Kolmapäev, 2. august 2017

P12+13: Altai - piinarikas kodutee

Hommikul on äratus taas 7. Planeeritud start kell 9. Öösel kuni kella 3ni vähkren ja siis jään korralikult magama. Hommikul on uni silmas, aga juba tavalist hiinlase silmnägu ei vaata enam peeglist vastu. Mina rõõmus 😊. 
Hommikused protseduurid tehtud, suundun taas lõkkeplatsile. Selgub et meie kohalikud jorsid on meile hommikusöögiks valmistanud ei rohkemat ega vähemat kuid teed 🙄. Einoh, rohkemat justkui ei tahakski ju arvestades eilset lihaorgiat. Aga meil on ju liha alles ja muud nodi ka veel. Teeme lõkkel liha soojaks ja maiustame taas. Eile õhtul pidi meie kokapoiss lambaga toimetama, aga selle eest tal tuli inspirašuun peale ning tõi kuskilt endale valge kitarri ning kukkus siis seda tinistama ja lõõritama. Ütleme siis nii, et mehed olid õhtul suteliselt kurjad, isegi hommikusöögi körvale jugub veel kõneainet. 
Hommikusöök söödud, teeme viimased oakkimised ja tarime siis omad kodinad bussi juurde. Meil on küll sama buss, aga erinev juht. Loodetavasti pole see samasugune tigedik nagu tulles...
Mehed teevad täna oluliselt paremat pakkimist ja nii pole kodinad üle bussi laiali. See aga tähendab, et meile endile on pisut rohkem ruumi 😊.  Oleme 9 kopikatega valmis minema, kuid millegipärast me ei liigu. Nojah, mõnel mehel aega küll ja kõnnib oma laenatud valge kidraga mööda õue ringi. Saadame Ženja teda kiirustama, et saaksime liikuma. Teekond saab nagunii pikk ja vaevaline olema. Pool 10 saame lõpuks liikuma. Sõit ei saa kuigi pikk, kuna seekord visatakse meid enne silda välja ja peame ise üle jalutama. Kuna pood on enne silda, siis suunduvad kõik nagu üks mees poodi. Täna on minevaks kaubaks keefir ja airan, huvitav kas tervistega miskit lahti?? 😋 
Sild selja taha jäetud ja tagasi bussis, saame liikuma. Sõidame esiti mööda jõekallast ja vaated on ikka veel vägevad. Sellega oleme siin juba nii harjunud, nii et ilmselt saab olema kuidagi ängistav, kuni taas ümber harjume. 
Esiti magan isegi pisut bussis ja kõik sujub. Nii mööduvad esimesed paar tundi. Siis hakkab juba pisut nihelema võtma. Seda tukeb täna veel palju teha. Mingi aja möödudes, saame tankapeatuse. Peale  ussi toitmise, saame ise pissi-ja kohvipeatuse ja siis edasi. Fred on kokku leppinud meile ka poepeatuse, samas magaziinis, kus tulleski. Tee ääres jäävad silma kohalikud külad. See lipplipipeallapplapipeal on ikka klass oma ette. Lisaks lõputud värvilised katused. Eriliselt hakkavad silma sinised, lausa potisinised ja oranžid katused. Iga maja juurde kuulub akendeta jurta (vististi suveköök või miskit). Kõige lahedam on muidugi see, et loo ad on siin maal vabalt ringi hängimas, küll aga ehitatakse kartulimaa aia sisse 😂😂. Vastupidisel juhul tuleks ju loomadele heina teha, nûüd aga vabaduses olles üks mure omanikul ju vähem. Talveks vast ikka tehakse heina, muidu sureksid loomad küll välja. Aga praegusel ajal on kõik loomad ilusasti pontsakad. 
Jätkame teed loomakarjade vahel slaalomit sõites. Lisaks on asfalt ja kruus samuti maha pandud nagu vahelduvvool. Kiirus on edasiliikumisel lahja, välja arvatud kellaaeg. Lõpuks saabume sellesse külla, kus on poepeatus. Siin saame käia ministeeriumis ning samuti ka pisult pikemalt jalgu sirutada. Kuk varud täiendatud ja koju viimiseks ostud tehtud, on aeg taas ennast bussi rõngasse kerida ja jätkub tee. See poeküla jääb meelde ägeda keskväljakuga, kus on nimelt lehmade parkimisplats 😂.  
Tunne hakkab juba huvitavaks minema. Istume ja istume aga justkui lõpppu ktile lähemale kuidagi ei jõua... urr. Aga vähe asti saame lõpuks suurele teele välja, mis muidugi ei tähenda, et kiirus kasvaks, aga nüüd vahemasti pole bussis enam nähtavat tolmupilve. Järgmine peatus on suviniiride peatus.  I u ostudeks on tass, nüüd on hing rahul ja võin kodu poole asuda. Aga igasugu huvitavaid vidinaid müüakse. Alates puust nikerdatud karpidest-taldrikutest, kuni villaste sokkide-vupliteni ja puust kurikateni välja. Ostud sooritutud, ronime juba suhteliselt vastu eelselt tagasi bussi. Istumine on juba muutunud päris piinavaks. Nihelemisruumi suuresti pole. Topin varbad eesistme vahele ja kohati surun põlved vastu eesmist istet. Saaks see tee juba otsa. Paraku on see tahtmine, mis pole veel niipeagi täitumisele määratud.
Kuna vastuvõtjad miskit ei korralda, siis peame ise korraldama ning järgmiseks nõuame süüa. Bussijuht lahkesti varsti lubab, kuid üks stalovaja läheb teise järel mööda ja ei miskit... Meil tekib tunne, et neil on kavatsus meid samasse strogonovi stalovajasse viia, kus tulles käisime. See meile aga ei sobi ja seega kûsime peatust esimese võimaliku stalovaja ees. Sisse minnes tabab meid muidugi paras üllatus. Tegemist on ilmsesti multifunktsionaalse kohaga. Päeval söökla, öösel stripibaar. Menüüs aga borš, kotletid, hinkaalid ja muud meelitavat. Seega otsustame jääda. Mõni aeg hiljem selgib, et ilmselt pole see asutus niipalju kliente korraga näinud. Pole neil piisavalt kandikuid serveerimiseks (lauda nad toitu ju ammugi ei too), siis saavad tomatid otsa, millest salatid teha. Tanja toit unistatakse üldse ära,  inu borš on saabunud ilma hapukooreta. Siis  ei suuda tädi leti taga õiget arvu õllesid välja lugeda. No ja ilmselt võiks veel ja veel uriseda. Toit, mis ette tuuakse, on siiski täitsa pandav, seega pole mõtet rohkem urrata selle kallal. 
Lõpetame oma pausi kõrval tanklas jätsiga ning peame taas bussi minema, jakk. Siis selgub, et meil on käigus viimane hundijalavesi, seega on vaja kiiremas korras taas poekülastust. Kiire on seepärast, et kella üheksast enam seda märjukest siin maal enam ei müüda. Oo, pood. Buss teeb peatuse ja fred tormab. Selgub, et selles pies pile alko lõhnagi, sest vajalikud litsentsid veel puudu. Bussi ja edasi. Kõik silmapaarid jälgivad nüüd teeääri, lootusega poodi silmata. Ja kella jälgitakse juba apteekri täpsusega 😉. Mart va teravsilm. Avastanud istme alt kotist pudeli, kuid see rõõm on üürike. Tegemist on Vladi isikliku varaga, mis ostetud koju kingiks viimiseks. Kuid seltskond ratastel on juba nii meeleheitel, et Vlad on valmis juba ühte kaela maha keerama. Võtan häälekalt sõna ja tuletan Vladile meelde, et kell pole veel 9 tervelt mõni minut veel aega. Ja siis... Kell on 20:58 ja silmame tee ääres poodi. Buss pidurdab ja Hvred spurdib. Kogu bussi jäänud gäng jalgib pingsalt tulemust. Läheb aega, mis läheb ja siis väljub võidukas nägu peas,  poest Hvred. 
Tuleb tõdeda, et sellega minu jaoks suuresti see põnevus ka lõpeb, edasi on piin bussis istumisest. Jalad on selleks ajaks juba totaalsed sardellid all. Tahan siit välja!!
Kell on juba südaöö ja siis lõpuks jõuame ka linnapiirile. Saabume pool 1 hotelli. Ulme, oleme loksunud 15 tundi bussis. Kui mägedesse minnes oli meil kuri juht, siis nüüd tagasi tulles uimakoll. 
Asjad, mida bussist välja tõstetakse, on rämeda tolmukihi all. Aga minu tsumadaan on õnneks reisikotis ja seega see tolm suurt talle miskit ei tee. Tarin omad kodinad üles. Saame toa kätte ja siis kiire pesu ja tuttu. 
Hommik algab juba kell 4:30, sest 5ks on taksod tellitud. Läheme välja pisut enne poolt 5t ja enne veel kui sõitma saame, saame veel koosa taksistilt - tehke kähku, tal taksomeeter tiksub!! Halloo! 
Lennujaamas kohal, alustame oma toimingutega. Mina suundun kohe check-ini. Tegelikult on see mul juba tehtud, kuid kott vaja ära anda ja pardakaardid saada. Teised veel kiletavad oma kotte ja siis sabatavd check-inida. 
Kuigi alpinistud on koos kodinatega koos meiega lennujaama tulnud, on nüüdseks selge, et meiega koos nad tagasi ei saa. Kuigi kohti lennukis on, on vahetamine kallim kui esmašed piletid olid. Õnneks saavad nad endale küll 10 paiku väljuva lennu Moskvasse ja siis sealt rongile, et järgmisel päeval koju saabuda. Vähemasti ei pea nad tervet nädalat Barnaulis oma meeli lõbustama. Esiti oli ju plaan Beluhat vallutada, aga bürokraatia tõttu see ei õnnestunud. 
Lend Moskvasse sujub, magan enamuse lennust maha. Maandudes pannakse meid kuskile põllule, mis tähendab, et peame veel ootama, kuni bussi saame ja siis terminaali. Tasapisi hakkab tekkima tunne, et võib juhtuda, et me ei pruugi isegi Tallinna lennule jõuda. Kui bussilt maha saame, siis on meil juba üks onu vastas, kes meid tahav läbi lennujaama transportida, et ikka kindlasti jätkulennule saakasime. Keerulisemaks muudab ülesande muidugi asjaolu, et Teet, Lembit ja Simmo pole saanud esimesele bussile. 
Teine buss siiski saabub ja siis läheb spurdiks. Onu viib meid läbi paraja u...uaugu, aga kõik ülla eesmärgi nimel. Jookseme. No kuhu sa jooksel, kui jalas on varabavahed ja all on totaalsed sardellid ja oma jalgu sisuliselt ei tunne... võtan plähvid jalast ka silkan müta-müta karu kombel edasi. Onu viib meid ühest passikontrollist läbi ja teeme selle toimingu kui oleme juba peaaegu väravate juures. Ja passikontrollis taas pole sabasid ollagi, kuid see ikka ei liigu. Mida krdt nad seal teevad, et ei suuda passe kontrollida!?
Tehtud lõpuks, nüüd vaja ainult veel värav üles leida. Meie õnneks see on peaaegu esimene. Boadring on alanud, seega võtame sappa ja kodu on juba peaaegu käega katsuda 😊.
Jutustan Teedu ja Lempsiga terve tee ja nii oleme juba peaaegu märkamatu aja jooksul Tallinnas maandunud. 
Nüüd veel passikontroll ja pagas ning leemendavad hüvastijätud ning siis tuleb sellele seiklusele joon alla tõmmata. Passikontrollist läbi, ootame pagasit. Kohvreid lindilt tuleb ja jääb vähemaks, tuleb ja jääb vähemaks. Lõpuks hakkab paistma ka esimene tuttav kott. Siis tuleb ka minu oma. Aga see on ka suuresti kõik 🙁. Enamus kotte pole meiega suutnud Moskvas sammu pidada ning Tallinnasse nad seega ei saabu meiega koos. Seega tuleb meil veel  pabereid täita ning alles siis saame kallistuste ringiga alustada ja head aega öelda. 
Monsal on pere nii armasasti kingituste ja lilledega vastas. Ainus, mis totaalsest õnnest puudu, et pereisa veel ei saabu. Tulevad ju Gena ja Potsataja alles homme.
Nüüd on see siis tehtud. Süütus kaotatud, mis siis et erinevalt enamusest, pidin mina Venemaaga tutvust alustama ikka Siberist mitte loogilise sihina näivatest Moskvast või Piiterist. Aga millal ma enne olen päris normaalne olnud 🤓. 
Kummardan maani, kallid kaaslased, oli tõeliselt meeldejääv matk. Ka Siber oma imetabaste vaadete ja mägedega ei jäänud alla.
Nüüd tuleb hakata mõtlema, kuhu järgmisel korral....








Teisipäev, 1. august 2017

P11: Altai - tehtud!

Hommikul ajab Hvred meile taas kargud kell 7 alla. Kuna meile peaks auto vastu tulema kella 12ks, siis vaja kell 10 hiljemalt teele asuda. Enne aga laager kokku pakkida. 
Täna ei tegele keegi suurt telgi kuivatamisega, lapime need suuresti lihtsalt kokku. Aitab telkimisest mõneks ajaks. Küllalt juba. 
Hommikusöögiks taas harjumuspärane lobi. Lonksame ka teed ja siis pakime omad asjad lõplikult. Täna edeneb nii, et juba poole 10 paiku oleme valmis liikuma. Ja isegi lõpupäeva puhul ei tee me mingeid muudatusi 😁. Spordirood rühib ees minema ja siis tempogrupp järel. Mardist on saanud paaril viimasel päeval vahegrupp, nn sisekaamosega tegeleja 😉. Tempo võetakse kohe üles ja jeed. Päike on juba mõnusalt kõrvetamas, ühel hetkel võtab lõõtsuma. Ühe jõekese ülletamise juures, võtan hetke , et juua ja korra sügavamalt hinge tõmmata. Ja siis astun edasi. Tempogrupi pea on selleks ajaks juba ca 100 m eespool. Otsustan, et et jookse järele, vaid võtan rahulikult. Rajad on täna oluliselt toredamad kui eile. 
Tasapisi hakkab tempogrupp mulle selg ees vastu tulema. Omas peas helisevad väikesed viisid ja samm on suhteliselt reibas. Päkkade all on viimased kilomeetrid. Päike paistab, jõekohin kõrvus ja ainult ilusad mõtted peas. 
Ja siis hakkab paistma mingi majake ka selle ümber inimesi. Meie sportlased on ka allpool näha, seega on käes meie sihtpunkt! Selleks ajaks olen jõudnud oma nautlejate grupile kuklasse hingama. Mäenõlvast all ja kohal! TEHTUD!!  Esimese asjana nöörin oma saapapaelad lahti ja roogin need jalast. Seeärelvihmakeebikotist, mis täidab päevituslina ülesandeid. Ja siis siruli. Meil on aega auto saabumiseni ca 30 minutit. Päike praeb suure mõnuga.  Mart, hea ingel jalutab meie vahel näksipakiga.  
Mõnus on olla ja hing laulab. Saame mõnda aega lebotada, üks hobusemees käib vahepeal meie juures uurimas, ega tema kliente nähtud pole 🙃. 
Mõne aja pärast vurab kohale väike uazik (või mis iganes selle nimi on. Igal juhul on tegemist väikese kastikaga, mis aastaid, kui mitte aastakümneid tagasi ka meie külades ringi vuras). Tuleb välja, et see sama väike vidin on meile järele tulnud. Selge on see, et ühe korraga me minema ei saa. Nagu kiire kokkuvõte tuleb, siis esimese ringiga lähevad naised ja nõrgemad mehed 😂😂. Igal juhul pakime endeid kasti ja suure osa kodinaid ka. Ja teele. Uazik logiseb ja kääksub, pideval suures kreenis olles. Tee tagasi baasi on küll seekord kuiv, aga vastu tuleb tõsiselt palju autosid, seega käib äge sõelumine. Tolmupilvi viskab ka kohati üles, seega peitume kastisügavustesse ja kes kuidas püüab sõõmu tormuvaba õhku kopsudesse saada. Tee on igal juhul äge. Möödume teel paarist külakesest. Need on siin  middle-of-nowhere ikka vaatamisväärsus omaette. Hütid, kusjuures iga hüti hoovis on veel omakorda ilma akendeta ehitatud jurta. Ja siis need katused... Neid on igat värvi, enim hakkavad silma sinised, potisinised katused. Baasis taas tagasi, toimetame omad kodinad uazi kastist maha ja ronime ise järele. Järgmisena saame kätte omad onnid baasis. Meil õnnestub saada täpselt sama onn, mis matka alustades. No ja muidugi ei muuda ma ka oma voodikohti. Kõik ikka samamoodi 😊. 
Esimese asjana harutan matkasaapad jalast ja hurraa, neid pole enam selle matka jooksul vaja jalga toppida. Mõõnus! Järgmisena hakkame lahti harutama oma seljakotte. Sealt saavad samuti vähe vesise olekuga asjad välja sooja päikese kätte. 
Kuülastame baasi kontorit ja laoruumi, et omad nn. Linnariided kätte saada ja kuna kõrval on suvenirka, siis teeme ka selles peatuse. Baasi oerenaine on nii lahke, et juhatab md ka külapoodi ja seletab, et kella 5 ajal tuleb suvenirkasse lisamanti. Seega tuleme siia hiljem tagasi. Tagasi onni juures, ootab meid mulliga jook! Uskumatu, milline luksus. Mägedes unistasime päris paaril korral külmast proseccost... No  prosecco käesolev isend just pile ja päris külm ka mitte, aga ainult pisut fantaasiat ja kärab küll. Miskit rohkemat justkui ei oskagi tahta!! Paradiiso 😊🍾. 
Need nn. nõrgemad mehed on juba teel... seekord külapoodi humalajoogi järele. Ka meise plaanime seda shopigumekat külastada. Aga enne tähtsamad asjad.  Ja siis on kuulda meie tugevate meeste hääli, seega on teine voor samuti saabunud. Ei lähe minutitki, kui läheb sagimiseks. Tuleb välja, et nad on sebinud pisut ning uazikujuht on nõus meid sõidutama poodi ja tagasi. Seega ronime taas kasti ja teele. Saame tubli kilomeetri sõita. Tipatapa oleks selle kuuma käes päris vaevarikas olnud promeneerida, või õigemini ostudega koos koju promeneerida. 
Teel poodi saame taas ületada esimesel öösel saabudes nähtud rippsilda, mis ilmselt teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja mõtleb, millal alla anda. Ägedalt lainetav rippsild seljataha jäetud, saabume poe ette, kus härrased juba ennast oma sooritatud ostudega sisse seadnud 😊.  Lonksan korra humalajooki ning marsin shopingule. Tagumine tuba on kiltsukaltsu tuba, astun korra sisse ja teistpidi tagasi välja. No mul on ju puhkus 🤓...  Esimeses toas paistab kaks jätsikülmikut. Ootused on kõrgele kruvitud ja pettumus oi kui suur, kui selgub et jätsilaadungite asemel lein seal eest ainult paar pakki külmutatud loomarupskeid 🙁. 
Veame kamba peale poest välja mõned mullitavad joogid, mahlu, mõned suitsuvorstid ja juustu. Varemshopanud ootavad väljas õllede, arbuuside, tomatite ja sellise delikatessiga nagu hobuseliha. Üllatusena saan poes tasuda ostude eest kaardiga, no mis siis et ühte makset tehakse kolm korda. Aga mãrk vähemasti maas 🤓. 
Kui õe astun, kostitatakse mind mõnusa viilaka mahlase hobuselihaga ning lõuatäie humalajoogiga. Ronime tahasi autokasti ja asutame ennast kodu poole tagasi. Pärast silda jääb meile küla teine pood ette. Ka seal luhtub lootus jätsi saada. Nina norgus, sõidame kodu poole. 
Tagasi kdus, seame ennast meie onni ette laagrisse ja naudime ilusat ilma, puhkust, matka lõppu ja head seltskonda. Humalajumalikujoogi kõrvale haukame erinevaid hõrgutisi: hobuseliha, suitsuvorsti, suitsujuustu, rukkileivakuivikuid. Vlad tegeleb arbuusi lõikamisega. Mmm, kui magus ja mahlane. El paradiiso!! 😎 Päike kärsatab mõnuga. Härrased uurivad oma nurikaid seadmeid ja selgub, et meid paitab ja praeb täna 36 kraadine ilmake. Huvitav, kas see on kohu suvi, mille osaliseks sellel aastal saan? 
Kell on saanud 5 ja seame sammud baasi suvenirkasse. Nagu ikka ei sügele mul miskit muud kui kruus, kuid vaadates siinset valikut, selleks suurt lootust pole. Paar huvitavat asja küll on,  ida on tore näppida, kuid kola koju vedada mõtet ma siiski ei näe. Sean ennast ukse taha murule sisse, kuni teised oma valikuid ja tehinguid sooritavad. 
Tagasi onn juurde minnes ootab meid ees tühjus, mis viitab tugevalt asjaolu,e, et on SAUNAAEG!! Poen saunalinasse ja suundun samuti sauna.  Mehed on esimest leilivooru lõpetamas. Saame ka paari minuti pärast jaole. Oh õnnistust, tegemist on eheda banjaga. Miskit rohkemat ei oska tahta, ega millesti unistada. Saan oma kiharad pärast vististi 10 päeva taas puhtaks kasida. Rääkimata soojast veest sisuliselt jääkrimega mägijõest, mis meil muidu vanniks oli. Milline õnnistus, et pesuprotseduuridel ei kisu jalad enam krampi 😊. 
Kolmanda leilivooru ajal saan osa ka vihlemisteenusest. Kniks, master! Tunne on nagu puhastustulest läbi käinud 😊. Ühel hetkel tuleb siiski saunast enanst välja kirjutada. Ees ootab õhtusöök. Vladi eest eda isel sebiti täna õhtuks meile lammas. Seega kujuneb see lihaorgiaks. Dima on võtnud pealihameistri koha sisse ja kõik, mis tulelt tuleb, maitseb hõrgult. Keele võib nii alla neelata. Eelroaks on lamba maks. See on kirjeldamatult maitsev. Mmm. Lammast toodi meile terve silmapesukausitäis, terve lammas ju. Vaatamata meie peaaegu et paastulaagrile mägedes, ei suuda me seda kõike pintslisse pista. Vlad viib meie ülejäägid baasi pererahvale. 
Hvred ja Teet leiavad meie tuleplatsi kõrval olevast sööklast kohaliku piimast tehtud vägijoogi, mida õpetuste järgi tarbitakse kuumalt. Olen ma roppuseid koha ud, aga see on ikka tipp. Jakk.... samas tundub, et vägevatel mehepoegadel sellega liiga suurt probleemi pole ja nii see liitrike tasahilje väheneb. Tahaks näha, mis nägu kangelased hommikul on 😈. 
Kuna lõkkeplatsi äärde on ennast 2 telkkond sisse seadnud, siis suundume oma praazdnikuga tagasi meie onni ette. Tasapisi hakkavad vaprad väsima ja tudile ennast sättima. Ja siis lõpetab meie mõnusa ole ise keegi härra, kes tuleb meiega phandama, ise samal ajal nuga näppude vahel keerutades. Ise kuulutab, et tema miilits olema. Ing tema meile pahandusi suudab kaela tuua, kui meie vakka ei jää. No pole meile selliseid seikluseid vaja. Paneme oma poe kinni ja suundume tudile. Homme on vaja kuidagi tagasi Barnauli saada, see aga lõhnab kuni 12-tunnise bussisõidu järele. Loodetavasti pole sohvriks see sama kuri onu. See oleks tõeline tõrvatilk meepotis.

Meie viimane päev statistikas:
Distants: 7,08 km
Tõusumeetreid: 99 m
Laskumine: 268 m 
Aeg: 1 tund ja 27 minutit














P10: Altai - vihmadega segatud teekond mägedest välja

Traditsiooniliselt on äratus kell 7 hommikul. Plaan on kell 10 teele asuda. Hommikul on taas külmkülmkülm. Magada öösel on siiski hea. Tudun kahekordses soojas pesus ja magamiskott on lihtsalt tekina peal. 
Hommikul on taas pea laagritäis hiinlasi ringi liikumas ja sulaselges emakeeles tervitamas. 
Pakin telgis asjad kokku, kuid kuna kõik on nii märg, siis välja veel ei tari. 
Hommikusöögiks on täna taas tatar. Lisame ohtralt sibulat ja natuke soja ja kõik on taas õnnelikud. Tee on heaks soojendajaks, kuid päike ei taha ega taha ennast täna näidata. Lõpuks siiski lubab. Ennustame Frediga, mitme minuti pärast päike meieni jõuab. Minu oakkumine on 15 minutit, Hvred arvab, et 10 minutiga. Kui reaalsus selgub, st päike meieni jõuab, on selge - eksime mõlemad. Aga minu pakkumine on jupi täpsem 😁. 
Nii saame minna telke saputama ja kuivatama. Laager saab täna juba ca 9 kopikatega kokku, seega alustame oma päevateekonda juba 9:15. 
Esiti tuleb taas mäkke turnida ning siis teiselt poolt alla ja siis suund meie stardipunkti poole. R,aga kukgeb kivide ja suurte juurikate vahel turnides. Tempo on kohe hommikust alates peale pandud. Võtab pisut lõõtsuma, kuid ei miskit hullu. Ripun ilma probleemideta sabas. Esimene tund kopkategabon möödas, kui kogu grupp korraks kokku saab ja hinge tõmbab. Selleks ajaks on selja taha jäänud pea 4 km. 
Paus tehtud, tormame edasi. Kuidagi teisiti ma seda liikumisviisi nimetada ei oska. Olgem ausad - tempo pole hullu miskit, kuid probleemseks minu jaoks seeb see lõputu kivilt-kivile hüppamine ning juurikate vahel kekslemine. Tempo-grupp näeb välja  nagu pisut veninud püksikumm. Kord pinguldub ja siis jälle annab järele. 
Umbes 8 kilomeetril teeme pikema energiapeatuse. Maiustame pähklite, ananassikompoti, juustupatsi ning kommidega. Täidame oma veeanumad ja taas teele. Meie hobused on meid selle peatuse ajal kätte saanud ning lähevad kogu tavaariga oma rada. 
Tormijooks jätkub. Tunnen juba, kuidas mu põlv protesteerib. Samas ei saa ma ju metsa jääda. Hoian ikka veel tempot. Aga valus, kurjama valus on põlv juba. Kas tõesti ma siiski lõpuni ei kesta??
Hakkab tibutama. Tundub, et sadama siiski ei hakka. Jõuame tas sportalsele järele. Viimased kilomeetrid on olnud juba puhas piin. Puupulka tahaks hammaste vahele, et mitte keelt katki närida. Vihma hakkab üha tihedamalt sadama. Pakin koti vihmakatte alla ja ise poen keebi sise. Istun jämedal maha langenud puul ja tunnen, kuidas sees hakkab keerama. Mis k...t see veel on?? Tundub, et tahan jaaku hüüda. Esimesel katsel õnneks (või siis õnnetuseks) ebaõnnestun. Tiina ilmselt paneb mu essu olemist tähele ja saadab Tarmo mind kostitama. Ja siis vaikselt hakkavad kõik kordamööda käima uurimas, et mis viga ja kas saavad miskit teha. See on ju iseenesest nii armas neist, aga minu pöörlev sisekosmos  ei suuda sellega hetkel lihtsalt hakkama saada ja tulemuseks on voolavad pisarad. Täiesti kontrollimatu... See on miskit enneolematut ja ma ei saa pidama, niikuikedgi oma nina mulle lähedale paneb, tuleb uus laine. Armas  Tanja lohutab mind ja kallistab, kui tunnen, et nüüd pean küll jaaku minema huikama. Seekord tulemuslikult. 
Neelan valuvaigisti ja rüüpan Tarmo toodud kuuma teed. Vaikselt hakkab vurrkann mu sees rahunema. Kogu virrvarri juures on peaaegu keeruline tähele panna, kui ilusas kohas me tegelikultlõunatame. Mitu jõge saab üheks. Hunnitu vaade taas.
Istun veel tükk aega paigal, aga nagu öeldud, siia ei saa ma ju jääda. Seega hakkan vaikselt liikuma, Tarmo ikka truilt kannul. Ta on kardetavasti pea ainus, kes tegelikukt teab, mida põrgulikukt valu   tegeva põlvega liikumine tähendab.
Võtan rahulikukt ja liigun tasa ja targu edasi. Tasapisi valu hakkab leevenduma. Kodu gäng purjetab must mööda, just nii see peabki olema. Astun tasapisi edasi. Ühel hetkel jõuame peaaegu tsivilisatsiooni. Tegemist on metsavahi majaga ning siit saame taas kohalikku sooja saia ning loomulikult ka joogipoolist.
Tänase retke lõpuni peaks olema veel paar kilomeetrit. Mhm, hiljem selgub, et tegelikult  on astuda  veel tervelt 5 kilomeetrit. Kokkuvõttes vahet ju pole, nagunii tuleb eesolev maa läbida. Mina ikka tasaja targu. Eemal hakkab uuesti müristama. Ühe korra kõmistab ikka nii äkki, et ehmatan. 
Tee lookleb jõe äärt pidi, kord madalamal, kord kõrgemal, kord jõele lähemal, kord kaugemal. Igal juhul saab äike meid kätte ja kraanid keeratakse taas lahti. Leiame endale puu alla pesa ning ootame, kuni vihm üle läheb. Just enne vihma suudan korra ka bobi sõita. Mingi suur kivi, millelt vaja alla saada ja kuna olud märjad, siis libiseb üks jalg lihtsalt minema. Tarmo tuleb appi, aga nii kui esimese sammu kivile teeb, on ta minu kõrval, pikali 😮. Õnneks jääme mõlemad terveks. 
Kogu teekond edasi on märg ja ligane. Lõpuks jõuame laagriplatsile. Seekord oleme täiesti jõe ääres. Arvestades tänast sadu, saab see olema üks mudane kogemus. Meie asjad on tõstetud maha ja on äraütlemata niisked, kui mitte öelda, et märjad. 
Platsi ääres on suur kaljunukk ja selle all täiesti kuiv. Monsa ja Fred on sinna endale pesa teinud, kuid jagub ruumi veel paarile telgile. Kalju ees on väike aedik, mina sean oma pesa sisse kohe selle kõrvale. Aluspind on küll kruusane, aga ei lase ennast sellest häirida. Telk püsti ja laotan kõik ülejäänud asjad kaljuääre alla kuivama. Toimetame taas õhtused pesuprotseduurid ja siis valmis sotsialiseeruma. Seni hullult külm jõevesi on ikka külm, kuid on juba niipalju talutav, et suudan jalgupidid sees olla ja ennast päevast ära kasida. 
Õhtu tundub päris soe, aga oleme muidugi ka juba oluliselt madalamal, kui seni. Laagriplatsil on vana ja väsinud katusealune, kust paistaksid kenasti tähed läbi, kui oleks juba pime. Aga me ei pea istuma jälle maas või mõne kivi otsas. Mõnus on, kuigi väsimus on kontides. Tänaseks distantsiks kujunes üle 20 km ja suur osa sellest juurikate ja kivide vahel keksu mängimine. 
Laual on õlu, vorst, hljebotškad, pasteet. Laseme hea maitsata ja mõnsatame laua ääres. Vahepeal valmib ka tee ja õhtusöök. Hvred laekub pilli ja laulikutega. Seega lööme laulu lahti. Vahepaladeks rida anekdoote, osad neist juba iga päev kuuldud, kuid nalja ja naeru ikka samapalju kui esmaettekandel. 
Nüüd võib vist öelda, et matk on tehtud. Homme on jäänud veel nipet-näpet distants, seega võib juba hõisata.
Ometi oli päev reljeefilt üks kergemaid, kuid arvestades oma isiklikke väikseid deemoneid, siis kujunes sellest minu keerulisim matkapäev. Kuid pika jutu lühikeseks kokkuvõtteks saan öelda - lõpp hea, kõik hea 😀. 
Südaööks on laager vaikne ja iga roju kolinud oma koju. Homme võiduka lõpuni!
Head ööd!
Tänane numbriline statistika on järgmine:
Distants : 21km
Tõusumeetreid: 347 m
Laskumine: 849 m
Aeg: 8 tundi ja 13 minutit









P9: Altai - äike Kutšerla järve ääres

Hommikul on äratus kell 8. Vähemasti kokkulepitud nii. Fred kõnnib panniga telkide vahel ja hõikab, et kell on 16 minutit 7 läbi. Oigan telgis, vaatan kella ja avastan, et kell on tegelikult 8:16. Alles õhtul selgub, rt ta olla hüüdnud, et kell on 60 minutit 7 läbi😋. 
Täna hommikul on tunne nagu tõelisel hiinlasel. Silmad on toaalselt paistes, muuhulgas ka silmaalused. Tuleb välja, et ma pole ainuke. Ka teised on samamoodi paistes. Millest, jääb saladuseks. 
Öösel olen tegelenud taas pisut lahti riietamisega, fliis  seljas ja magamiskott tekiks. Nii on päris hea olla.
Hommikusöögiks on täna taas hirsipuder. Seda teeme endale meelepärasemaks majoneesiga. Igapäevaselt pole ju eriline lihasõltlane, aga siin tunnen küll juba et tahaks korralikku liha. Tegelikult sama tunne ka kalaga. No koduni peab veel kannatama. 
Pakime rahulikult laagrit kokku ja siis oleme valmis liikuma. Tänane hommik on pisut erinev hommik selle poolest, et telgid on täitsa kuivad ja tavapärast hullu kuivatamist pile vaja, vaid saab telgid kohe kokku panna. Meil on juba täitsa selge ka hobuste kottide pakkime, seega meie pakkime on kiire. Ja korralik. Hobuseid aga meie lahkumise hetkeks veel pole. Aga laagrit niimoodi omapead jätta ju ka ei saa. Seega jäävad Ženja ja Danil laagrisse ootama meie hibuseid ja neid pakkima. See aga tähendab, et ma oleme rajal täitsa omapead. 
Juba eile, kui kurule tõusime oli rajal paras rahvaste ränne, valdavalt kõik rändajad siiski venekeelsed. Täna on liiklus vististi pisut hõredam, kuigi juba mitmed salgad mööduvad meist, kui alles laagris oleme. 
Spordirood ees, ja grupp "Tempo" järel oleme rajal. Rühime aga taas üles piole ja ikka üles poole. Paaril korral rada hargneb kaheks. Ženja on meile juhised andnud, millist rada tuleb valida, kui hargnemine toimub. Igal juhul püsime õigel rajal. 
Ühel hetkel, kui oleme parasjagu metsapiirist kõrgemal, tuleb meile vastu üks noorsand, kes küsib teed ja kui kuuleb, et ta otse kõrval oleva nukiotse ei pääse, vaid peab ringi minema, on ta väga löödud ja poriseb, et miks küll peab mägedes hulle ringe tegema ja pealegi üles-alla käima, et kõrvaloleva mäe otsa saada. Jo ju ta on mägedes esimest korda.palun vabandust, aga meil nalja tükiks ajaks. 😂
Varsti keerab tõus laskumiseks ja päris järsuks. Oleme omadega jõudnud juba metsavööndisseja muudkui  turnime allapoole. Vastu tuleb jätkuvalt väiksemaid seltskondi. Valdavalt rändavad siin matkajad omapäi ja suur enamus tarib oma suuri kodinaid ise. Nii tore on luksuslikukt matkata 😉.  Ühel hetkel kostub meie kõrvu venekeelse tervituse asemel Bonjorno ja siis veel ja veel ja...
Egemist on suure itaallaste grupiga ( vististi 26 Itaalia pesionäri). Uskumatu bande. Kui ise nii vanalt matkaks niimoodi. Respect!
Teeme mingil hetkel pausi, oleme selleks hetkeks järele jõudnud meie spordiroodule. Seame ennast mõnusalt sisse ja otsime taas omi snäkse välja. Ringi liigub taas erinevat liha ja pähkleid ja mmm - sprotid. Vaim ja keha taas turgutatud, oleme valmis jätkama. Lõpuks jõuavad Ženja ja Danil ka meile järele. Otsustame veel pool tunnikest laskuda (veevõtukohani) ja siis teeme lõuna. Marsime ja marsime, laskumisest saab tõus. Rada lookleb mööda metsaaluseid ja on juuri ja kive ja erineva kõrgusega astmeid täis. Ühel hetkel jookseb Vlad meile vastu infoga, et veevõtukohta me ei leidnud ning järveni on ainult kilomeeter. No muidugi läheme lõpuni ja alles siis teeme lõuna. 
Jõuame viimaks metsast välja ja meie ees avaneb vaade Kutšerla järvel. Mul jääb hing kinni. See on ilmeline vaatepilt. Taas tuleb mulle meelde, miks ma matkadele tulen ja kohati neid raskuseid ja valutavaid kepse talun. See on kõik just selliste hetkede nimel. Lummav. 
Pärast hingetõmbe ja imetluspausi, teeme viimase pingutuse ning laskume alla laagrisse. Esmalt paneme telgid üles ja siis järve äärde. Esmalt on plaan minna ujuma, aga.... Vesi on kurjama külm, teiseks on vesi madal, kolmandaks on põhi väga muda e ja libe. Seega teeme värskendava pesu ning siis telgi juurde päikest võtma. See on minu matkadeajaloos esmakorne, et saab nina päikese poole pöörata ja klaasikaliselt päikest võtta. 
Lõuna ajab meid siiski varsti jalule. Menüüs kartulipüree, mille seekord timmime söödavamaks majoneesi ja sojakastmega. Kõrvale tass kuuma teed koos magusa kondenspiimaga 😊. 
Pärast lõunat otsustame minna järve keskel olevale saarele, kuna seal pidavat asuma turistipunkt. Lootus oli teha väike šoping. Mõte tore küll aga tulemus lahja. Pärast saare avastamist pöördume tühjade kätega laagriplatsile tagasi. 
Lebotame ja jutustame, kuni päike on juba nii madalalae laskunud, et vajame riideid selga. Koos riietumisega teen ka pisikese siesta. 
Kui õhtusöögi aeg kätte hakkab jõudma, on eemalt kosta kõminat. Äike. Esiti veel ei saja, kuid eemal siiski kõmiseb. Panen ennast riidesse, ja võtan juba heaga  keebi endaga kaasa. Kui lõkke juurde jõuan, tulevad juba esimesed piisad ja siis lööb eemal välku. Äge!!
Kuna vihm siin kaua ei lase ennast oodata kui märku annab, siis otsime oma kile välja ning asume seda üles panema. Ja siis avanevad luugid. Sein, valge sein. Meie suur kile muidugi ülearu hästi vihma ei pea, kuid päris paduka käes siiski ka ei ole. Seisame kile all nagu sissesoolatud silgud pütis ja mugime oma makaronirooga. Meie ümber muudkui aga müristab. Välku rohkem silma küll ei hakka. Juba läheb oluliselt heledamaks, st võiks juba eeldada, et vihm läheb üle, kuid võta näpust. Kallab ja kallab....
No ja siis jääb vihm hõredaks ja siis päris järele. Kile alt välja astudes ootab meid vikerkaar, tegelikult isegi 2. Üks täispest selgelt välja joonistunud koos kõigi oma värvideg! Teisel ainult otsad näha. 
Täna õhtul oleme siis püstijalabaaris, st keegi ei taha märjal istuda. Ühel hetkel märkame, et järve kohal udu ja teišele poole vaadatesa, ka mäenõlval mets saladuslikukt udus. Uskumatult sürr vaatepilt. Maagiline, silmi ei saa kuidagi lahti sellelt. Räägid kaaslastega juttu, aga endal pudevalt silmad järvel.
Pikka pidu täna pole. Hargneme mõistlikukt vara telkidesse koos vabakavaga...
Tänane statistika on järgmine:
Distants: 10,57km
Tõusumeetreid: 365 m
Laskumine: 885 m
Aeg: 4 tundi ja 2 minutit













P8: Altai - võtame tipu (meie reisil)

Hommikul äratus kell 7. Täna hommikul on telk lausa jääs. Seega külmakraade pidi hoolega olema. Rõõm on aga see, et külm ei olnud. Sulejopet polnud üldse seljas ja fliisi viskasin ka öösel seljast. Mõnus oli. Telk on täitsa märg. 
Kuna päikest laagri peale veel ei paista, on väljas päris karge. Keeldun ennast telgist liigutamast mõnda aega, kuid pissihäda ei lase lauem siiski telgis olla. Ronin välja ja käin põõsastes.
Kui kõik teised on jälle sisse pakitud, siis mina tuian ringi paljaste varvastega. Hommikusöögiks on riisilobi. Aga keel juba limpsab, sest Fred on asunud taas seeni puhastama. Lähen appi, sest hommikune karge külm ei lase seda pikalt teha. 
Pakime oma laagrit kokku ja saame liikuma, kui kell on saanud juba 11. Nii pikka hommikut polegi meil veel olnud. Marsima paadisilla juurde, sest peame esmalt üle järve saama. Spordiklubi on läinud juba enne teele ja nemad lähevad ümber järve.kui keie osade kaupa üle läheme, siis teiselt poolt tulevad samuti matkajad üle. Tegemist on Sloveeniast pärit rühmaga. Ajame pisut juttu oma tallatavatesst radadest.  Siis on aeg head teed soovida ning siis astume viimastena paati, et teisele kaldale lasta end aerutada. Ülejäänud gäng on ennast juba ühe onni õuel sisse seadnud ning lasevad õllel hea maitsta. Võtan ka ühe mehise lonksu. Samuti on nad tellinud juba paar pudelit tulivett ja taas ühe laadungi saia. Tasume omad arved ning siis on aeg teele asuda. Kell on vististi juba keskpäeva kuulutamas, kui lõpuks liikuma hakkame. Tänane päev on oodata päris karm.
Päeva esimese poole rühime aega muudkui ülesmäge. Meid ootab ees pea 900 m tõus ja siis veel ca 700 m laskumist.  Astume tasa, aga kindlalt edasi. Olemine on hea, miski ei vaeva. Aeg-ajalt teeme lühikesed pausid, kas joomiseks, riietumiseks või siis pildistamiseks. Olemine on nii ok, et suudame isegi jutuotsa üleval hoida. Hooti muidugi on pikk vaikus reas. Ainuüksi vee tankimiseks oeame täna juba natuke kõrguseid võtma. Tangime omad veeanumad täis ja teele. Spordirood on täna läinud pikemat ringi pidi. Seega teevad meist ca 2-3 km pikema teekonna. Vaikselt hakkab kuru ennast ka ilmutama, kuhu peame välja jõudma. 
Veelgi rohkem näitavad ennast täna Beluha naabertipud jaa teekond Beluhale. Neid tippe võiksin ma suu ammuli imetlema jäädagi. Aukartust äratav vaade avaneb meie taga. Liiga pikalt ei saa paraku seda ilu nautida, sest tuleb enda varba ette vaadata, et mitte oma kepse murda, ega libastuda, ega kellelegi otsa komberdada. 
Kella 3 ajal teeme lõunapausi. Seekord toitume taas meie alpinistide kaasavõetud toidust. Kui neid ja Tarmot oma toidu ja näksidega poleks kaasas, nälgiksime ilmselt 100-ga. Seekord siis lõunamenüüs hommikupuder. Samuti haukame alt ostetud saia. Lisaks on ringi liikumas mõned datlid ja kuivatatud aprikoosid. Natuke on ka teed. 
Pärast lõunapausi jätkame tõusu. Meil on veel tõusta mehiselt. Mida kõrgemale, seda keerulisemaks läheb, seda mitte tõusunurga ega võhma pärast, vaid rada on kiviklibune ja astmeline. 
Lõpuks oleme kohal, meie reisi kõrgeim punkt - 3072 m. Spordirühm on võtnud vaevaks käia veel kõrval oleva  nuki otsas ja nii saavad nad veel paarkümmend meetrit kõrgust juurde. Topurituaalideks on ka seekord "Koduküla väike maja", seejärel kallistuste ring ning tipus on meil loomulikult kaasas eesti lipp. Traditsioonide juurde kuulub ka lonks Vana Tallinna ja seekord hõrgutab meeli ka palake halvaad. Pildisessioon veel lisaks ja ongi aeg hakata laskuma. 
Esiti läheb rada samuti kiviklibuselt ja päris järsku alla. Esialgu pole hullu midagi. Ikka tasa ja targu, meeter-meetri haaval alla. Muda aeg edasi, seda vaevalisemalt laskumine kulgeb. Jalad hakkavad vaikšelt all süldiks muutuma, lahtisel kiviklibul kipume libisema. Päkad hakkavad vägisi ümaraks muutuma. Mida edasi, seda rohkem printsess-herneteral-tunne tekib. 
Lõpuks näeme allpool laagrit. Esialgu tundub, et see on meie laager, aga võta näpust - see on meie hobusemeeste laager. Meie ise peame aga veel allapoole sõudma. Ja siis ta paistab. Saabume sültjatel jalgadel laagrisse, aga õnnelikult kohal!!! 😁
Esiti ei jaksa kohe isegi telki püsti panna. Kuna aga päike loojub kiiresti ja niiskeks läheb, ajan matkasaapad jalast ning plähvid varba otsa ning tahtejõu abil asun askeldama. Kui telk üleval, võtan veelkorra tahtejõu kokku ning lähen alla jõe äärde pessu. Teen nii riidepesu kui ka enda pesu. Vesi on nii külm, et hambad tahavad suurest plaksumisest suust välja kukkuda, kuid olemine saab kohe värskem. Mõnus on. Sellega koos peaks nüüd matka raskeim osa läbi olema...
Õhtusöögiks tatar koos suitsuvorsti ja lihakonserviga. Meie juhid on täna kogu meie toiduvarud laiali laotanud ning alles nüüd näeme, et tegelikult on meil kaasa siiski rohkem toitu, kui meile seni antud on. Urr... 
aga sojakastme ja majoneesiga sünnib siin vist kõik süüa. Õhtul pärast sööki istume veel lõkke ääres, kuid seda pidiu liiga pikalt ei jagu, sest külm on. Seega kobime varsti telkidesse, eet saada sooja ning väsitavast päevast taastuda. Meil on siiski veel mitu päeva kesta. Näod õhtul on rahul, kuid väsinud. Ei saa öelda, et kellelgi ülearu kerge oleks olnud.
Tänane numbriline statistika on järgmine:
Distants: 16,23km
Tõusumeetreid : 1223 m
Laskumine : 1061 m
Aeg : 6 tundi ja 28 minutit