Hommikul on äratus kell 8. Vähemasti kokkulepitud nii. Fred kõnnib panniga telkide vahel ja hõikab, et kell on 16 minutit 7 läbi. Oigan telgis, vaatan kella ja avastan, et kell on tegelikult 8:16. Alles õhtul selgub, rt ta olla hüüdnud, et kell on 60 minutit 7 läbi😋.
Täna hommikul on tunne nagu tõelisel hiinlasel. Silmad on toaalselt paistes, muuhulgas ka silmaalused. Tuleb välja, et ma pole ainuke. Ka teised on samamoodi paistes. Millest, jääb saladuseks.
Öösel olen tegelenud taas pisut lahti riietamisega, fliis seljas ja magamiskott tekiks. Nii on päris hea olla.
Hommikusöögiks on täna taas hirsipuder. Seda teeme endale meelepärasemaks majoneesiga. Igapäevaselt pole ju eriline lihasõltlane, aga siin tunnen küll juba et tahaks korralikku liha. Tegelikult sama tunne ka kalaga. No koduni peab veel kannatama.
Pakime rahulikult laagrit kokku ja siis oleme valmis liikuma. Tänane hommik on pisut erinev hommik selle poolest, et telgid on täitsa kuivad ja tavapärast hullu kuivatamist pile vaja, vaid saab telgid kohe kokku panna. Meil on juba täitsa selge ka hobuste kottide pakkime, seega meie pakkime on kiire. Ja korralik. Hobuseid aga meie lahkumise hetkeks veel pole. Aga laagrit niimoodi omapead jätta ju ka ei saa. Seega jäävad Ženja ja Danil laagrisse ootama meie hibuseid ja neid pakkima. See aga tähendab, et ma oleme rajal täitsa omapead.
Juba eile, kui kurule tõusime oli rajal paras rahvaste ränne, valdavalt kõik rändajad siiski venekeelsed. Täna on liiklus vististi pisut hõredam, kuigi juba mitmed salgad mööduvad meist, kui alles laagris oleme.
Spordirood ees, ja grupp "Tempo" järel oleme rajal. Rühime aga taas üles piole ja ikka üles poole. Paaril korral rada hargneb kaheks. Ženja on meile juhised andnud, millist rada tuleb valida, kui hargnemine toimub. Igal juhul püsime õigel rajal.
Ühel hetkel, kui oleme parasjagu metsapiirist kõrgemal, tuleb meile vastu üks noorsand, kes küsib teed ja kui kuuleb, et ta otse kõrval oleva nukiotse ei pääse, vaid peab ringi minema, on ta väga löödud ja poriseb, et miks küll peab mägedes hulle ringe tegema ja pealegi üles-alla käima, et kõrvaloleva mäe otsa saada. Jo ju ta on mägedes esimest korda.palun vabandust, aga meil nalja tükiks ajaks. 😂
Varsti keerab tõus laskumiseks ja päris järsuks. Oleme omadega jõudnud juba metsavööndisseja muudkui turnime allapoole. Vastu tuleb jätkuvalt väiksemaid seltskondi. Valdavalt rändavad siin matkajad omapäi ja suur enamus tarib oma suuri kodinaid ise. Nii tore on luksuslikukt matkata 😉. Ühel hetkel kostub meie kõrvu venekeelse tervituse asemel Bonjorno ja siis veel ja veel ja...
Egemist on suure itaallaste grupiga ( vististi 26 Itaalia pesionäri). Uskumatu bande. Kui ise nii vanalt matkaks niimoodi. Respect!
Teeme mingil hetkel pausi, oleme selleks hetkeks järele jõudnud meie spordiroodule. Seame ennast mõnusalt sisse ja otsime taas omi snäkse välja. Ringi liigub taas erinevat liha ja pähkleid ja mmm - sprotid. Vaim ja keha taas turgutatud, oleme valmis jätkama. Lõpuks jõuavad Ženja ja Danil ka meile järele. Otsustame veel pool tunnikest laskuda (veevõtukohani) ja siis teeme lõuna. Marsime ja marsime, laskumisest saab tõus. Rada lookleb mööda metsaaluseid ja on juuri ja kive ja erineva kõrgusega astmeid täis. Ühel hetkel jookseb Vlad meile vastu infoga, et veevõtukohta me ei leidnud ning järveni on ainult kilomeeter. No muidugi läheme lõpuni ja alles siis teeme lõuna.
Jõuame viimaks metsast välja ja meie ees avaneb vaade Kutšerla järvel. Mul jääb hing kinni. See on ilmeline vaatepilt. Taas tuleb mulle meelde, miks ma matkadele tulen ja kohati neid raskuseid ja valutavaid kepse talun. See on kõik just selliste hetkede nimel. Lummav.
Pärast hingetõmbe ja imetluspausi, teeme viimase pingutuse ning laskume alla laagrisse. Esmalt paneme telgid üles ja siis järve äärde. Esmalt on plaan minna ujuma, aga.... Vesi on kurjama külm, teiseks on vesi madal, kolmandaks on põhi väga muda e ja libe. Seega teeme värskendava pesu ning siis telgi juurde päikest võtma. See on minu matkadeajaloos esmakorne, et saab nina päikese poole pöörata ja klaasikaliselt päikest võtta.
Lõuna ajab meid siiski varsti jalule. Menüüs kartulipüree, mille seekord timmime söödavamaks majoneesi ja sojakastmega. Kõrvale tass kuuma teed koos magusa kondenspiimaga 😊.
Pärast lõunat otsustame minna järve keskel olevale saarele, kuna seal pidavat asuma turistipunkt. Lootus oli teha väike šoping. Mõte tore küll aga tulemus lahja. Pärast saare avastamist pöördume tühjade kätega laagriplatsile tagasi.
Lebotame ja jutustame, kuni päike on juba nii madalalae laskunud, et vajame riideid selga. Koos riietumisega teen ka pisikese siesta.
Kui õhtusöögi aeg kätte hakkab jõudma, on eemalt kosta kõminat. Äike. Esiti veel ei saja, kuid eemal siiski kõmiseb. Panen ennast riidesse, ja võtan juba heaga keebi endaga kaasa. Kui lõkke juurde jõuan, tulevad juba esimesed piisad ja siis lööb eemal välku. Äge!!
Kuna vihm siin kaua ei lase ennast oodata kui märku annab, siis otsime oma kile välja ning asume seda üles panema. Ja siis avanevad luugid. Sein, valge sein. Meie suur kile muidugi ülearu hästi vihma ei pea, kuid päris paduka käes siiski ka ei ole. Seisame kile all nagu sissesoolatud silgud pütis ja mugime oma makaronirooga. Meie ümber muudkui aga müristab. Välku rohkem silma küll ei hakka. Juba läheb oluliselt heledamaks, st võiks juba eeldada, et vihm läheb üle, kuid võta näpust. Kallab ja kallab....
No ja siis jääb vihm hõredaks ja siis päris järele. Kile alt välja astudes ootab meid vikerkaar, tegelikult isegi 2. Üks täispest selgelt välja joonistunud koos kõigi oma värvideg! Teisel ainult otsad näha.
Täna õhtul oleme siis püstijalabaaris, st keegi ei taha märjal istuda. Ühel hetkel märkame, et järve kohal udu ja teišele poole vaadatesa, ka mäenõlval mets saladuslikukt udus. Uskumatult sürr vaatepilt. Maagiline, silmi ei saa kuidagi lahti sellelt. Räägid kaaslastega juttu, aga endal pudevalt silmad järvel.
Pikka pidu täna pole. Hargneme mõistlikukt vara telkidesse koos vabakavaga...
Tänane statistika on järgmine:
Distants: 10,57km
Tõusumeetreid: 365 m
Laskumine: 885 m
Aeg: 4 tundi ja 2 minutit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar