Öösel,on hoolega vihma ladistanud. Hommikul ärgates on telgi ukse all voolanud jõgi totaalselt teist värvi. Kui eile oli vesi selge, siis täna hommikul on vesi täiesti pruun. Õnneks enam vihma ei saja. Ajame ennast jalgadele ning suundume pärast telgis kohmitsemist hommikusöögile. Neljandaks matkapäevaks pole märkimisväärselt värsket kraami üle jäänud. Leian eilse tatraroa ja see sobib küll hästi. Tass teed ka ja vaim taas päevaks valmis.
Milline päev välja hakkab nägema, selgub päeva peale. Meile on laagrisse järele, või noh, vastu tulnud Gudža oma bussiga. Pakime kõik kodinad laagris bussi, enda kätte jäävad ainult väiksed päevaselhakotid. Lõpuks on laager koos ja meie valmis teele asuma. Algselt oli jutt paarist tunnist jalutamisest, siis aga 5-6 tunnist ja ca 25 kilomeetrist. No ega see arvamine midagi ei kuuda ega aita. Ikka jalg-jala ette ja minema. Tee lookleb mööda jõekallast. Vaated meie ümber on jätkuvalt imelised. Vaikselt hakkab tekkima pisut kurb tunne, sest mõned imelised päevad veelgi ägedamas looduses hakkavad ümber saama. Aga need muljed ja emotsioonid kaasa võtta on samuti väga väärtuslikud ja hindamatud.
Alles tüki aja pärast jõuab buss meile järele, kuid pole veel aeg bussi ronida. Oleme otsapidi jõudnud piiripunkti, kus Levan omad oskused mängu paneb ja veenabonkleid meie oasse mitte kokku korjama ning seega seal jälle kena tunnikest sirheks lüüa. Nüüd saame lihtsalt kenasti oma teekonda jätkata. Buss sõidab edasi, meie Aga muudkui astume edasi. Päike paistab ja isegi mõnusalt kärsatab. Me pole liiga palju päikest oma matkal näinud. Või noh, joodiku päevitus on siiski kenasti peale saadud. Pärast mõnda kilomeetrit hakkab meile paistma kaljude otsas väike küla, Mutso. No ja tore küll, selleks, et kohale jõuda - tuleb pea seinaronimine teha. Uhh, kas tõesti on vaja sinna minna? - on ainus mõte, mis mu peas hetkel vasardab.
Ega hädaldamine ei aita. Vaikselt ãhkides aga teele. Künka jalamile on ennast sisse seadnud väksemat sorti kivivabrik. Kasutusel kivide üles saatmiseks ehitatud gondel. Väike laadung pannakse sisse ja siis trosside otsas vinnatakse see üles kindlusesse. Üles turnides tekib pähe ketserlik mõte, et võiks ju ise hoopis selle agregaadiga üles kindluse juurde saada :). Nii hästi mul paraku ei lähe ja tuleb aga oma isiklikku kondimootorit kasutada. Põlved on täna nii valusad ja paistes, et ei paindu hetkel korralikult nende trepiastmete otsas turnima. Nagu ikka ei aita siin hädaldamine vaid vaikselt ja järjepidevalt tuleb edasi minna. Kohal, oleme kindluse jalamil, kuid müüride vahele saamiseks on veelgi rohkem vaja ronida. Kuna alla tullakse täpselt samasse kohta, siis otsustan, ennast rohkem mitte piinata ja jääda alla. Peale minu jäävad alla ka Triin, Marrit ja Tarmo. Spordiklubi liikmed asuvad teele, meie võtame sisse esimese rea lebokohad. Vaatame 7 pealise "sipelgateraja" kulgemist tipu poole.
Kui seni on olnud päikeseline päev, siis mõne minutiga hakkavad pilved üle mäetippude meie poole pressima ja see ei tõota head. Tublid jõuavad ka lõpuks alla meie juurde ja nii on meil kõigil võimalus hetkeks tagumik maha toetada ja pisut energiat andvaid maiuseid krõbistada.
Saame mõned vihmapiisad, pakime ennast kiisti kokku, et jõuda selle pea püstloodis künka otsast alla elnne kui sadama hakkab ning see kivid täiesti märjaks teeb. Alla minna nagu mägedes ikka, tundub olevat alati oluliselt kergem, kuid tegelikult kipub asi olema täiesti vastupidine. Alla jõudes, avastame enda eest kohaliku "söögikoha" ja loomulikult seame omad sammud sinna poole.
Eest leiame juba korduvalt matkal kohatud itaallased, kes hakkavad meie saabudes parasjagu lahkuma. Hõivame endale ühe kahest lauast ning kraamime oma kottidest välja viimased toiduriismed, millest peab saama meie tänane lõuna. Kuna ka buss on parkinud ennast kõrvale, saame lubada veel arbuusi, mis on meie varudes veel alles.
Simsalabim ja lauale tekivad ka veinipudel ja pooleliitrine tšatša. Saame ringi ja veel teisegi ja siis on joogid nagu õhku auranud. Tellitakse teinegi ring ja ega sellegagi paremini lähe. Lõunalaual on sprotid, tuunikalakonserv, vort, juust ning kuivatatud lihasnäkid, mis on veel matkale kaasa võetud varudest konsumeerimata. Magustoiduks arbuus. Nämm. Justkui sõrmenipsu jooksul on rohkem kui tunni kulunud, kuid siiski peame edasi hakkama liikuma. Kuna Levani hinnangul jookidega ööbimiskohas kardetavasti kitsi, siis tegeleme pisut arvestamise ja ostame oma vajalikud joogivarud. Meie lõplik sihtpunkt täna on Shatili.
Õue astudes, tulevad taevast alla esimesed vihmapiisad ja eemal müristab. Meie tahe jalgsi minna öömajale saab kiiresti sellega tagasilöögi ning pakime ennast hoopiski bussi. Nii algab viimane jupike meie teekonnast, mida peaksime matkaks nimetama. Ühek hetkel tuleb tagumistest ridadest üleskutse buss kinni pidada ja siiski jalgsi edasi minna. Vihma tibab, aga midagi eriti hullu ka pole. Paar minutit see mõte loksub edasi tagasi meie mõtetes ja suudel, kuid siis on otsus ühine ja selge - bussist välja ja tipatapa edasi.
Vihmakraanid keeratakse lahti ning meie kogu viimane jupike teed kulgeb vihmasajus. Pärast paari minutit juba pooldub meie seltskond, st osa liigub kiiremini kui teised. Nagu ikka mina ja Triin viimases grupis. Kõik meie teised armsad daamid seltskonnast, astuvad palju pikema ja kiirema sammuga. Meie juures ka Levan, Fred, Tarmo ja Vlad. Astume edasi, kõik vihmakeepidesse pakitud. Ei ühtki korduvat värvi. Teeme teel mõned pildid, hõigume tähelepanu äratamiseks - kui autosid lähenemas. Lisaks teeme ühe tõstmisharjutuse peatuse, sest Tarmo on kotist leidnud vanakese. Jakk, isegi märjas ja mitte liiga soojas on see kleepekas mis kleepekas.
Enne kohale saabumist teeme pisikese põike teelt kõrvale, et vaadata üle teele jäävad sarkofaagid. Tegemist tüüpiliste selle piirkonna kividest laotud onnidega, kuhu siis aja jooksul kadunukesed paigutatud.
Varsti saabume oma ööbimispaika ja tarime oma kotid künkast üles. Järgmised minutid kuluvad meile pesa leidmiseks. Seame ennast Triinuga ühte tuppa sisse ja siis saabub Levan teatega, et tal on meile üks võimalik valik veel pakkuda. Marsime trepist taas ükes ja leiame oluliselt suurema ruumi eest. Selles on neli voodit, kuid peale meie rohkem pretendente pole. Muidugi kolime ümber. Järgmine samm on pessu mina. Jee, see on jumallik. Esimest korda sisuliselt nädala jooksul saab inimese kombel pessu minna. Mõnus.
Kui kõik toimetused tehtud, on aeg vaikselt alustada õhtusöögiks. Pole vaja isegi detailselt kirjeldada, aga laud on kohe taas nagu äke ja pole mitte ühtki asja laual, mis ei maitse. Traditsiooniliselt käib õhtusöögil toostiralli. Varsi on Fredi "parim" sõber ukulele ka oma koha leidnud ning meil laul lahti.
Aeg lendab mõnusas seltskonnas imekiiresti. Taas tekib pähe kurvapoolne mõte, et iga pidu saab kord otsa. Kell on saanud juba peaaegu 2, aga hommikul on vaja juba kell 6 tõusma. Mitte ei taha, aga mis teha, meil on tulemas tihe päev ja kui sellest poole maha mahaksime, siis ei jõua me mitte midagi tehtud.
Kott kibekiiresti kokku pakitud ja tuttu. Head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar