Lend Tallinnast Riiga toimis nagu kellavärk. Nüüd veel lend Tbilisisse. Otsime oma värava üles ja satume sabatama passikontrollis. Minu lootus passi juurde saada mõni tempel ei täitu. No mis siis ikka. Boarding on juba alanud, kui väravasse jõuame. Kui kord minu kätte on jõudnud, siis teeb masin piiksu asemel prääksu. No mis nüüd? Tuleb välja, et minu viimase hetke lennule paigutamine tähendas seda, et ruumi mujal kui äriklassis enam pole. Juhhei! Sellise lahenduse üle ei kaeba :). Pardal anti süüa-juua ja pinkide vahel rohkem ruumi. Lisaks tekk ja padi, mis kuluvad jaheduse peletamiseks marjaks ära. Lennul laseb keegi mõni rida kuskil tagapool lahti tõsise norina, võib vist isegi öelda, et lõrina.
Kohal. Lend küll hilineb üle poole tunni, aga ei hullu. Mul õnnestub siiski pasdi juurde saada üks tempel. Ilus roheline teine ja muidugi suuresti loetamatu mulle, sest info peal kohalikes hieroglüüfides. Nendega tuleb meil kiiresti harjuda. Pagas saabub ka kenasti ja seejärel oleme valmis teele asuma.
Wend on meile lennuväljale vastu saabunud ja nii toimub seal meie oma gruppidesse jagamine, sest liigume matkal 2 grupiga samal marsruudil, kuid vastupidises suunas, st peaksime trassil korra kohtuma. Muidu oleme omal rajal. Tuleb välja, et kuna meie grupi tänane sõit pole ülearu pikk, siis on pisike muduatus plaanides ja me saame esmalt võimaluse mõneks tunniks sõba silmale lasta. Selleks on meie jaoks valmis otsitud kodumajutus.
Viimased toimingud, raha hankimine, tehtud ja kodinad bussi paktud, suundume oma bussi juurde. Meie bussijuhiks on härra Gudža ( kirjapildi eest palun vabandust härra bussijuht, aga mul pole õrna halli aimugi kuidas su nimi tegelikult kirjutas. Seepärast minu kõrva poolt kinni püütud hääldus kasutusel). Lennujaamas on siin äge parkimisstiil. Maha tõmmatud valged jooned vist tähenda ad, et nende vahele ei tohi ennast kuidagi parkida:).
Teele oma peatuskoha poole. Bussijuht on lahe vend, sõidab tasa ja targu. Aga esiti veel sõitmine ja rääkimine koos ei tule välja. Lisaks tundub olevat veel mingi kummaline komme kasutusel, nimelt on teele joonistatud telgjooned selgelt eiramiseks ja tundub, et joone peaks joidma auto alla jäänuna, mitte joonte vahel sõitma.
Pärast pisukest sõitu oleme Gudža hinnangul kohal. Paraku et taha siine pererahvas meist mitte miskit kuulda :). Asume siis aga edasi otsima ja pärast paarikümne minutilist detektiivitööd tuvastame meie tegeliku pesa, just 15 meetrit esialgsest edasi. Selle aja jooksul on väljas hakanud valgeks minema, ei tea, kas nüüd magada ka saab.
Kodu, kuhu satume, on ise totaalne vaatamisväärsus. Kõrged laed, suured pinnad, uhked lühtrid laes, maalid seintel, kapiriiulis paitab portselan. Täielik glämm, mis siis et seejuures kõik on pisut päevi näinud. Sürr. Meile on valmis pangug kolme tuppa pesad ja toimetame kiiresti, et saaks magama.
Magada saaks mitu head tundi, sest start planeeritud kella 2ks päeval. Aga nii suurt õnne mul pole, et magaksin kogu selle aja. Keerlen ümber oma telje nagu vurrkann ja loen minuteid ja tunde. Eks ma päris magamata jää, aga suurt värskust ka ei ole.
Kell on saanud juba peaaegu 11. Tere tommikust, täna juba teist korda. Kõigil kargud all ja nii otsustame minna linnatiirule, et miskit endale hamba alla leida. Fikseerin ette pildi näol igaks juhuks meie lähetkoha ning minema.
Ööbime linnajaos, kus on palju baare-restorane, valdavalt riikide või linnade järgi nimetatud, kuid kuna kell on veel mitte liiga palju, siis on need valdavalt veel suletud. Pärast lühikest jalutuskäiku tabavad me ninad toidulõhna. Leiame kohaliku saia töökoja. Siinne sai valmib ahjus, mis meenutab kaevu. Selle põhjas on tuli ja sai pannake plärtsti ahju seinale küpsema, kui see seina küljest hakkab lahti tulema, on see järelikult valmis. Sai pakitakse ajalehe paberisse ning on täiesti tuline. Nämm. Sikutame kõik korda mööda sellest juppe ja sisuliselt ainult mõmiseme. Oleme toiduotsinguga jõudnud tegelikult ühe kloostri territooriumile ( kui mälu mind ei peta, siis nimetati seda siniseks kloostriks) Jalutame sellest kenasti läbi, keegi ei näi seda meile pahaks panevat.
Varsti leiame endale pargiveere, kuhu on püsti pandud istumiskohad. Leiame endale laua ning ongi aeg hakata tutvust tegema Gruusia kohalike roogadega. Mina olen neist kuulnud ainult jutte. Isiklik kogemus totaalselt puudub. Tellime endale kokku mitu rooga, mida muidugi külma õllega alla loputame. Proovime siin ära hatšapurid. Ja kohaliku vorstiroa. Vorstiroaks on 2 vorsti, mille juurde serveeritakse arvukalt sepikut.
Lõpuks on aeg tagasi suunduda, et hakata liikuma Telavi poole, mis on meie tänaseks sihtpunktiks. Iseenesest on see Tbilisist ainult 68 km, aga kuna oleme ju mägisel maal, siis liikumiskiirused väikesed. Kohtame nüüd ka oma kohalikku võõrustajat, Levani, kes meiega sellel nädalal siin toimetad. Kodinad pakitud, teele. Esimene peatus supermarketis, et tankida süüa-juua. Tegelikult on see küll suuremat sorti joogi tankimine:). Huvitav, kes selle koguse küll ära joob? Ulme. Vähemasti täna tundub nii.
Taas teel. Kuna on juba pärastlõuna, leiame endale kiiresti ka koha lõunatamiseks. Seekord kantakse meile ette taas hatšapuri, lisaks veel tomati-kurgi salat ning maiuspalaks ei rohkem ega vähem, kui hinkalid (siinsed pelmeenilaadsed hõrgutised ja palun andeks kohalikud, et kasutan väljendit pelmeenid, sest tean küll, et teie jaoks on see solvav). Nämm. Mina planeeritud kolme hinkalit sisse ajada endale ei suuda. See on maitsev, kuid muidu lähen lihtsalt lõhki.
Taas teel. Ületame ûhe mäekuru, millel kõrguseks ca 1600 m. Juba annab vaateid. Äge. Allapoole ronides teeme planeeritud peatuse ühes veinimõisas. Tuleb välje, et käes on juba sulgemisaeg ja meie planeeritud külastus osutub totaalseks kiirkülastuseks. Giid praktiliselt jooksis läbi mõisahärra häärberi. Suhteliselt slgelt anti märku, et me oleme just pisut hiljaks jäänud. Oi kurja, oleks tahtud kasvõi 5 minutit veel, et seda imekena eluaset külastada. Ja siis mõisa veinimaitsmine. Ka siin anti kiirtuld. Aga oma 5 veini siiski saime kõik maitstud. 2 valget, millest üks euroopa meetodil ja teine kohalikul Gruusia meetodil. Kohalikul meetodil valmistatud vein meenutab pisut oma lõnalt tekstuurilt ja värvilt pigem meie õunast aetud koduveini. Juurde ka 3 punast. Onu tahtis meile pakkuda esiti ainult 4 veini, kuid ajasime oma õigust taga ja nii saime proovitud kogu lehviku. Minu maitse jaoks oli viimane proovitud poolmagus punane liiast, aga muidu üle ootuste normaalsed veinid. Taas sai minu jaoks kinnitust asjaolu, et väiksemates veinimaades on head veini, lihtsalt meile neid sisse ei tooda :(.
Ööbimine on täna hotellis "Hotel Rcheuli Marani" http://rcheuli.ge/index.php?do=detal_product&id=1&lang=eng
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar