Äratus hommikul enne 7, et seitsmest hakata sööma ja 8st liikuma. Ööbisime Khvakhidis ja eesmärgiks on tõusta üle 1000 meetri selleks, et jõuda laagrisse teisel pool kuru. Laagrisse saamiseks peame turnima üle Atsunta passi, mille kõrguseks peaks olema 3464m.
Hommikul oleme teinud kõik vajalikud toimetused ja pakkinud kokku omad telgid, ja muud kodinad ning teele, teele kurekesed. Alguses viib rada meid sujuvamalt üles-alla ja ikka üles ja alla. Nagu ikka, silkab Levan kõige ees, kelle järel siis meie tubli spordiklubi, kelle koosseisu permanentselt kuuluvad Nadja, Vlad ja Tanja. Ingrid loksub kord sportlaste klubis, kord jälle meie juures. Marriti tempo ei paiguta teda ei sportlaste ega ka meie, lonkijate juurde. Meie kaljukindel viimane saba koosneb minust, Triinust, Tarmost ja Fredist. Ahjaa, Tarmo tubli kaasa Tiina on küll meie grupi liige, kuid siiski liikumas meist peajagu kiiremini.
Ühel hetkel on meie ees jõgi, mida vaja taas ületada. Oleme seda siin juba korduvalt teinud, ainult et see jõgi on eriline. Nimelt pole kellegi siit võimalik kuiva jalaga üle saada. Vesi on sügav, vool kiire. Uhh, kas tõesti pean ma sellesse külma vette minema. Harutame kõik omad saapad jalast. Esimesena võtab jõe ette Levan. See näitab tegeliku pildi ära, kui sügav ja mis olud seal tegelikult valitsevad. Igal juhul saab Levan endale edasiseks päevaks märjad jalad, sest papud, mis näpuotsas on, saavad tasakaalu otsides märjaks. Siis edasi võtavad mineku üle järgmised mehed. Fred tegeleb vahelduseks saabaste heitmisega. Palun tal ka enda omad üle visata, seeda vähem on lihtsalt endal kanda, kui otsid jões tasakaalu, ja katsud mitte voolu poolt kaasa viidud saada. Mehed vahetuvad, kes aitavad naisi üle, sest vesi on lihtsalt nii kurjama külm, et korraga üle 10-15 sekundi ei suuda seal seista. Ilma eriliste vahejuhtumiteta, saame kõik üle jõe. Kõik küll märgade jalgadega, kuid meel roomus, ilm pole paha ja riided ju kuivavad seljas ära. Teeme saapaid jalga pannes veel ka veinipeatuse ja mina leian oma kotist paki Pilvekese komme. Kõigile maitsevad need hästi. Meel rõõmus, edasi.
Kohtame hommikupoole ühte suurt lambakarja ning otseloomulikult ka karjavalvureid. Kogu grupp loksus selleks ajaks taas kokku, sest muidu võib see lausa ohtlik olla. Levan haukus neile kutsudele hoolega vastu, teised mehed ka sekundeerimas, aga üks kutsidest ei tahtnud kuidagi leppida, et teelised on ainult möödumas, mitte tema karja ähvardamas. Seekord oli asi ikka juba nii ähvardav, et olime sunnitud lendu laskma ka paar kivi. Ja isegi siis veel üks kutsidest järgnes meile pikalt ja avaldas oma arvamust. Lõpuks olime juba karjast nii möödumas, et ilmselt me enam ei olnud karjavalvuri arvates enam ohtlikud ning ta loobus meiega kurjustamast.
Enne kui suurem tõus ja selgelt kuni tipuni ainult ronimiseks läheb, teeme ühe peatuse. Lohutame ennast lonksu veiniga. Eesseisev mägi tundub olevat ikka karm, mis karm. Aga no see ju sisuliselt iga kord nii olnud. Küll sellest mäest ka üles saab. Hakkame ennast pausilt kokku pakkima, et edasi liikuda, kui silmad haaravad grupi laskujaid. Selge, see on teine Eesti grupp, kes tuleb Wenna juhtimisel sama rada vastupidises suunas. Seega teeme oma pausi veel pikema, et nad ka ära oodata, vahetada muljeid ning siis mõlemad grupid oma teed minna. Lõpuks on Wend ise ka kohal ja tervitused Levaniga tulised. Aga jutt, mis teise grupi suust tuleb tänase tipu ronimise ja sealt edasi laskumise kohta ei ole küll julgustav. Meil on ikka kergem kui teil. Me ei kadesta teid jne. Urrrr.....
Taas teele. Ronime aga tasa ja targu. Vahepeal tundub küll, et hing on jälle kõigest number 10 niidiga kaelas, aga miskit pole teha. Tagasi ju ei saa ning teisiti teisele poole mäge pole võimalik saada.
Hommikul laagrist liikuma hakates pidid hobused meie lõuna kohale tooma, aga enne viimast ja kõige karmimat ronimist, polnud hobustest veel lõhnagi. Õnneks olime ise piisavalt nutid ning pakkimud oma seljakottidesse leiva, sprotte, tuunikala, vorsti, juustu. Üks kivi on meile lauaks ning nii me seal siis lõunatame. Leiame veel kotist halvaa, šokolaadi ja küpsiseid, mis peavad aitama meil energiat kiiresti saada. Pärast lõunat hakkab viimane tõus ja nüüd enne tippu ei anta hetkekski asu, ainult üles. Kui oleme asunud jalutama, on meil ees veel viimane veevõtu võimalus. Saan oma veepudeli viimasena täidetud ja siis teele. Fred veel longib minu selja taga. Ta vaeseke ei saa selle üle liiga rõõmus olla, sest minu kulgemine on täpselt nii, et 100 sammu astud ja siis lõõtsutad. 100 sammu astud ja lõõtsutad. Õnneks minu pausid pole liiga pikad ja nii tasa ja targu rühin aga edasi. Kohe alguses majandab Fred mu veekotiga, sest olen seda pärast täitmist kuidagi kõverasti kotti pannud ja nii ei saa ma vett voolikust kätte. Vahepeal teen ka paar pildi peatust. Fred tubli hing teeb ettepaneku, et veab ise mu kaamerat, aga no ei. Ma pean ikka ise oma risti kandmisega hakkama saama. Jõuame vaikselt Triinule ja Tarmole järele ja nii saame taas neljakesi koos minna. Varsti oleme jõudmas lumeni, millest tuleb meil üle minna, et tippu jõuda. Enne aga saabuvad tipust tagasi Levan ja Vlad, kes nõuavad aga minu ja Triinu seljakotte endale. Eks ikka selleks, et meil kergem oleks. Aitäh sõbrad! Vlad pistab punuma, mu kott seljas ja siis küsib Levan, et kus mu fotokas on. Kuuldes vastuseks, et kotis, nõuab ta teda tagasi ja vahetavad kotid ära. Vlad jätkab teistkordset tippu tormamist, Triinu kott seljas. Levan aga asub meid fotografeerima. Ikka ühte ja teist pidi. Siis kaamera tagasi kotti ja edasi. Tipp on küll suhtelišelt järsk, kuid nägemine, et see pole enam tähtede kaugusel, annab jõudu juurde ja lõpuks tipp! Hurraa!! Tipus ootab Vana Tallinn, mis maitseb siin selles hetkes päris hästi.
Tippu tähistame kõik koos salmi Eesti hümniga. Tunne on tugev. Ja seda eriti veel nii lahedate kaaslastega. Ma ilmselt tüüpilise eestlasena ei oska oma tänu ja tunnet väljendada, kui tore on teiega koos siin olla ja matkata. Kniks ja suured tänud ning soojad kallistused teile!
Fred on tippu kaasa vedanud nagu ikka ka ukulele ja nii tuleb ettekandele Koduküla väike maja.
Loomulikult lõputud fotosessioonid lisaks. Ilm meid ülearu ei soosi, on teine udune ja tuuline ning mitte ka ülearu soe. Lõpuks on aeg hakata alla minema, et laagripaika jõuda. Seelaskumine on järsk kohati libe. Taas tuleb meil ületada lume lõik. Vajun korra ka põlveni sisse, aga ei hullu. Alla tulek on vaevaline, pinnas libe ja järsk. Tuleme pisikesi serpentiine mööda üha allapoole. Ühel hetkel tekib uus plaan, et astume veel ca tunnikese edasi ja jääme alles siis laagrisse. Kell pole veel ülearu palju ning meel tipust ülev, energiat piisavalt, astumegi edasi. Selgub küll hiljem, et pool sellest tunnist on taas ronimine, aga see läheb juba oluliselt lihtsamalt. Kohal.
Otsime suureasjade hunnikust üles omad telgi, magamiskoti ja madratsid ning ehitame oma pesa välja. Väljas hakkab taas vaikselt piserdama, aga ei miskit hullu. Õhtusöögiks taas business lunch. Parema puudumisel käib küll. Maitseb piisavalt hästi. Minu tänaseks joogiks on brändi. Aga menüüs veel vein ja tšatša. Näksimiseks vorsti, juustu, paprikat. Elu nagu lill. Vihmake annab järele ja nii saame umbsest sotsialiseerumistegist ka õue tulla. Nagu kombeks, on taas laul lahti. Aeg lendab, kuid õhtu lõpuni ei lase ilmataat meil siiski õue jääda, kobime tagasi telki vihmavarju. Laulud ja toostid vaheldumisi meie repertuaaris. Ja siis on ilmataat meiega konkreetne. Suur telk tilgub juba nii palju, et taguotsa alused on kõigil märjad, kuid seismatelki ka ei mahu. Seega on aeg öelda head ööd ning pugeda põhku. Homme taas päev. Kuid laskume juba jupi alla 2000m.
Homme taas tegudele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar