Ja ongi aeg. Liikuda. Aga enne veel kui saame bussi ronida, kamandab Gudža meid pisut jalgsi minema, kuna kohe kõrval on meetalu ja no kuidas sa Ikka lahkud ilma, et oleks jätnud maha mõned veeringud ning saanud koti taas kilo-paari võrra raskemaks. Vähesed meist suudavad meeostule vastu panna. Mina siiski meega ennast ei varusta. Väljasõit pidi olema kell 7 ja nüüd on kell juba peaaegu 8. Urr, minu väärtuslik uni.... Aga lõpuks saabuvad ka meelaadungud ning saame ennast bussi pakkida ning liikumahakata.
Tänane päev peaks veel palju kaasa tooma. Nimelt ootab meid esmalt mägedest välja sõitmine, mis pole siin mingi lihtne tegevus. Teeme mõned pildipausid ja aitame ennast nende jooksul lonksu tšatšaga. Oleme ühel hetkel taas 2700m kõrgusel. Kellegi bussis imestab ja esitab küsimuse, et millepärast küll oli meil vaja 2 päeva mäest alla ronida, kui nüüd bussiga tagasi üles sõitsime :). Hihihii. Bussis on meil nalja ja naeru nabani, kuna Gudža on omas elemendis ja muudkui räägib ja rägib nalju ja lugusid. Mina oma keeleoskusega olen pisut isegi hädas,sest talle järele jõuda on väljakutse ning seda enam, et ta vene keel on no nii gruusia keelega segatud. Aga suures plaanis saad siiski aru. Eriti naljaks on muidugi viis kuidas ta oma lugusid räägib, naera herneks :).
Pärast ca 3tunnist sõitu pargitakse meid ühe jõekääru juurde. Põhjus väga lihtne. Oleme endale veel rosinaks raftingu planeerinud siinsele mägijõele. Cooool! Eks kõhklejaid ja kartjaid on juba ka tekkinud, kui lõpptulemusena jääb kuivale üksinda Ingrid, kes see-eest saab oma õlgadele fotograafi ameti. Paar kaamerat tuleb jõele küll kaasa, kuid minu oma see igal juhul pole. Esimene ettevalmistav tegevus on riietumine. Me Triinuga selleks juba varakult valmis, sest kohe hommikul panime ennast valmis, et poleks vahepeal mingit jantimist. Järgmisena, saame selga päästevestid ning pähe kiivrid. Levan kontrollib korralikult üle, et kiiver ikka korralikult peas istuks. Seejärel instruktaaž, kuidas Aerutada, millised käsklused meile antakse, kuidas paadis istuda. No ja muidugi mida siis teha, kui paadist välja käid. No seda ju ometi ei juhtu!?
Lõpuks kõik vajalik info antud, jaguneme 2 paati ja on aeg minna. Istume korralikult paati. Meie esiaerutajad on Vlad ja Nadja, teises reas on koha sisse võtnud Tanja ning kolmandas reas oleme siis mina ja Triin. Paadi saba on hõivanud Levan, kes ühtkasi paadi tüürimehe, kapteni ja mis iganes veel ametikohta vaja on täita, täidab, et jõel kenasti hakkama saada. Kaldast minema ja teele, jõgi on esiti suhteliselt tasane. Vaated kallastele on jätkuvalt võimsad.
Õige varsti näeme kaldal põõsaste all meie paparazzot. Ingrid kivide vahel koha sisse võtnud ja püüab meid aga kaadrisse. Kaldas on päris suured kivid. Ühel hetkel näen, kuidas tüürime täpselt kaldasse kivide poole. Aga kaua ma midagi mõelda ei jõua, sest paadi minu poolne külg täpselt minu kohal raksatab kivisse ning see viib minu tasakaalust välja ja lisaks veel põhja painutanud selliselt, et jalad tulevad põhja ja paadi vahepontooni (või kuidas iganes seda asja tegelikult kutsutakse) välja ning kivi otsas ma olengi. Haiget ma õnneks ei saa. Põhi on madal selles kohas, kuid vool piisavalt tugeb, et saaksin lihtsalt püsti ja tagasi paati astuda. Hoian kenasti paadi küljes olevast nöörist kinni. Vlad minu ees on pisut rohkem ähmi täis ja muudkui sikutab minu vesti ülemist otsa, mis muudkui paneb mu kiivrit pidi paadi serva toksima, kuid mitte ei lase paati tagasi ronida. Levan rahustab pisut olukorda ning tuleb Vladile appi. Ja siis olen paadis tagasi. Ronin tagasi omale kohale ning saame oma teekonda jätkata. Nagu juba öeldud, siis haiget ei saanud, kuid alles hiljem selgub, et kivide otsas aelemisest saan siiski terve suure hulga suuri sinikaid. St mu kaubanduslik välimus hetkel pole oma parimate päevade tasemel :).
Edasine teekond sujub ilma vahejuhtumitete, kui välja jätta asjaolu, et saame kõik paadis sama märjaks kui mina juba olin. Ilmselt kõige kuivem koht oli meil hamba all. Ega Levan muidugi ka ei hellitanud meid ja kohati sihilikult tüüris meid seliselt edasi, et võimalikult palju vett paati jõuaks. Paaril korral võtame mõõtu teise paatkonnaga ning saame ka käsu teist paati tulistada, st aerudega vett tõmmata nii, et kõik see vesi lendab :). Aeg jõel möödub kui üks silmapilk ning nii oleme juba 14km allpool oma sihtpunktis.
Kui kõik märjad riided seljast ära ja kuivad asemel, ootab meid lõuna. Lauale on taas kantud hatšapuri, juustu, salat ja šašlõk. Lisaks hunnikus saia. Oi kurja, see liha on hea. Kõik see headus loputatakse alla punase veiniga. Olen pisut liimist lahti lõuna ajal, sest esimest korda oleme telefonilevis ja mu postkastis ilutseb õe kiri Oskari rattaõnnetuse kohta, koos lingiga Delfi uudisele, mis siin metsas paraku ei avane. Igal juhul käib külm jutt must läbi.
Kuna meid ootavad ees lühikesed viivud Tbilisis ja üks ühine suur prazdnik, enne kui öösel lend läheb, tuleb edasi liikuda. Kahju on mägedest alla jõuda ja see ilu maha jätta. Pole parata. Linnas jõudes seame ennast esmalt hotelli sisse. Saame omad märjad riided, jalatsid veel enne kodu poole asumist hetkeks kuivama tõsta.
Suundume koos Fredi ja Tarmoga saunade poole. Need siin kuulsad, meenutavad pisut türgi sauna, kus sind kellegi teise poolt küüritakse. Esialgu plaanime Triinuga ka sauna minna, kuid siis tõdeme, et meil vist pole piisavalt aega ning lisaks arvestades, kui kaua oleme juba üleval olnud ning milline on meie väljavaade järgmisel korral silm unele saada, siis loobume päris kiiresti sellest plaanist.
Tbilisi oma arhitektuuriga on oluliselt ägedam kui olin osanud endale ette kujutada. Palju nikerdustega maju, palju vana kivi, moodsat klaasi,mis on siin sageli mingi ümara vormi saanud. Kaugele üle linna kõrguv presidendi residents oma uhke klaaskupliga ning mastaapne kirik. Siiski me oma avastusretkel ühtki erilist objekti oma silmaga kaema ei jõua, sest selle 2 tunniga mis meil on, et õhtuseks prazdnikuks valmis olla - no lihtsalt ei piisa.
Jalutades klõpsin aga pilte ja vaatame ümbrust. Varsti saadame meid saatnud härrasmehed saunade poole, ise aga pöörame otsa ümber, et hotelli poole suundada. Teeme teel paar peatust ja astume sisse paari poodi. Mul ju vaja traditsiooniliselt kruusi, Triin otsib aga postkaarte ning mõlemad oleme ju huvitatud ka paarist veinist. Meie missioon, peale postkaartide saab täidetud. Või noh, kui arvestada, et oleme huvitatud ka plaaditäiest kohalikust muusikast (3-häälsest laulust), siis mitte päris täidetud, kuid siin lubas Levan meid aidata ning saata meile pisut linke, et saaksime ise vajaliku materjali kokku kraapida.
Veinide ostmisel teeme mitu peatust ja tõdeme, et mitmes veinipoes ei tea müüjad oma veinidest ülearu palju ja sageli pakuvad nad nii meile Kinzmaraulit, jakk. Pole siis imestada, et ei Gruusiast väljaspool me siinsetest tegelikult headest veinidest ei tea mitte mõhkugi. Kolmandal katsel satume vinipoodi, kus on võimalik paari veini ka maitsta ja teeme sealt oma lõplikud ostud. Hiljem küll avastame veel ühe ja tegelikult parima valikuga veinipoe, aga rohkem pole võimalik endale veine kaasa pakkida ega ära tuua. Seda nii pakkimise, kui koti kaalu pärast.
Tagasi hotellis, tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et pesus käia ja omad kodinad kokku pakkida. Hetkel pole veel selgegi, kas hotellist pärast üldse läbi tuleme võ on otse lennujaama minek. Seepärast tuleb mõlemaks stsenaariumiks valmis olla. Üldsuse otsus on jätta asjad hotelli ning pärast läbi käia ja need siis kaasa haarata.
Koguneme hotelli ees. Kui lobbysse jõuame, on seal suuresti ees Wenna teami liikmed, kes on riietatud nagu üks mees vormi, st &momentsi särkidesse :). Kulub paar minutit ja oleme kõik minekuvalmis. Saabub ka Gudža, kes on nii šikilt ennast riidesse pannud. Vabandab ette ja taga, et on hiljaks jäänud. See mõni minut, mõni asi :). Bussi astudes toimib meie pisike tseremoonia ja anname üle Fredile meie matka vapilooma, Ježiku, mille Tanja ja Vlad on linna peal käies leidnud :). Kõigil taas nalja nabani, sest see lahe sell näeb nii cool välja.
Pärast lühikest kihtutamist oleme kohal. Levan on juba ees ja võtab meid nagu peremees peopaigas vastu. Peokoha näol on tegemist tüüpilise turistide jaoks tehtus suure kohaga, kus on palju inimesi võimalik sisse toppida ja siis pakkuda ka pisike muusikaline ja tantsuline etteaste. Soojades ja lõunamaades on neid kohti nähtud mitmetel kordadel. Aga see ei vähenda ürituse võlu :). Gudža tormab tagasi hotelli poole, et üles korjata ka meie teine grupp, sest neil enda transpordiga mingi jama, aga siiski saabuvad nad enne kui meie Gudža neile appi jõuab.
Sisse marsib Wenna team ja meie ette lauale maanduvad nagu padrunid tšatša pudelid. See siis nende aitäh selle eest, et olime matkal neile varunud veini (kuna nad ise olid totaalselt valeravestuse teinud ja kuivale muidu jäänud). Nii armas žest, ja oi kurja - see pudel tuleb ju ka veel seljakotti paigutada. Kuidas, eks see selgub hiljem.
Tants ja trall on selleks ajaks juba alanud. Algab ka meie õhtusöök. Kohe kiiresti võtab Levan toostidega tempo üles :). Laual on juba alguses toitu piisavalt, et ma saaks külluslikult söönuks, aga mitte grusiinide jaoks. Järjest kantakse manti juurde ja juurde ja juurde. See on lihtsalt uskumatu, kuidas siin toidetakse ning kui hea kõik on. Minu jaoks on olnud ainus pisidetail toidu puhul see kohalike koriandrilembus. Selle rohelise taimega mu suhtel üleliia head pole olnud, kuid nagu tuleb välja, siis inimene harjub kõigega :). Melu on restoranis suur. Inimesi sisse mahub eeldatavasti üle mõnesaja. Ainuüksi meie lauda oli ju 30 inimest kokku ja kogu suur saal inimesi täis. Meile pakub silmailu gruusia tanse tantsib ansaaambl ja muusika samast võtmest. Silmad ja kõrvad puhkavad. Seda tundub isegi imelik öelda, kui ise oleme just tagasi saabunud võimsatest loodusvaadetest, kuid see lihtsalt teistsugune. Pealegi mis kõrvu puudutab, siis matkal saatis meid sisuliselt nomstop ülivali jõekohin.
Kuktuuriline osa saab läbi ja lavale astub keegi tädi, kes siis erinevaid laule laulab või siis oleks õigem öelda mängib, sest kohati suumaigutamine laualuga kokku ei lähe. Aga see meid ei häiri. Ja siis tuleb terviyptus eestlastele - Kauges külas, mis on olnud peaaegu et meie teami hümniks sellel reisil. Isegi mina olen omandanud selle laulu, kes ma jäin totaalselt külmaks kalaks, kui iga beebi kui ka ätt seda Eestimaal kaasa laulda teadis ja oskas. Vallutasime kiiresti tantsuplatsi. Hiljem suudetakse meile veel leida ka palake Ultim Thulet, kui mu teadmine mind alt ei vea. Rokime täiega.
Rahvast hakkab tasapisi vähemaks jääma, kuid see meid ei sega. Tants, trall ja tagaajamine on täies hoos :). Levan korjab meid ühel hetkel kokku ja võtab meid nagu pardimamma sleppi ning tüürib restorani aeda. Pole kaua vaja marssida, kui saab selgeks, mis meid ees ootab. Nimelt väike tšatša tervitus. Kuidas teisiti saaks siis Gruusiast lahkuda. Ja kuna esimene kird ei saanud vajalikke fotovõtteid, teeme otseloomulikult teise ringi veel :). Aga sellega pole meie prazdnik veel lõppenud. Tants ja trall jätkub ning meil on veel vaja mitu etteastet teha.
Või noh, kui agusihvkalikult aus olla ja kõik ära rääkida, siis oma esimese tervituse teisele eesti grupile oleme juba teinud. Selleks on samuti mitu õhtut harjutatud We will rock you. Fred soleerib ja meie kolgime rütmi lüüa ning refrääni kõvasti ja valesti kaasa huilata :).
Vaatamata sellele, et päev saab otsa, pole see pidu veel läbi :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar