Hommikusöök söödud, asjad koos ja vaim matkaks valmis. Alustame veel ca tunnise autosõiduga. Jõuame Ghirevi külla, kus lõpeb autotee ja meil uleb edasi liikuda ikka jalga jala ette pannes. Siis toimub seal asjade hobuste peale pakkimine ja olemegi valmis teele asuma. Kohe laagriplatsil tervitab meid tööd tegev karjakoer. Nendega võib siin veel huvitavaks minna, sest kui need tööd teevad, siis võivad võõrast rünnata. Nendega hakkama saamiseks anti meile õpetussõnad kaasa, et tuleb vastu haukuda ja vajadusel isegi maast kivi võtta ja sellega visata. Loodetavasti nii hulluks ei lähe siiski. Looma visata kiviga pole vähemasti mulle küll loomupärane.
Pärast esimest tundi jõuame piiripunkti, kus tuleb meil oma passid ette näidata. Seal on juba üks itaallaste punt ees, seega võib meil aega minna isegi tubli tunni. Seame ennast sisse. Ringi käimas kohalik õlu ja nagu kombeks, siis ka vein. Käime kergendusministeeriumis ja logeleme. Meil käib ümber ka kohalik suur kutsu, kes on saanud kuskil hakkida. Tema haav oli päris kole, mida ta ise veel rappida üritas. Itaallased said omad dokumendid lõpuks kätte ja minekule, seega on lootust, et ka meie ootamine hakkab varsti otsa saama. Lõpuks saabub Levan meie passidega ja saame taas teele asuda.
Esialgu kõik sujub kenasti. Põlved kestavad esiti, eks paistab kui kauaks mind jätkub rajale. Ületame korduvalt jõgesid. Saan oma tenniseid jalast ära ikka mitmeid häid kordi. Jõest üle, sopased jalad jälle sokkidesse ja tennised tagasi jalga.
Korra õnnestub mul päeval ka bobi sõita, mille tulemuseks on märjad püksid, märg fliis ning vähe sopane seljakott. Ise õnneks ei saa üldse pihta. Kõik luud-kondid terved ja võib edasi minna. Taguots märh ja külm, kuid pole hullu, küll kuivab ära.
Lõunaks on meil täna pakike kaasas, mis sisaldab tükikese sais, hatšapurit, kurki, tomatit ja pea siniseks keedetud muna. Lisaks konsumeerime ka suure meloni. Teist veel ei jaksa ära lahendadaJuurde libistame kamba peale 3 liitrise punsu veini ja meel taas hea. Taas teele. Pärast lõunat hakkab tee pisut üles mäge äkilisemalt minema. Vaikselt hakkavad jalad tunda andma ning läheb keerulisemaks. Tuul hakkab jahedaks minema, seega käib suhteliselt pidev lahti ja kinni riietumine. Mina katsun oma fliisi mitte selga panna, sest see veel liiga niiske varasemast bobitamisest. Seega kannatan pisukst jahedust. Liikumise peal pole miskit häda.
Teeme veel ühe meloni pausi ja siis viimane pingutus laagrisse jõudmiseks. Vaikselt on hakanud vihma sadama ja oleme ennast kõik keepidesse pakkinud. Oleme teel olnud pea 7 tundi. Meie laagriplats asub täna Khvakhidi nimelises kohas, ööbimiseks nüüd juba telgid. Oleme täna käinud ca 2800 m kõrgusel ja teekond käinud ikka üles ja alla, ikka üls ja alla. Laagrisse jõudes on juba itaallased ennast sisse seadnud. Ja veel mõned telkkonnad. Samuti nagu laagrisse saabumine, käib vaikses vihmasabinas telkide püstitamine. Telk tundub esiti justkui hiina ime, aga kaks hetke ja pole miskit, mida me ei saa Triinuga koos tehtud. Seame oma pesa sisse, kõik vajalik olemas, poleme ise ka telki, et panna ennast õhtuks ja ööks soojalt riidesse. Soe pesu selga, bufid kaela ja pähe. Samuti fliis, suusapüksid, paks jopp ning kindad. Varuks jääb veel üks sooja pesu särk. Loodetavasti seda pole vaja. Juhul kui seda ka juba vaja, siis mida ma veel järgmisel õhtul ja öösel teen.
Varsti aeg õhtusöögiks. Õnneks on selleks ajaks vihm üle läinud. Õhtusöögiks erinevad business lunchid. Minu näppu hakkas riisiroog. Valikus veel mitu erinevat makaronirooga. Kõrvale juustu, vorsti, sai, vein ja tšatša. Oli mõnus, kuni hakkas sadama. Meil on suur sotsialiseerumistelk olemas, kuid selle probleem on see, et see ei kipu vihma pidama. Nii tuli varsti endale kark alla ajada ning leida endale teine pesa või siis iga roju oma koju, st tuttu minna.
Otsustasime korra siiski külastada kohalikku "shoppi". Sinine kilest telk. Sättisime ennast sinna sisse. Täna oleme 6kesi. Mina, Triin, Fred, Vlad, Tanja ja Levan. Tänaseks joogiks on tšatša. Sellise märja ja külma ilmaga muud justkui ei tahtnud. Ühel hetkel hakkas ka mõnusalt soe. Fred taas oma ukulelega kohal ja jorisesime laulda. Lonksame aga vahele jooki ja olemine juba täitsa soe. Mingil hetkel jõudsid ka kohalikud kohale ja meie tšatša pudel sai taas täidetud.
Ühel hetkel hakkab ninna tulema aroome, eriti häid aroome. Lambapraad särises pannil. Saime lahke pererahva poolt seda lammast proovida. Ulme, kui hea see oli. Ma arvan, et elu oarim, mda üldse kunagi saanud olen. Nämmmm...
Ja lõpuks aeg ronida oma matile ja tuttu. Mõnus matt ja magamiskott. Loodetavasti tuleb hea uni. Hme jälle pikk matkapäev ja pikk ronimine ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar