Hommikul on taas pea laagritäis hiinlasi ringi liikumas ja sulaselges emakeeles tervitamas.
Pakin telgis asjad kokku, kuid kuna kõik on nii märg, siis välja veel ei tari.
Hommikusöögiks on täna taas tatar. Lisame ohtralt sibulat ja natuke soja ja kõik on taas õnnelikud. Tee on heaks soojendajaks, kuid päike ei taha ega taha ennast täna näidata. Lõpuks siiski lubab. Ennustame Frediga, mitme minuti pärast päike meieni jõuab. Minu oakkumine on 15 minutit, Hvred arvab, et 10 minutiga. Kui reaalsus selgub, st päike meieni jõuab, on selge - eksime mõlemad. Aga minu pakkumine on jupi täpsem 😁.
Nii saame minna telke saputama ja kuivatama. Laager saab täna juba ca 9 kopikatega kokku, seega alustame oma päevateekonda juba 9:15.
Esiti tuleb taas mäkke turnida ning siis teiselt poolt alla ja siis suund meie stardipunkti poole. R,aga kukgeb kivide ja suurte juurikate vahel turnides. Tempo on kohe hommikust alates peale pandud. Võtab pisut lõõtsuma, kuid ei miskit hullu. Ripun ilma probleemideta sabas. Esimene tund kopkategabon möödas, kui kogu grupp korraks kokku saab ja hinge tõmbab. Selleks ajaks on selja taha jäänud pea 4 km.
Paus tehtud, tormame edasi. Kuidagi teisiti ma seda liikumisviisi nimetada ei oska. Olgem ausad - tempo pole hullu miskit, kuid probleemseks minu jaoks seeb see lõputu kivilt-kivile hüppamine ning juurikate vahel kekslemine. Tempo-grupp näeb välja nagu pisut veninud püksikumm. Kord pinguldub ja siis jälle annab järele.
Umbes 8 kilomeetril teeme pikema energiapeatuse. Maiustame pähklite, ananassikompoti, juustupatsi ning kommidega. Täidame oma veeanumad ja taas teele. Meie hobused on meid selle peatuse ajal kätte saanud ning lähevad kogu tavaariga oma rada.
Tormijooks jätkub. Tunnen juba, kuidas mu põlv protesteerib. Samas ei saa ma ju metsa jääda. Hoian ikka veel tempot. Aga valus, kurjama valus on põlv juba. Kas tõesti ma siiski lõpuni ei kesta??
Hakkab tibutama. Tundub, et sadama siiski ei hakka. Jõuame tas sportalsele järele. Viimased kilomeetrid on olnud juba puhas piin. Puupulka tahaks hammaste vahele, et mitte keelt katki närida. Vihma hakkab üha tihedamalt sadama. Pakin koti vihmakatte alla ja ise poen keebi sise. Istun jämedal maha langenud puul ja tunnen, kuidas sees hakkab keerama. Mis k...t see veel on?? Tundub, et tahan jaaku hüüda. Esimesel katsel õnneks (või siis õnnetuseks) ebaõnnestun. Tiina ilmselt paneb mu essu olemist tähele ja saadab Tarmo mind kostitama. Ja siis vaikselt hakkavad kõik kordamööda käima uurimas, et mis viga ja kas saavad miskit teha. See on ju iseenesest nii armas neist, aga minu pöörlev sisekosmos ei suuda sellega hetkel lihtsalt hakkama saada ja tulemuseks on voolavad pisarad. Täiesti kontrollimatu... See on miskit enneolematut ja ma ei saa pidama, niikuikedgi oma nina mulle lähedale paneb, tuleb uus laine. Armas Tanja lohutab mind ja kallistab, kui tunnen, et nüüd pean küll jaaku minema huikama. Seekord tulemuslikult.
Neelan valuvaigisti ja rüüpan Tarmo toodud kuuma teed. Vaikselt hakkab vurrkann mu sees rahunema. Kogu virrvarri juures on peaaegu keeruline tähele panna, kui ilusas kohas me tegelikultlõunatame. Mitu jõge saab üheks. Hunnitu vaade taas.
Istun veel tükk aega paigal, aga nagu öeldud, siia ei saa ma ju jääda. Seega hakkan vaikselt liikuma, Tarmo ikka truilt kannul. Ta on kardetavasti pea ainus, kes tegelikukt teab, mida põrgulikukt valu tegeva põlvega liikumine tähendab.
Võtan rahulikukt ja liigun tasa ja targu edasi. Tasapisi valu hakkab leevenduma. Kodu gäng purjetab must mööda, just nii see peabki olema. Astun tasapisi edasi. Ühel hetkel jõuame peaaegu tsivilisatsiooni. Tegemist on metsavahi majaga ning siit saame taas kohalikku sooja saia ning loomulikult ka joogipoolist.
Tänase retke lõpuni peaks olema veel paar kilomeetrit. Mhm, hiljem selgub, et tegelikult on astuda veel tervelt 5 kilomeetrit. Kokkuvõttes vahet ju pole, nagunii tuleb eesolev maa läbida. Mina ikka tasaja targu. Eemal hakkab uuesti müristama. Ühe korra kõmistab ikka nii äkki, et ehmatan.
Tee lookleb jõe äärt pidi, kord madalamal, kord kõrgemal, kord jõele lähemal, kord kaugemal. Igal juhul saab äike meid kätte ja kraanid keeratakse taas lahti. Leiame endale puu alla pesa ning ootame, kuni vihm üle läheb. Just enne vihma suudan korra ka bobi sõita. Mingi suur kivi, millelt vaja alla saada ja kuna olud märjad, siis libiseb üks jalg lihtsalt minema. Tarmo tuleb appi, aga nii kui esimese sammu kivile teeb, on ta minu kõrval, pikali 😮. Õnneks jääme mõlemad terveks.
Kogu teekond edasi on märg ja ligane. Lõpuks jõuame laagriplatsile. Seekord oleme täiesti jõe ääres. Arvestades tänast sadu, saab see olema üks mudane kogemus. Meie asjad on tõstetud maha ja on äraütlemata niisked, kui mitte öelda, et märjad.
Platsi ääres on suur kaljunukk ja selle all täiesti kuiv. Monsa ja Fred on sinna endale pesa teinud, kuid jagub ruumi veel paarile telgile. Kalju ees on väike aedik, mina sean oma pesa sisse kohe selle kõrvale. Aluspind on küll kruusane, aga ei lase ennast sellest häirida. Telk püsti ja laotan kõik ülejäänud asjad kaljuääre alla kuivama. Toimetame taas õhtused pesuprotseduurid ja siis valmis sotsialiseeruma. Seni hullult külm jõevesi on ikka külm, kuid on juba niipalju talutav, et suudan jalgupidid sees olla ja ennast päevast ära kasida.
Õhtu tundub päris soe, aga oleme muidugi ka juba oluliselt madalamal, kui seni. Laagriplatsil on vana ja väsinud katusealune, kust paistaksid kenasti tähed läbi, kui oleks juba pime. Aga me ei pea istuma jälle maas või mõne kivi otsas. Mõnus on, kuigi väsimus on kontides. Tänaseks distantsiks kujunes üle 20 km ja suur osa sellest juurikate ja kivide vahel keksu mängimine.
Laual on õlu, vorst, hljebotškad, pasteet. Laseme hea maitsata ja mõnsatame laua ääres. Vahepeal valmib ka tee ja õhtusöök. Hvred laekub pilli ja laulikutega. Seega lööme laulu lahti. Vahepaladeks rida anekdoote, osad neist juba iga päev kuuldud, kuid nalja ja naeru ikka samapalju kui esmaettekandel.
Nüüd võib vist öelda, et matk on tehtud. Homme on jäänud veel nipet-näpet distants, seega võib juba hõisata.
Ometi oli päev reljeefilt üks kergemaid, kuid arvestades oma isiklikke väikseid deemoneid, siis kujunes sellest minu keerulisim matkapäev. Kuid pika jutu lühikeseks kokkuvõtteks saan öelda - lõpp hea, kõik hea 😀.
Südaööks on laager vaikne ja iga roju kolinud oma koju. Homme võiduka lõpuni!
Head ööd!
Tänane numbriline statistika on järgmine:
Distants : 21km
Tõusumeetreid: 347 m
Laskumine: 849 m
Aeg: 8 tundi ja 13 minutit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar