Kuna ümber käib juba ilge sagimine, siis kauem enam ei saa vedeleda ja juuri alla kasvatada. Sahmin telgis ennast enam-vähem korda ja siis lähen alles ilma uudistama. Kaheksa kopikatega antakse ka süüa. Hiljemalt 9 pidime liikuma saama. Hommikulobi söödudja tee oodud, saab koti kokku pakkida ja siis valmis minema. Aga mida ei juhtu, on liikuma hakkamine 🙂. Ootame hobuseid, mida ikka veel kuskilt ei paista. Kell on juba 10 ja pool 11. Lõpuks saabuvad ka hobused. Mis lõhnab selle järele, et kohekohe on lootust liikvele saada. Jätame omad kodinad hunnikusse maha ja asume teele. Hobused peaksid meile millalgi järele tulema.
Asume teele. Esiti on rajad suhteliselt tasased. Rada vookleb kõrge heina sees. Astume aga reipalt edasi. Ees kohalik giid tempot tegemas ja meie sabas lonkimas. Pause tehakse iga natukese aja pärast. Seega kõik ok. Mida aeg edasi, seda rohkem on vaatedi pisut nagu Alpi aasadel. Igal pool on õitsemas lilli, ühed ilusamad kui teised. Ilusilus. Vaated on avarad, justkui lõputud.
Ja siis hakkame ronima, esiti mitte päris püstloodis, kuid mida edasi, seda järsemaks mäenõlv läheb. Kohe varsti on selgunud seekordne spordiklubi ja samuti ka nautlejate klubi. Mina otseloomulikult viimase auväärne liige 😁.
Tasa ja targu astume edasi. Kui on järsem kalle, siis lõõtsutan vahepeal hooliga ja rühin jälle edasi. Spordiklubi ootab meid aeg-ajalt järele. Ühel hetkel jõuame spordiklubile järele ja siis ei mindagi kohe edasi, vaid teeme lõuna. Lõunaks on täna kartulipüree, kuhu sisse on pandid ka pakk või paar nuudleid. Viskame ennast nagu üks mees lebosse. Tee on peagi samuti valmis. Otsin kotist rosinapaki, maitseb hästi 🙂. Saapad jalast ära pisut hingama ning külg maha. Soola üleliia siin toidus pole, aga õnneks on meil sool olemas, juurde saab ju alati panna. No aga proovi sa ära võtta...
Mõnus on olla. Nalja ja naeru on palju. Lõpuks tuleb siiski kodinad kokku panna ja taastele asuda. No ja ikka üles mäge. Tasa ja targu. Mingil hetkel grupid korrigeeruvad. Ees naguikka spordiklubi, siis paar üksiküritajat ja siis riburada nautlejate klubi ning ikka mina viimasena puhkumas nagu auruvedur 😊. No kõige viimasena ikka Fred, kes on sunnitud minu sabas lonkima. No ei hullu, teen iga natukese aja pärast lõõtsa pausi ja taas edasi, samm-samm haaval.
Ühel hetkel jõuame metsa alla. Tegemist on suure ja võimsa ning tõeliselt iidse metsaga. Mul taas napib sõnu, et seda võimsust kirjeldada. Taas tunnen, kui väike on inimene ja kui võimas on loodus meie ümber. Kummardan maani😊. Ühel hetkel on Monika sattunud meie tempomeistriks ning see sobib ja mitteainult ,ulle vaid paljudele, st kogu nautlejate seltskonnale. Nii suunamegi iga kord kui peatust tehes edasi hakkame liikuma, Monika meie ette. Aitäh, Monsa. Oled suureks abiks. Kui kaua ma nii sabas kestan on iseasi, aga ei rutta ette. Tark ei torma ju...
Enne veel kui kohale laagrisse saabume, saame Ženjalt korralduse kuivanud puid kaasa haarata, sest laagriplatsi läheduses puudega halvasti. No ei tundu esti liiga usutav, seda enam, et laagrin peaks olema veel ca 1,3 km. Ette rutates saam mauidugi tõdeda, et ega tal liiga vale korraldus polnudki. Tõesti polnud puudega laagriplatsil hiilata, just kuivade puudega. Elujõulist kasvavat puitu küll, aga sellega tuletegemisel paraku kaugele ei purjeta...
Lõpuks turnime viimast mäenukki, meie laager on kohe selle taga. Minu auruvedur töötab pea täiel võimsusel, veel viimane pungestus ja kohal!!! Esimene tõeline matkapäev edukalt seljatatud. Jeee! Ainult 6 (äkki) veel 😊. Laagriplatsile on ennast juba sisse seadnud grupp, kes meist trassil tantsides ja lauldes mööda purjetas. Õige jah, ise nagu bossud hobustel istudes... Gäng oli ennast sisse seadnud ja meie siis otsisime endale kohta. No ega muud häda olegi, kui see, et tasast maad sellel platsil suhteliselt keeruline leida. Paneme omad telgid siiski parimatele võimalikele platsidele üles ja eks siis hommikul paistab, kas ja kui palju öösel on vaja gravitatsiooniga võidelda.
Telgid üleval, konime välja. Kurja, külm on, seega pean kiirelt tagasi telki kobima ja ennast kuidagi mehisemalt riidesse panema, et üha külmenevale õhtule vastu panna. Ajan aga juba sooja pesu selga, fliis ja jope ka. No kõige suuremad sõbrad on vististi siiski buff ja kindad. Nüüd võib taas õhtule vastu minna. Selleks ajaks, kui mina ennast sisse saan pakitud, on väljas juba õujook ringi käimas ning õhtuoode ka välja otsitud. Laud on vägagi rikkalik. Köögist saabub leivapäts ja vorst. Kottidest ilmusb veel head ja paremat välja. Ja muidugi hittmeister on taas Tarmo, kes saabub koos pekiga. Köögist ilmub veel välja teinegi leib, seekord rosinatega. Kuna naiste moosiviin on vahepeal otsa saanud, siis villime endale uue joogi seekord siiski mahlaga. Ženja saabub purgi ananassikompotiga. Mmm. Kuna ringi on varem käinud moosituub, siis luban endale ka ühe moosiga leiva. Ja nagu kogu sellest proviandist veel vähe oleks, on Fred otsinud välja priimuse ja sellel valmib kirsikissell.
Õhtusöök pole veel valminud, sest see teine bande mõnsatan lõkkeplatsi ääres ja meie kokku ei saa isegi veel jaole. Lõpuks peavad mehed pisut nõu ning nii tekibgi meie lõke laagriplatsi teise otsa, meie telkide juurde. Kuna õhtusöök hakkab ka valmima, kolime oma mustlaslaagri lõkke juurde ümber. Kuna naiste koks on otsa saanud, otsin kotist välja ka esimese vanakese, mmm. Siin külmas on see jook üle prahi 😁. Igapäevaselt, või õigemini tavarutiinis kodukamaral see jook minu klaasi mitte kunagi ei eksi. Fred on kohale toonud pilli ning nii lööme laulu lahti, kunital näpud nii külmunud, et pilli enam lihtsalt pole võimalik mängida. Seltsimehed matkalised hakkavad riburada pidi ka tudile minema. No ega külm ka kaasa aita. Lõpetuseks teeb Fred mõnedele meist veel väikese testi, kuuluärgi KGB testi. Nalja ja naeru palju.
Nagu ikka juhtub, siis iga pidu saab kord otsa ja nii on aeg unedeks.
Tänane statistika kõneleb järgmist:
Distants - 16 km
Tõusumeetreid - 1221m
Laskumist - 53 m
Rajal oldud aeg 6 tundi ja 24 minutit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar