtnud teist kaasa arvestusega, et igal pool vaja on. Lõpuks taipan vahetada masinat ja voilaa, mu deebetkaart täiesti toimib :). Metroopeatuse leian ka kenasti üles ja rong on ka kohe kohal. Õiget peatust on lihtne leida. Ja kui lõpuks maa peale saanud, on vaja veel hotell üles leida. Tean, et see peab olema lähedal. Päikese kätte saabudes, keeran intuitsiooniga kuskile poole ja voilaa, taas õnn soosib mind. Ongi hotell. Nüüd küsimus veel selles, et kas nii vara saan check-ini tehtud, kell on kõigest 11 kopikatega. Kõik laabub. Hotell on klassikaline, bürokraatia edeneb kenasti. Saan oma uksekaardi ja nüüd vaja tuba üles leida. Eh, treppi ei hakka silma ja nii ootan lifti. Lift on nii pisike, et mul on raskusi käekott õlal ja seljakott teise õla peal, selle ustest läbi mahtuda. Kellel kalduvusi võiks ilmselt klaustrofoobiahoog tabada. Tuba on õdus. Kogu hotell on selline pisiut kulunud, kuid kena. Miskit pole katki, kõik toimib. 
Esimese asjana on vaja vatid sluast vistata, siin on soe. Vist ca 16-18 kraadi. Jakk peab igaks petkeks kaasas olema. Aga enne veel kui linnapeale laiama, teen lühikese beautysleep'i. Muidu lihtsalt ei jaksa. 
Tund ja pisut peale ja tunne on oluliselt värskem. Pakin oma reisikoti valmis, st käekoti ja teele. Tänane plaan on lihtsalt ringi kõndida ja saada smane tunne Milanost kätte. 
Kuna metroo peatuste järgi adun, mis suunas miskit asub, siis keeran aga minekule ja muudkui astun. Tänavad on suhteliselt kitsad, foorid töötavad, kuid siinsed jalakäijad neid väga lugu ei pea. Kuna ise ei viitsi rööprähklemisega tegeleda, siis ootan viksilt rohelist tuld. Ei kulu kilomeetritki kui oln Milano toomskiriku juures. Oi kurja, see on ikka võimas ehitis küll. Täna sisse ei trügi, aga eemalt saan ju ikka uudistada. Võimas ja hele ehitus. Väidtavalt maailma suurusel kolmas pühakoda. Majad on üleüldiselt võimsad. Ei ole kõrgd, kuid massiivased ja soliidsed. Ehe Itaalia. Uitan aga mööda tänavaid, sihitult. Oi see on mõnus. Ühel hetkel tuleb tunne, et vist võiks miskit hamba alla pista, pile ju veel hommikutki söönud ja kodus on kell selleks hetkeks juba 5 või miskit. Maandun välikohvikusse ja telline endale mõnusa salati. Kohale tuleb üüratu kauss, õnneks on valdavalt tegemist heintega, kuid tooni annavad ka tomatid mozarella ja anšoovised. Nämm :). Kõrvale kena klaasike Pinot Grigio't ja jo mis sa hing veel ihkad, minu oma igal juhul kutte miskit. Mõnnan sajaga.  Veinikõrvale loen veel pisut raamatut ning vaatan möödujaid. Chill. Aradius lausa...
Kõht oma osa saanud, suundun taas jalutama. Shopahoolikud, siin oleks teie paradiis :). Igal sammul on poekesed. Meie mõistes butiigid. Hinnad ei tapa, vähemasti seda räägib vaateakna shoping. Sisse astun täpselt 2 kinglasse ja ühte veinimajja. Simstest lahkun tühjade kätega. Viimasst koos ühe punase ja ühe valge sõbraga. Kui nüüd kogu aeg hotellis ei lebota, siis veab välja ilma lisatankimiseta. No päevased linna-veinid muidugi välja arvatud :-). Ema, minust ei saa alkohoolikut, maa luban :-). 
Ühel hetkel tunnen, et minu paljad varbad kingades hakkavad alla vanduma ja ega suu ka lahti seisa. Pärast korralikku dialoogi iseendaga on otsus karm, tagasi hotelli. Seal üks kuum vann, klaas-kaks veini ja siis raamatuga voodisse. Kell pooe veel palju, aga kui vaim ja keha ikka väsinud, siis pole mõistusel mõtet siin vastu sõdida. 
No võitlen mis ma võitlen, aga Mati oma liivakotiga kohal kella 7 paiku (kodus 8) ja anna paariks tunniks alla. Homme ja järgmised päevad ju veel ees :). 
Kella 10 piku teen veel silmad lahti, annan Sööbikule-Pisikule tuled ning vestlen paari sõbraga ja taas unemaale. Homme jälle päev. Seekord siis pisut erilisem - sünnipäev. Eks näeme, mis sellel pãeval mulle varuks on. 
Ahjaa, seekord poen lati alt ikka totaalselt läbi. Pildid tulevad hiljem juurde. Vajalik saba jäi koju :(. Aga vot tahvliga ka pilte tegema ei hakka.  Vot nii.