Hommikul läks luuk taas lahti enne 8. Vedelesin veel pisut voodis ja siis aeglane hommikusöök ning siis linna. Hommik on vähe morn, varahommikul on ilmselt vihma tibanud. Loike maas pole, kuid niiske siiski. Eks paistab, kas päeva kestab kuivana või kukub enne ikka ladistama. Ilmateade ülearu helde pole olnud. Nii tänaseks kui ka homseks on hoolega vihma lubatud.
Esimesed sammud sean La Scala poole. Enne tulekut pikalt juurdlesin, kas oleks mõistlik ka mõnele etendusele pilet lunastada. Aga midagi lööva nende päevade jooksul kavas polnud ja minu kui võhiku jaoks miskit tundmatut minna vaatama. No igal juhul lõin vedelaks. Seega erutan oma meeli lihtsalt La Scala muuseumiga. Teada on, et juhul kui proove teatrisaalis ole, on ehk võimalik ka kuulsat saali ennast piiluda. Hoian pöialt ja lausun ussisõnu, et õnn mulle ikka naerataks. Pilet lunastatud ja uurimisretkele. Pean olema õnnesärgis sündinud, sest juba esimese paari minuti jooksul on selge, et saan teatrisaali ka pilgu heita.
See, mida näen, poeb kuidagi naha vahele. Tunnen, kuidas tibutagi ronib selga. Marmorit, kulda, kristalli on kuhjas. Ja kui pisikesest uksest sisse saab, mis osutub uheks looži uksesks, siis avaneb see maagia. Punane samet ja sajad loožid, mis silme eest lausa kirjuks ajavad. Aga uksed on madalad ja ega loožidki on pisikesed, ikka tõeliselt pisikesed ja istumiseks on tavalised toolid. Kõik need kaetud punase sametiga, aga kas sellel ikka puka etenduse vastu peaks, ei teagi.
Orkester puhub "hääli" parajasti lahti ja laval on juba ka sagimist. Minuga samal ajal looži sisenenud daam nõuab aga endast pilti teha ja muudkui seletab, mida vaja pildile jätta ja mida mitte. Pisit keeruline juhised järgida, kui mõhkugi aru ei saa. Ja siis hõikab härra uksehoidja juba, et aeg teistel ka ruumi teha. Urr, kas nii üürike see siis ongi? Teen paar pilti ka lahkun vastumeelselt. Aga kui vaja, siis tuleb lihtsalt kaval olla. Jätan ühe ukse vahale ja sätin sii ennast uuesti ootele, et sisse astuda.
Kohe on proov algamas, olem valmis, et onu uksehoidja taas köhatab ja palub lahkuda. Seda siiski ei juhtu. Aga kuna inimesi on veel ootamas, siis lõpmatuseni ei vahi ringi, mokk pisut töllakil. Tulen loožist välja ja uudistan edasi. Ühel hetkel on selge, et proov on saalis alanud. Fuajees on ka telekaekraanid, mis laval toimuvat kajastavad. Eeldan, et nüüd on siis teatrisaaliga jokk. Aga võtan vaevaks siiski uurima minna. Etskae - veel üks krae, saan ilma igasuguse trügimiseta looži proovi jälgima. Ainus vahe on selles, et vahepeal on uksehoidjad onud pannud klaasid ette, st enam üle rõduserva kõõlida ei saa. Vaatan päis jupikese aega proovi. Klõpsan paar pilti ja kui tähelepanu püüab keset saali olev. Režiipult, siis püüan ka neid pildile saada. Pildi asemel aga kuulen hoopis epistlit, kuidas proovi pildistada ei tohi. Palgalised näitlejad ja materjali pihtapanemise klauslid tulevad onu suust kui pärlid. Tunnen ennast hetkeks kui pahandust teinud marakratt. Palun kenasti vabaandust ja luban, et rohkem ei tee ja vaatan edasi. Vaikselt aga kindlalt süveneb minus teadmine, et kui veel peaksin Milanosse sattuma, siis igal juhul tahan ka ooperit La Scalasse vaatama minna.
Kuna sista aeg on käes, siis liigun tasakesi edasi. Muuseumis on väljas vanu ägedaid pille, lisaks lademetes heliloojate ja ooperilauljate skulptuure ja portreesid. Ühel hetkel jõuan raamatukokku lisaks on seal ka väljapanek kostüümidest. On minu jaoks tundmatuid, aga on väljas ka kostüüme tuttavatest ooperitest. Katsuda ju ei tohi, kuid keegi ei keelda millimeetri kaugusele nina pistmast ja uurimast. Ja selle võimaluse kasutan 100ga ära. Lõpuks jõuan lõpule. Taas värskesse õhku.
Mis edasi? Pikalt pole vaja nuputada, sest eile jäi mulle silma Leonardo näitus, kus on välja pandud suur valik tema leiutistest. Äge. Oleks meil tänasel päeval ka selliseid nupumeistreid. Või noh, eks neid tegelikult ju ka on, poleks me muidu ju nii "nutikad".
Igal juhul uudistamine ja lugemine ning siis riistapuu algosadest kokku panemine võtab oma osa ( eks ikka arvutiekraanidel). Aga aastanumber algas siis 14-ga ning sellel ajal selliseid leiutisi - ulme.
Kui näitus vaadatud ja taas tänaval, siis on ilm päris kenaks juba läinud. Päike paistab ja on mõnusalt soe.
Sean oma sammud aga pargi poole, mis keset Milanot. Enne veel kui parki jõuan, on teel ees vana ja võimas kindlus. Selles on tänasel päeval ka mitu muuseumit oma koha leidnud. Kindluse sissekäigu ees peatab inimesi aga ei keegi muu kui Darth Wader (andke andeks Tähesõdade fännid, kui kirjapilt nüüd valesti läks, aga mina tõesti pole üks neist) ja veel keegi, keda ma tegelikult ei oska tuvastada. Igal juhul samuti Tähesõdadest ja kutsusid nad nii inimesi muuseumisse, sest kuskil oli vastav väljapanek. Ma seekord uudistama ei läinud, vaid marssisin uudistades vasakule ja paremale läbi kindlusehoovi. Teisel pool paistab paju rohelist ja oi, kastanid õitsevad nii et vähe pole. Linn üldiselt on juba täitsa roheline, kuigi ülearu palju südalinnas seda rohelust ka pole. Seda toredam on parki jõuda. Külastajaid on muidugi tapvalt. Kõik on ennast kenal laupäeva õhtupoolikul õue ajanud. Pargis on meelelahutust piisavalt. Ühel kohas üksik unistaja kitarriga, teises trio oma jazzuliku musaga, kolmandas teevad noored tänavatantsijad trenni. Lisaks hulgaliselt jalgpallivõlureid ja lendava , eh mitte vaiba vaid taldriku lennutajaid. No ja sisuliselt on kõik põõra ja puualused minusuguseid laiskureid täis. Longin pargi tagumisse otsa välja,kus asub Milano võidukaar. Eks sellelgi ole oma lugu, mis Napoleoniga seotud. Ühe tiigikaldal on ennast sisse seadnud lisaks pardiperele, koos pisipiiludega juba, ennast sisse seadnud ka kipkonna pere. Ja see oli päris rohkearvuline. Lahe :).
Sean ennast sisse jazzulikku musa mängiva trio lähedusse ja toetan oma taguotsa murule. Päike, soe, mõnus-mõnus-mõnus :). Peagi justkui imeväel tulevad pastlad jalast ja tagi moodustab padja ning külg mõnusat maas. Ühtäkki avastan, et olen kas unelenud või siis pigem maganud lähes tunni. Vahepeal käivad ainult värvilised tegelased, kes siin reeglina pole mustalt mandrilt pärit, õlut ning muid karastavaid jooke pakkumas. No sellises kohas ei lähe loosi. Kui silm taas selgem loen ja kuulan muusikat. Elu on ilus, täitsa lill kohe.
Õhtusöögiks teen täna pizza. Miks nad selle nii suure küll teevad? Pole varianti ka, et üksi sööja selleära suudaks hävitada. Aga maitseb see hästi. Kõrvale klaas punast veini ja taas hea olla.
Väljas juba täitsa hämar, kui mitte öelda, et pime kui kõnnin hotelli poole. Tunnen, et tänane päev on laiskloomast oma võtnud, ning linna laiama täna mitte ei tõmba. Seega kulub hotellis ära soe vann ja raamat ning tuttu. Homme taas avastamist ootavad paigad ja uued emotsioonid.
Hed ööd :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar