Pühapäev, 31. juuli 2016

Gruusia - P8: seiklused jõel ja eriti kiirkorras Tbilisi väisamine koos prazdnikuga

Täna hommikul äratus kell 6, et startida kell 7. Jakk, tunne on justkui just äsja sai külg maha pandud. Kuidagi närtsinud olek on hetkel. Aga pole parata, aeg tõusta ja särada. Hommikusöögiks pakutakse täna muuhulgas eilsest õhtusöögist üle jäänud ja nüüd üle preatud hinkaalisid. Mmm... Hinkaalidel nii täiesti uus värving.  Lisaks saame ka kohalikke pannkooke. No need on ikka korralikult pontsakad ja maitsevad hää. 
Ja ongi aeg. Liikuda. Aga enne veel kui saame bussi ronida, kamandab Gudža meid pisut jalgsi minema, kuna kohe kõrval on meetalu ja no kuidas sa Ikka lahkud ilma, et oleks jätnud maha mõned veeringud ning saanud koti taas kilo-paari võrra raskemaks. Vähesed meist suudavad meeostule vastu panna. Mina siiski meega ennast ei varusta. Väljasõit pidi olema kell 7 ja nüüd on kell juba peaaegu 8. Urr, minu väärtuslik uni.... Aga lõpuks saabuvad ka meelaadungud ning saame ennast bussi pakkida ning liikumahakata. 
Tänane päev peaks veel palju kaasa tooma. Nimelt ootab meid esmalt mägedest välja sõitmine, mis pole siin mingi lihtne tegevus. Teeme mõned pildipausid ja aitame ennast nende jooksul lonksu tšatšaga. Oleme ühel hetkel taas 2700m kõrgusel. Kellegi bussis imestab ja esitab küsimuse, et millepärast küll oli meil vaja 2 päeva mäest alla ronida, kui nüüd bussiga tagasi üles sõitsime :). Hihihii. Bussis on meil nalja ja naeru nabani, kuna Gudža on omas elemendis ja muudkui räägib ja rägib nalju ja lugusid. Mina oma keeleoskusega olen pisut isegi hädas,sest talle järele jõuda on väljakutse ning seda enam, et ta vene keel on no nii gruusia keelega segatud. Aga suures plaanis saad siiski aru. Eriti naljaks on muidugi viis kuidas ta oma lugusid räägib, naera herneks :). 
Pärast ca 3tunnist sõitu pargitakse meid ühe jõekääru juurde. Põhjus väga lihtne. Oleme endale veel rosinaks raftingu planeerinud siinsele mägijõele. Cooool! Eks kõhklejaid ja kartjaid on juba ka tekkinud, kui lõpptulemusena jääb kuivale üksinda Ingrid, kes see-eest saab oma õlgadele fotograafi ameti. Paar kaamerat tuleb jõele küll kaasa, kuid minu oma see igal juhul pole.  Esimene ettevalmistav tegevus on riietumine. Me Triinuga selleks juba varakult valmis, sest kohe hommikul panime ennast valmis, et poleks vahepeal mingit jantimist. Järgmisena, saame selga päästevestid ning pähe kiivrid. Levan kontrollib korralikult üle, et kiiver ikka korralikult peas istuks. Seejärel instruktaaž, kuidas Aerutada, millised käsklused meile antakse, kuidas paadis istuda. No ja muidugi mida siis teha, kui paadist välja käid. No seda ju ometi ei juhtu!?
Lõpuks kõik vajalik info antud, jaguneme 2 paati ja on aeg minna. Istume korralikult paati. Meie esiaerutajad on Vlad ja Nadja, teises reas on koha sisse võtnud Tanja ning kolmandas reas oleme siis mina ja Triin. Paadi saba on hõivanud Levan, kes ühtkasi paadi tüürimehe, kapteni ja mis iganes veel ametikohta vaja on täita, täidab, et jõel kenasti hakkama saada. Kaldast minema ja teele, jõgi on esiti suhteliselt tasane. Vaated kallastele on jätkuvalt võimsad. 
Õige varsti näeme kaldal põõsaste all meie paparazzot. Ingrid kivide vahel koha sisse võtnud ja püüab meid aga kaadrisse. Kaldas on päris suured kivid. Ühel hetkel näen, kuidas tüürime täpselt kaldasse kivide poole. Aga kaua ma midagi mõelda ei jõua, sest paadi minu poolne külg täpselt minu kohal raksatab kivisse ning see viib minu tasakaalust välja ja lisaks veel põhja painutanud selliselt, et jalad tulevad põhja ja paadi vahepontooni (või kuidas iganes seda asja tegelikult kutsutakse) välja ning kivi otsas ma olengi. Haiget ma õnneks ei saa. Põhi on madal selles kohas, kuid vool piisavalt tugeb, et saaksin lihtsalt püsti ja tagasi paati astuda. Hoian kenasti paadi küljes olevast nöörist kinni. Vlad minu ees on pisut rohkem ähmi täis ja muudkui sikutab minu vesti ülemist otsa, mis muudkui paneb mu kiivrit pidi paadi serva toksima, kuid mitte ei lase paati tagasi ronida. Levan rahustab pisut olukorda ning tuleb Vladile appi. Ja siis olen paadis tagasi. Ronin tagasi omale kohale ning saame oma teekonda jätkata. Nagu juba öeldud, siis haiget ei saanud, kuid alles hiljem selgub, et kivide otsas aelemisest saan siiski terve suure hulga suuri sinikaid. St mu kaubanduslik välimus hetkel pole oma parimate päevade tasemel :). 
Edasine teekond sujub ilma vahejuhtumitete, kui välja jätta asjaolu, et saame kõik paadis sama märjaks kui mina juba olin. Ilmselt kõige kuivem koht oli meil hamba all. Ega Levan muidugi ka ei hellitanud meid ja kohati sihilikult tüüris meid seliselt edasi, et võimalikult palju vett paati jõuaks. Paaril korral võtame mõõtu teise paatkonnaga ning saame ka käsu teist paati tulistada, st aerudega vett tõmmata nii, et kõik see vesi lendab :). Aeg jõel möödub kui üks silmapilk ning nii oleme juba 14km allpool oma sihtpunktis. 
Kui kõik märjad riided seljast ära ja kuivad asemel, ootab meid lõuna. Lauale on taas kantud hatšapuri, juustu, salat ja šašlõk. Lisaks hunnikus saia. Oi kurja, see liha on hea. Kõik see headus loputatakse alla punase veiniga. Olen pisut liimist lahti lõuna ajal, sest esimest korda oleme telefonilevis ja mu postkastis ilutseb õe kiri Oskari rattaõnnetuse kohta, koos lingiga Delfi uudisele, mis siin metsas paraku ei avane. Igal juhul käib külm jutt must läbi. 
Kuna meid ootavad ees lühikesed viivud Tbilisis ja üks ühine suur prazdnik, enne kui öösel lend läheb, tuleb edasi liikuda. Kahju on mägedest alla jõuda ja see ilu maha jätta. Pole parata. Linnas jõudes seame ennast esmalt hotelli sisse. Saame omad märjad riided, jalatsid veel enne kodu poole asumist hetkeks kuivama tõsta. 
Suundume koos Fredi ja Tarmoga saunade poole. Need siin kuulsad, meenutavad pisut türgi sauna, kus sind kellegi teise poolt küüritakse. Esialgu plaanime Triinuga ka sauna minna, kuid siis tõdeme, et meil vist pole piisavalt aega ning lisaks arvestades, kui kaua oleme juba üleval olnud ning milline on meie väljavaade järgmisel korral silm unele saada, siis loobume päris kiiresti sellest plaanist. 
Tbilisi oma arhitektuuriga on oluliselt ägedam kui olin osanud endale ette kujutada. Palju nikerdustega maju, palju vana kivi, moodsat klaasi,mis on siin sageli mingi ümara vormi saanud. Kaugele üle linna kõrguv presidendi residents oma uhke klaaskupliga ning mastaapne kirik. Siiski me oma avastusretkel ühtki erilist objekti oma silmaga kaema ei jõua, sest selle 2 tunniga mis meil on, et õhtuseks prazdnikuks valmis olla - no lihtsalt ei piisa. 
Jalutades klõpsin aga pilte ja vaatame ümbrust. Varsti saadame meid saatnud härrasmehed saunade poole, ise aga pöörame otsa ümber, et hotelli poole suundada. Teeme teel paar peatust ja astume sisse paari poodi. Mul ju vaja traditsiooniliselt kruusi, Triin otsib aga postkaarte ning mõlemad oleme ju huvitatud ka paarist veinist. Meie missioon, peale postkaartide saab täidetud. Või noh, kui arvestada, et  oleme huvitatud ka plaaditäiest kohalikust muusikast (3-häälsest laulust), siis mitte päris täidetud, kuid siin lubas Levan meid aidata ning saata meile pisut linke, et saaksime ise vajaliku materjali kokku kraapida. 
Veinide ostmisel teeme mitu peatust ja tõdeme, et mitmes veinipoes ei tea müüjad oma veinidest ülearu palju ja sageli pakuvad nad nii meile Kinzmaraulit, jakk. Pole siis imestada, et ei Gruusiast väljaspool me siinsetest tegelikult headest veinidest ei tea mitte mõhkugi.  Kolmandal katsel satume vinipoodi, kus on võimalik paari veini ka maitsta ja teeme sealt oma lõplikud ostud. Hiljem küll avastame veel ühe ja tegelikult parima valikuga veinipoe, aga rohkem pole võimalik endale veine kaasa pakkida ega ära tuua. Seda nii pakkimise, kui koti kaalu pärast. 
Tagasi hotellis, tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et pesus käia ja omad kodinad kokku pakkida. Hetkel pole veel selgegi, kas hotellist pärast üldse läbi tuleme võ on otse lennujaama minek. Seepärast tuleb mõlemaks stsenaariumiks valmis olla. Üldsuse otsus on jätta asjad hotelli ning pärast läbi käia ja need siis kaasa haarata. 
Koguneme hotelli ees. Kui lobbysse jõuame, on seal suuresti ees Wenna teami liikmed, kes on riietatud nagu üks mees vormi, st &momentsi särkidesse :). Kulub paar minutit ja oleme kõik minekuvalmis. Saabub ka Gudža, kes on nii šikilt ennast riidesse pannud. Vabandab ette ja taga, et on hiljaks jäänud. See mõni minut, mõni asi :). Bussi astudes toimib meie pisike tseremoonia ja anname üle Fredile meie matka vapilooma, Ježiku, mille Tanja ja Vlad on linna peal käies leidnud :). Kõigil taas nalja nabani, sest see lahe sell näeb nii cool välja. 
Pärast lühikest kihtutamist oleme kohal. Levan on juba ees ja võtab meid nagu peremees peopaigas vastu. Peokoha näol on tegemist tüüpilise turistide jaoks tehtus suure kohaga, kus on palju inimesi võimalik sisse toppida ja siis pakkuda ka pisike muusikaline ja tantsuline etteaste. Soojades ja lõunamaades on neid kohti nähtud mitmetel kordadel. Aga see ei vähenda ürituse võlu :). Gudža tormab tagasi hotelli poole, et üles korjata ka meie teine grupp, sest neil enda transpordiga mingi jama, aga siiski saabuvad nad enne kui meie Gudža neile appi jõuab. 
Sisse marsib Wenna team ja meie ette lauale maanduvad nagu padrunid tšatša pudelid. See siis nende aitäh selle eest, et olime matkal neile varunud veini (kuna nad ise olid totaalselt valeravestuse teinud ja kuivale muidu jäänud). Nii armas žest, ja oi kurja - see pudel tuleb ju ka veel seljakotti paigutada. Kuidas, eks see selgub hiljem.
Tants ja trall on selleks ajaks juba alanud. Algab ka meie õhtusöök. Kohe kiiresti võtab Levan toostidega tempo üles :). Laual on juba alguses toitu piisavalt, et ma saaks külluslikult söönuks, aga mitte grusiinide jaoks. Järjest kantakse manti juurde ja juurde ja juurde. See on lihtsalt uskumatu, kuidas siin toidetakse ning kui hea kõik on. Minu jaoks on olnud ainus pisidetail toidu puhul see kohalike koriandrilembus. Selle rohelise taimega mu suhtel üleliia head pole olnud, kuid nagu tuleb välja, siis inimene harjub kõigega :).  Melu on restoranis suur. Inimesi sisse mahub eeldatavasti üle mõnesaja. Ainuüksi meie lauda oli ju 30 inimest kokku ja kogu suur saal inimesi täis. Meile pakub silmailu gruusia tanse tantsib ansaaambl ja muusika samast võtmest. Silmad ja kõrvad puhkavad. Seda tundub isegi imelik öelda, kui ise oleme just tagasi saabunud võimsatest loodusvaadetest, kuid see lihtsalt teistsugune. Pealegi mis kõrvu puudutab, siis matkal saatis meid sisuliselt nomstop ülivali jõekohin. 
Kuktuuriline osa saab läbi ja lavale astub keegi tädi, kes siis erinevaid laule laulab või siis oleks õigem öelda mängib, sest kohati suumaigutamine laualuga kokku ei lähe. Aga see meid ei häiri. Ja siis tuleb terviyptus eestlastele - Kauges külas, mis on olnud peaaegu et meie teami hümniks sellel reisil. Isegi mina olen omandanud selle laulu, kes ma jäin totaalselt külmaks kalaks, kui iga beebi kui ka ätt seda Eestimaal kaasa laulda teadis ja oskas. Vallutasime kiiresti tantsuplatsi. Hiljem suudetakse meile veel leida ka palake Ultim Thulet, kui mu teadmine mind alt ei vea. Rokime täiega. 
Rahvast hakkab tasapisi vähemaks jääma, kuid see meid ei sega. Tants, trall ja tagaajamine on täies hoos :). Levan korjab meid ühel hetkel kokku ja võtab meid nagu pardimamma sleppi ning tüürib restorani aeda. Pole kaua vaja marssida, kui saab selgeks, mis meid ees ootab. Nimelt väike tšatša tervitus. Kuidas teisiti saaks siis Gruusiast lahkuda. Ja kuna esimene kird ei saanud vajalikke fotovõtteid, teeme otseloomulikult teise ringi veel :). Aga sellega pole meie prazdnik veel lõppenud. Tants ja trall jätkub ning meil on veel vaja mitu etteastet teha. 
Või noh, kui agusihvkalikult aus olla ja kõik ära rääkida, siis oma esimese tervituse teisele eesti grupile oleme juba teinud. Selleks on samuti mitu õhtut harjutatud We will rock you. Fred soleerib ja meie kolgime rütmi lüüa ning refrääni kõvasti ja valesti kaasa huilata :). 
Vaatamata sellele, et päev saab otsa, pole see pidu veel läbi :). 


 















Gruusia - P7: vihmane laskumine

Täna hommikul taas vabakava. Kellaajalist ärkamist pole. Ühel hetkel siiski on kuulda Fredi hommikust tervitust, mis üsna üheselt palub meil kargud alla ajada. Kellaajast pole meil tegelikult õrna halli aimugi, aga see pole ka oluline. Karavan ei hakka enne kuskile liikuma, kui kõik on jalgel ning pestud-k....d-kammitud. 
Öösel,on hoolega vihma ladistanud. Hommikul ärgates on telgi ukse all voolanud jõgi totaalselt teist värvi. Kui eile oli vesi selge, siis täna hommikul on vesi täiesti pruun. Õnneks enam vihma ei saja. Ajame ennast jalgadele ning suundume pärast telgis kohmitsemist hommikusöögile. Neljandaks matkapäevaks pole märkimisväärselt värsket kraami üle jäänud. Leian eilse tatraroa ja see sobib küll hästi. Tass teed ka ja vaim taas päevaks valmis. 
Milline päev välja hakkab nägema, selgub päeva peale. Meile on laagrisse järele, või noh, vastu tulnud Gudža oma bussiga. Pakime kõik kodinad laagris bussi, enda kätte jäävad ainult väiksed päevaselhakotid. Lõpuks on laager koos ja meie valmis teele asuma. Algselt oli jutt paarist tunnist jalutamisest, siis aga 5-6 tunnist ja ca 25 kilomeetrist. No ega see arvamine midagi ei kuuda ega aita. Ikka jalg-jala ette ja minema. Tee lookleb mööda jõekallast. Vaated meie ümber on jätkuvalt imelised. Vaikselt hakkab tekkima pisut kurb tunne, sest mõned imelised päevad veelgi ägedamas looduses hakkavad ümber saama. Aga need muljed ja emotsioonid kaasa võtta on samuti väga väärtuslikud ja hindamatud. 
Alles tüki aja pärast jõuab buss meile järele, kuid pole veel aeg bussi ronida. Oleme otsapidi jõudnud piiripunkti, kus Levan omad oskused mängu paneb ja veenabonkleid meie oasse mitte kokku korjama ning seega seal jälle kena tunnikest sirheks lüüa. Nüüd saame lihtsalt kenasti oma teekonda jätkata. Buss sõidab edasi, meie Aga muudkui astume edasi. Päike paistab ja isegi mõnusalt kärsatab. Me pole liiga palju päikest oma matkal näinud. Või noh, joodiku päevitus on siiski kenasti peale saadud. Pärast mõnda kilomeetrit hakkab meile paistma kaljude otsas väike küla, Mutso. No ja tore küll, selleks, et kohale jõuda - tuleb pea seinaronimine teha. Uhh, kas tõesti on vaja sinna minna? - on ainus mõte, mis mu peas hetkel vasardab. 
Ega hädaldamine ei aita. Vaikselt ãhkides aga teele. Künka jalamile on ennast sisse seadnud väksemat sorti kivivabrik. Kasutusel kivide üles saatmiseks ehitatud gondel. Väike laadung pannakse sisse ja siis trosside otsas vinnatakse see üles kindlusesse. Üles turnides tekib pähe ketserlik mõte, et võiks ju ise hoopis selle agregaadiga üles kindluse juurde saada :).  Nii hästi mul paraku ei lähe ja tuleb aga oma isiklikku kondimootorit kasutada.  Põlved on täna nii valusad ja paistes, et ei paindu hetkel korralikult nende trepiastmete otsas turnima. Nagu ikka ei aita siin hädaldamine vaid vaikselt ja järjepidevalt tuleb edasi minna. Kohal, oleme kindluse jalamil, kuid müüride vahele saamiseks on veelgi rohkem vaja ronida. Kuna alla tullakse täpselt samasse kohta, siis otsustan, ennast rohkem mitte piinata ja jääda alla. Peale minu jäävad alla ka Triin, Marrit ja Tarmo. Spordiklubi liikmed asuvad teele, meie võtame sisse esimese rea lebokohad. Vaatame 7 pealise "sipelgateraja" kulgemist tipu poole. 
Kui seni on olnud päikeseline päev, siis mõne minutiga hakkavad pilved üle mäetippude meie poole pressima ja see ei tõota head. Tublid jõuavad ka lõpuks alla meie juurde ja nii on meil kõigil võimalus hetkeks tagumik maha toetada ja pisut energiat andvaid maiuseid krõbistada. 
Saame mõned vihmapiisad, pakime ennast kiisti kokku, et jõuda selle pea püstloodis künka otsast alla elnne kui sadama hakkab ning see kivid täiesti märjaks teeb. Alla minna nagu mägedes ikka, tundub olevat alati oluliselt kergem, kuid tegelikult kipub asi olema täiesti vastupidine. Alla jõudes, avastame enda eest kohaliku "söögikoha" ja loomulikult seame omad sammud sinna poole. 
Eest leiame juba korduvalt matkal kohatud itaallased, kes hakkavad meie saabudes parasjagu lahkuma. Hõivame endale ühe kahest lauast ning kraamime oma kottidest välja viimased toiduriismed, millest peab saama meie tänane lõuna. Kuna ka buss on parkinud ennast kõrvale, saame lubada veel arbuusi, mis on meie varudes veel alles.
Simsalabim ja lauale tekivad ka veinipudel ja pooleliitrine tšatša. Saame ringi ja veel teisegi ja siis on joogid nagu õhku auranud. Tellitakse teinegi ring ja ega sellegagi paremini lähe. Lõunalaual on sprotid, tuunikalakonserv, vort, juust ning kuivatatud lihasnäkid, mis on veel matkale kaasa võetud varudest konsumeerimata. Magustoiduks arbuus. Nämm. Justkui sõrmenipsu jooksul on rohkem kui tunni kulunud, kuid siiski peame edasi hakkama liikuma. Kuna Levani hinnangul jookidega ööbimiskohas kardetavasti kitsi, siis tegeleme pisut arvestamise ja ostame oma vajalikud joogivarud. Meie lõplik sihtpunkt täna on Shatili. 
Õue astudes, tulevad taevast alla esimesed vihmapiisad ja eemal müristab. Meie tahe jalgsi minna öömajale saab kiiresti sellega tagasilöögi ning pakime ennast hoopiski bussi. Nii algab viimane jupike meie teekonnast, mida peaksime matkaks nimetama. Ühek hetkel tuleb tagumistest ridadest üleskutse buss kinni pidada ja siiski jalgsi edasi minna. Vihma tibab, aga midagi eriti hullu ka pole. Paar minutit see mõte loksub edasi tagasi meie mõtetes ja suudel, kuid siis on otsus ühine ja selge - bussist välja ja tipatapa edasi. 
Vihmakraanid keeratakse lahti ning meie kogu viimane jupike teed kulgeb vihmasajus.  Pärast paari minutit juba pooldub meie seltskond, st osa liigub kiiremini kui teised. Nagu ikka mina ja Triin viimases grupis. Kõik meie teised armsad daamid seltskonnast, astuvad palju pikema ja kiirema sammuga. Meie  juures ka Levan, Fred, Tarmo ja Vlad. Astume edasi, kõik vihmakeepidesse pakitud. Ei ühtki korduvat värvi. Teeme teel mõned pildid, hõigume tähelepanu äratamiseks - kui autosid lähenemas. Lisaks teeme ühe tõstmisharjutuse peatuse, sest Tarmo on kotist leidnud vanakese. Jakk, isegi märjas ja mitte liiga soojas on see kleepekas mis kleepekas. 
Enne kohale saabumist teeme pisikese põike teelt kõrvale, et vaadata üle teele jäävad sarkofaagid. Tegemist tüüpiliste selle piirkonna kividest laotud onnidega, kuhu siis aja jooksul kadunukesed paigutatud. 
Varsti saabume oma ööbimispaika ja tarime oma kotid künkast üles. Järgmised minutid kuluvad meile pesa leidmiseks. Seame ennast Triinuga ühte tuppa sisse ja siis saabub Levan teatega, et tal on meile üks võimalik valik veel pakkuda. Marsime trepist taas ükes ja leiame oluliselt suurema ruumi eest. Selles on neli voodit, kuid peale meie rohkem pretendente pole. Muidugi kolime ümber.  Järgmine samm on pessu mina. Jee, see on jumallik. Esimest korda sisuliselt nädala jooksul saab inimese kombel pessu minna. Mõnus. 
Kui kõik toimetused tehtud, on aeg vaikselt alustada õhtusöögiks. Pole vaja isegi detailselt kirjeldada, aga laud on kohe taas nagu äke ja pole mitte ühtki asja laual, mis ei maitse.  Traditsiooniliselt käib õhtusöögil toostiralli. Varsi on Fredi "parim" sõber ukulele ka oma koha leidnud ning meil laul lahti. 
Aeg lendab mõnusas seltskonnas imekiiresti. Taas tekib pähe kurvapoolne mõte, et iga pidu saab kord otsa. Kell on saanud juba peaaegu 2, aga hommikul on vaja juba kell 6 tõusma. Mitte ei taha, aga mis teha, meil on tulemas tihe päev ja kui sellest poole maha mahaksime, siis ei jõua me mitte midagi tehtud. 
Kott kibekiiresti kokku pakitud ja tuttu. Head ööd!












Laupäev, 30. juuli 2016

Gruusia - P6: laskumine, justkui kannatusterada

Hommikul ärkame vabakavana, st konkreetset kella pole kokku lepitud. Päike on ennast taas näitamas ja telgis läheb juba kergelt soojaks. Päästan esmalt ühe ukse ja siis teise veel. Vastu vaatab imeline vaade mägedele. Eile õhtul me ei näinud suurt midagi, sest kõik oli mattunud pilvedesse. Seda ilusam oli hommikul silmad lahti teha ja siis voodis pikali olles seda ilu sisse ahmida. Olen armunud nendesse mägedesse. Lõpuks tuleb siiski kark alla ajada, et mitte täiesti laagri pakkimisele jalgu jääda. 
Oleme Triinuga viimased hommikusöögile jõudjad, kuid esimesed, kellel kodinad kokku on pakitud. 
Hommikut on sisustatud doomino mänguga ja arbuusi maiustamisega. 
Ahjaa, arbuusidest ja virsikutest - need on siin suured ja pole vaja mainidagi, et hiiglama head. Nämmmmm. Meie suured arbuusid on siinsetega võrreldes lausa poisikesed. Virsikutega vahe suhteliselt sarnane.
Hakkame liikuma. Esimene kilomeeter viib meid pisut ülesmäge, kuid rada on kohati märg ja porine.ühel hetkel oleme heinamaal, kuid pind on ebatasane ja edasi liikumine liiga kiiresti ei edene. Siiski, minu sisemine arusaamine läbitud vahemaadest on ikka täitsa kreenis, pidevalt olen ma enda arvates vähem läbinud, kui tegelikkuses. Tundub, et tänane teekond sujub oluliselt lihtsamalt ja kiiremini, kui eeldatud. 
Ehh, see arvamus küll õigeks ei osutu, sest peagi hakkame laskume eriti mudast ning libedat mäekülge. See pole üldse meeldiv tunne. Pidevalt jalg libiseb ja isegi kaikad ei suuda alati libisemist pidada. Tunne kohati nagu lehmal libedal jääl. 
Hommikul paluti panna pikad püksid jalga panna, kuna päeval tuleb meil osaliselt laskuda karuputkede vahel. Tee peal tegime ikka pause ja nüüd on juba hakanud ka esimesed põlved-puusad loksuma ja haiget tegema. Mul põlved vähe paistes ja juba on valusastuda, eriti kui tuleb astmeid astuda allapoole või kui pind on eriti järsk. 
Teeme rajal taas pausi, seekord veiniks. Valikus nii punane kui valge vein. Kükitada ma selleks hetkeks enam ei saa. Aga ma pole ka ainus. See on tüüpiline mäel olemise probleem. Võtame pausi mõnuga ja siis taas allapoole teele. Minek on vaevaline. Meie tavalised neli ikka saba lõpus. Oleme nüüd jõudnud taas karuputke vahele, aga ei miskit hullu. Kulgeme tasapisi aga edasi. Allapoole vaadates näeme jõge, milleni peame välja jõudma. Kole-kole-kole. Aga tegelikult jalga jala ette sättides polegi asi nii hull. 
Jõuame lõpuks jõe äärde, kus on ees juba mitu päeva teel kohatud itaallased. Ootame hetke, et hõivata nende lõunakoht ja siis saame enda uhke lõunalaua katta. Tänases menüüs taas sprotid, tuunikala, vorsti, juustu, leib ja sai. Lisaks meie turult ostetud Kurgid, mis osutuvad pisut mõruks ja lõpuks saavad selle endale hobused, kes meie pagasiga ka jõe äärde saabuvad. Eranditult kõigil on jalatsid jalast ja jalgu pidi vees, jahtumas. Mõnus on. 
Härrased, tublid kehakultuurnikud viskavad aga sillal silda ja lõpetavad etteaste pääsukesega. Kehakultuurnikeks seekord Fred ja Levan. Edasine tee viib meid mööda  jõekallast. Teel toimub mitu peatust ja selle eesmärgiks ikka leida mäekristalle. Kive kolgitakse hoolega. Paar kena kivikest Tiina, Ingrid ja äkkimka Marrit siiski leiavad. Üle ootuste oleme juba laagris. 
Otsime Triinuga taas oma telgi, magamiskotid ja madratsid. Algab laagri püstitamine. Täna on ilm igati kena. Kas tõesti pääseme vihmata? Laager püsti ja siis suundume jõkke ennast kasime. Oi kurja, vesi on ikka külm küll, aga kui oled ikka mitu päeva põrsa moodi elanud, käib küll. Laagrisse olemegi jäänud mina, Triin, Tarmo ja Marrit. Kõik teised tublid suundunud mäe otsa pisikest küla vaatama. Meie ööbimispaik täna on Khonichala külas.
Meie oleme ennast pärast pesuprotseduure jõe äärde sisse seadnud ja maitseme aga valget veini. Maitseb hää. Kui paari tunni pärast kogu kamp tagasi, siis Vlad ja Tanja, head hinged, valmistavad õhtuks tatraroa. See on tõsiselt hea vaheldus meie kahe õhtu business lunchidele. 
Kuna õhtu on selge, siis on meil suurepärane võimalus olla õues ja teha lõket. Tuul küll keerutab suitsu ringi, kuid ei see meid suuresti sega. Nagu ikka, sisustame õhtut suuresti lauluga. Meile on ennast kontvõõraks sisse seadnud üks poolakas. Naljakas teine, aga noh - eks üksi rännata tuleb osata ja tema selles oskuses pole ma päris veendunud. Kui juba väljas kottpime, laekuvad meie juurde veel paar kohalikku giidi ja pole palju vaja kui nad oma mitmehäälse laulu lahti löövad. No on hääled. Ja kuidas see kõik kokku kõlab. Vist tuleb osegi öelda, et lummav.
Rahavasthakkab tule ümber üha vähemaks jääma. Lõpuks on meilgi aeg oma pessa pugeda. Nii ongi lõpuks alles vaid üks ainus matkapäev jäänud. Kuidagi pisut nukker tunne on. Vahva on olnud. Mitte ei taha veel selle peale mõelda, et varsti on aeg kodu pooleteele asuda. Enne veel aga on meil ees kaks suurepärast päeva ja ööd.
Prrrrr- noh... Nagu meil siin sageli tooste öeldakse. Toostide teema muidugi on omaette väärtus, millest võiks selle maa kombeid kirjeldades pikalt rääkida. Isegi kui need suures osas kipuvad õhtust-õhtusse pidevalt korduma.  













Gruusia - P5: Kõrgustes

Öösel oli külm. Keerasin külge korduvalt ja lõpuks panin fliisi selga, siis oli päris normaalne. Aga tean nüüd, et järgmiseks ööks vaja kohe 2 soojapesusärki selga panna. Villased sokid ja sooha pesu püksid on samuti kohustuslikud.
Äratus hommikul enne 7, et seitsmest hakata sööma ja 8st liikuma. Ööbisime Khvakhidis ja eesmärgiks on tõusta üle 1000 meetri selleks, et jõuda laagrisse teisel pool kuru. Laagrisse saamiseks peame turnima üle Atsunta passi, mille kõrguseks peaks olema 3464m. 
Hommikul oleme teinud kõik vajalikud toimetused ja pakkinud kokku omad telgid, ja muud kodinad ning teele, teele kurekesed. Alguses viib rada meid sujuvamalt üles-alla ja ikka üles ja alla. Nagu ikka, silkab Levan kõige ees, kelle järel siis meie tubli spordiklubi, kelle koosseisu permanentselt kuuluvad Nadja, Vlad ja Tanja. Ingrid loksub kord sportlaste klubis, kord jälle meie juures. Marriti tempo ei paiguta teda ei sportlaste ega ka meie, lonkijate juurde. Meie kaljukindel viimane saba koosneb minust, Triinust, Tarmost ja Fredist. Ahjaa, Tarmo tubli kaasa Tiina on küll meie grupi liige, kuid siiski liikumas meist peajagu kiiremini. 
Ühel hetkel on meie ees jõgi, mida vaja taas ületada. Oleme seda siin juba korduvalt teinud, ainult et see jõgi on eriline. Nimelt pole kellegi siit võimalik kuiva jalaga üle saada. Vesi on sügav, vool kiire. Uhh, kas tõesti pean ma sellesse külma vette minema. Harutame kõik omad saapad jalast. Esimesena võtab jõe ette Levan. See näitab tegeliku pildi ära, kui sügav ja mis olud seal tegelikult valitsevad. Igal juhul saab Levan endale edasiseks päevaks märjad jalad, sest papud, mis näpuotsas on, saavad tasakaalu otsides märjaks. Siis edasi võtavad mineku üle järgmised mehed. Fred tegeleb vahelduseks saabaste heitmisega. Palun tal ka enda omad üle visata, seeda vähem on lihtsalt endal kanda, kui otsid jões tasakaalu, ja katsud mitte voolu poolt kaasa viidud saada. Mehed vahetuvad, kes aitavad naisi üle, sest vesi on lihtsalt nii kurjama külm, et korraga üle 10-15 sekundi ei suuda seal seista.  Ilma eriliste vahejuhtumiteta, saame kõik üle jõe. Kõik küll märgade jalgadega, kuid meel roomus, ilm pole paha ja riided ju kuivavad seljas ära. Teeme saapaid jalga pannes veel ka veinipeatuse ja mina leian oma kotist paki Pilvekese komme. Kõigile maitsevad need hästi. Meel rõõmus, edasi.
Kohtame hommikupoole ühte suurt lambakarja ning otseloomulikult ka karjavalvureid. Kogu grupp loksus selleks ajaks taas kokku, sest muidu võib see lausa ohtlik olla. Levan haukus neile kutsudele hoolega vastu, teised mehed ka sekundeerimas, aga üks kutsidest ei tahtnud kuidagi leppida, et teelised on ainult möödumas, mitte tema karja ähvardamas. Seekord oli asi ikka juba nii ähvardav, et olime sunnitud lendu laskma ka paar kivi. Ja isegi siis veel üks kutsidest järgnes meile pikalt ja avaldas oma arvamust. Lõpuks olime juba karjast nii möödumas, et ilmselt me enam ei olnud karjavalvuri arvates enam ohtlikud ning ta loobus meiega kurjustamast. 
Enne kui suurem tõus ja selgelt kuni tipuni ainult ronimiseks läheb, teeme ühe peatuse. Lohutame ennast lonksu veiniga. Eesseisev mägi tundub olevat ikka karm, mis karm. Aga no see ju sisuliselt iga kord nii olnud. Küll sellest mäest ka üles saab. Hakkame ennast pausilt kokku pakkima, et edasi liikuda, kui silmad haaravad grupi laskujaid. Selge, see on teine Eesti grupp, kes tuleb Wenna juhtimisel sama rada vastupidises suunas. Seega teeme oma pausi veel pikema, et nad ka ära oodata, vahetada muljeid ning siis mõlemad grupid oma teed minna. Lõpuks on Wend ise ka kohal ja tervitused Levaniga tulised. Aga jutt, mis teise grupi suust tuleb tänase tipu ronimise ja sealt edasi laskumise kohta ei ole küll julgustav. Meil on ikka kergem kui teil. Me ei kadesta teid jne. Urrrr.....
Taas teele. Ronime aga tasa ja targu. Vahepeal tundub küll, et hing on jälle kõigest number 10 niidiga kaelas, aga miskit pole teha. Tagasi ju ei saa ning teisiti teisele poole mäge pole võimalik saada. 
Hommikul laagrist liikuma hakates pidid hobused meie lõuna kohale tooma, aga enne viimast ja kõige karmimat ronimist, polnud hobustest veel lõhnagi. Õnneks olime ise piisavalt nutid ning pakkimud oma seljakottidesse leiva, sprotte, tuunikala, vorsti, juustu. Üks kivi on meile lauaks ning nii me seal siis lõunatame. Leiame veel kotist halvaa, šokolaadi ja küpsiseid, mis peavad aitama meil energiat kiiresti saada. Pärast lõunat hakkab viimane tõus ja nüüd enne tippu ei anta hetkekski asu, ainult üles. Kui oleme asunud jalutama, on meil ees veel viimane veevõtu võimalus. Saan oma veepudeli viimasena täidetud ja siis teele. Fred veel longib minu selja taga. Ta vaeseke ei saa selle üle liiga rõõmus olla, sest minu kulgemine on täpselt nii, et 100 sammu astud ja siis lõõtsutad. 100 sammu astud ja lõõtsutad. Õnneks minu pausid pole liiga pikad ja nii tasa ja targu rühin aga edasi. Kohe alguses majandab Fred mu veekotiga, sest olen seda pärast täitmist kuidagi kõverasti kotti pannud ja nii ei saa ma vett voolikust kätte. Vahepeal teen ka paar pildi peatust. Fred tubli hing teeb ettepaneku, et veab ise mu kaamerat, aga no ei. Ma pean ikka ise oma risti kandmisega hakkama saama. Jõuame vaikselt Triinule ja Tarmole järele ja nii saame taas neljakesi koos minna.  Varsti oleme jõudmas lumeni, millest tuleb meil üle minna, et tippu jõuda. Enne aga saabuvad tipust tagasi Levan ja Vlad, kes nõuavad aga minu ja Triinu seljakotte endale. Eks ikka selleks, et meil kergem oleks. Aitäh sõbrad!  Vlad pistab punuma, mu kott seljas ja siis küsib Levan, et kus mu fotokas on. Kuuldes vastuseks, et kotis, nõuab ta teda tagasi ja vahetavad kotid ära. Vlad jätkab teistkordset tippu tormamist, Triinu kott seljas. Levan aga asub meid fotografeerima. Ikka ühte ja teist pidi. Siis kaamera tagasi kotti ja edasi. Tipp on küll suhtelišelt järsk, kuid nägemine, et see pole enam tähtede kaugusel, annab jõudu juurde ja lõpuks tipp! Hurraa!! Tipus ootab Vana Tallinn, mis maitseb siin selles hetkes päris hästi. 
Tippu tähistame kõik koos salmi Eesti hümniga. Tunne on tugev. Ja seda eriti veel nii lahedate kaaslastega. Ma ilmselt tüüpilise eestlasena ei oska oma tänu ja tunnet väljendada, kui tore on teiega koos siin olla ja matkata. Kniks ja suured tänud ning soojad kallistused teile!
Fred on tippu kaasa vedanud nagu ikka ka ukulele ja nii tuleb ettekandele Koduküla väike maja.
Loomulikult lõputud fotosessioonid lisaks. Ilm meid ülearu ei soosi, on teine udune ja tuuline ning mitte ka ülearu soe. Lõpuks on aeg hakata alla minema, et laagripaika jõuda. Seelaskumine on järsk kohati libe. Taas tuleb meil ületada lume lõik. Vajun korra ka põlveni sisse, aga ei hullu. Alla tulek on vaevaline, pinnas libe ja järsk. Tuleme pisikesi serpentiine mööda üha allapoole. Ühel hetkel tekib uus plaan, et astume veel ca tunnikese edasi ja jääme alles siis laagrisse. Kell pole veel ülearu palju ning meel tipust ülev, energiat piisavalt, astumegi edasi. Selgub küll hiljem, et pool sellest tunnist on taas ronimine, aga see läheb juba oluliselt lihtsamalt. Kohal.
Otsime suureasjade hunnikust üles omad telgi, magamiskoti ja madratsid ning ehitame oma pesa välja. Väljas hakkab taas vaikselt piserdama, aga ei miskit hullu. Õhtusöögiks taas business lunch. Parema puudumisel käib küll. Maitseb piisavalt hästi. Minu tänaseks joogiks on brändi. Aga menüüs veel vein ja tšatša. Näksimiseks vorsti, juustu, paprikat. Elu nagu lill. Vihmake annab järele ja nii saame umbsest sotsialiseerumistegist ka õue tulla. Nagu kombeks, on taas laul lahti. Aeg lendab, kuid õhtu lõpuni ei lase ilmataat meil siiski õue jääda, kobime tagasi telki vihmavarju. Laulud ja toostid vaheldumisi meie repertuaaris. Ja siis on ilmataat meiega konkreetne. Suur telk tilgub juba nii palju, et taguotsa alused on kõigil märjad, kuid seismatelki ka ei mahu. Seega on aeg öelda head ööd ning pugeda põhku. Homme taas päev. Kuid laskume juba jupi alla 2000m. 
Homme taas tegudele. 












.