esmaspäev, 22. august 2016

Prantsusmaa - P11: on aeg seada sammud kodu poole

Hommikul on äratus planeeritud samal ajal nagu tavaliselt. Teglikkus aga on see, et uni läheb ära juba jupp aega varem. Nii keerutan ennast voodis ümber oma telje, enne kui lõplikult aeg tegutseda. Igal juhul oleme oma toimetustega juba oluliselt varem valmis kui esialgne plaan. Aga ei hakka jalgu ju üle voodiääre kõlgutama ja minuteid lugema, kuni kokkulepitud aeg käes. Koputame Tiinaga ka ema-isa toa uksele. 
Leiame endale laua hommikusöögiks. Täna hommikul on mul võimalus mitte süüa saia moosiga, vaid valin endale omletitaolise roa ja peekonit. Lisaks ka kausikese müslit piimaga. No ja nostalgia mõttes lohutan meeli crossaintiga :).  Ei tea, millal jälle saab. Joogiautomaadist õnnestub pärast mitmeid kordi nupu muljumist saada ka kannutäis kuuma vett, et roheline tee teha. 
Mõnsatame mis me mõnsatame oma hommikusöögiga, kuid on aeg. Võtame tubadest kodinad ning teen check-out'i. Seejärel jätan vanad kompsudega ootama ning suundun ise autot parklast tooma. Taas ei saa ma parklast ilma abita välja. Seekord jääb puudu parkla originaalpiletist, st esmalt tuleb misinasse torgata sissesõidul saadud pilet ja seejärel hotellist saadud tasutud pilet. Sõidan nüüd parklast välja ning seejärel teen tiiru ümber väljaku, mille ääres meie hotell asub. Pakime kompsud autosse ning on aeg asuda teele Milano poole. Tänase teekonna pikkuseks on ca 370 km. Seega mitu head tundi aerutamist. Aga kuna ma täna ei palu Lonnil paane vältida, siis peaks teekond sujuma suhteliselt kiiresti. 
Enne veel kui Grenoblist välja saame tekib meil Lonniga väike lahkarvamus. Nimelt proovib ta meid rohkem kui ühel korral panna keerama selliselt, mis pole tegelikkuses lubatud. Nii me siis kompame teineteise piire ja kannatust. Lõpuks leiame siiski üksmeele, ning oleme ootamatult kiiresti linnast väljas :). 
Paanil kulgeb tee oodatult kiiresti. Ei saa arugi, kui juba on 100 versta kaetud ja veelgi ootamatumalt oleme jõudnud piirile. On aeg öelda Prantsusmaale aitäh ja head aega. Meil oli siin mõnus. Itaalia poolel alustame oma teekonda 13km ja hingehinda (43 raha) maksva tunneli läbimisega. Tunneleid on siin veel ja veel ja veel. 
Kui umbes 150 versta jääb veel katta, teeme peatuse. Teeme kohvid-tee ja külastame kergendusministeeriumit. Kuidagi harjumatu on olla uue keele sees, esmalt justkui ei oska sellele reageeridagi :). Muudkui tuleb merci keelele, aga ometigi peaks olema huulil grazie. 
Mugime autos natuke viinamarju. No maitsevad hästi. Taas saab tõestuse vana teadatuntud fakt, et kodus on viljad oluliselt kehvema maitsega. Aga arvestades, et need korjatakse toorelt, polegi midagi muud ju oodata. 
Nüüd on vaja leida veel tankla, et meie truul Audikesel kõht silmini täis tankida ning siis auto tagastada. Jällegi ei leia me enne lennujaama mahakeeramist tanklat, vaid sõidame paar kilomeetrit mööda ja siis leiame sobiva koha. Tangitud, nina tagasi Malpensa lennujaama poole, et auto tagasi anda ning siis õige terminal üles leida. Auto tagastamise kohaga muresid pile. Pisut võtab aega nn paberimajandus. Seda enam, et oleme kuskil saanud märgistuse peale. St Prantsusmaal olles, on keegi kõvatoomas parkinud ennast meie auto nurga abil. Peal pisukesed kriimud. Onu mõõdab ja pildistab seda. Lõpuks saan selle eest ka pisukese arvepoisi. Aitäh tundmatu, kes sa arvad, et muidu reis liigselt ilma teravate elamusteta ning odav oleks :(. 
Suundume bussile, et sõita teise terminali. Leiame endale kohvikus koha ning mina Tiinaga suundume pagasit ära andma. Kõik laabub. Kohvrid ära antud, suundume kohvikusse tagasi. Ema-isa istuvad vaikselt laia taga. Kuna koju saabume alles õhtul, suundun toidu jahile. Esimene repertuaar on okka see, et ei mina küll süüa taha. Ignoreerin seda sääaepininat ning tellin 4 võikut ja isale veel lusaks ka crossainti. Üle ei jää muskit. 
Läbime turvakontrolli ning sätime ennast istuma. Väravasse veel ei saa minna, sest selle kohta info lihtsalt puudub. Lõpuks avaldatakse ka see. Kui väravasse saabume, siis on juba suur saba ees, kuigi lennukit veel ei boardita. Saame veel terve 20 minutit umbses ja palavas koridoris oodata, enne kui lennukile saame. Ei hullu. Lend kulgeb viperusteta. Kui viperuseks mitte lugeda kõmakat, millega meie teraslind Tallinnas maandub, hea et keel polnud hammaste vahel, muidu oleks suure tõenäosusega sellest tüki välja saanud :). 
Telefoni sisse lülitades avastan sõnumi ehitajalt, et koridoris jäi tapeeti puudu. Kurja, aga no oleks võinud hullemini minna. Seeeest on laed taas kenasti valged ja suures toas tapeet korralikukt seinas. Samuti on magamistuba saanud pisut värskema ilme :). Nii on päris tore remonti teha, et anna võtmed ning lased ise kodust varvast:). 
Õhtul mööbeldan veel isaga, et mööbel tagasi omake kohale paigutada. Ema ja Tiina olen köögis askeldama pannud, et miskit puka päeva lõpetuseks veel hamba alla saada. Nagu muuseas lubame endale veel pudeli valget veini, et "maandumine" nii järsk poleks :). 
Oli vahva, kuigi pisut töine (minu jaoks) puhkus. Kummardan sügavalt, Prantsusmaa, heada emotsioonide ja ilusate mälestuste eest!  

neljapäev, 18. august 2016

Prantsusmaa - P10: tutvume Grenoble'ga

Hommikul saab uni otsa nagu tavaliselt, pisut enne 7t. Teeme hommikused protseduurid ning siis sööma. Hommikusööki saame taas nautida kenas hommikuses päikesepaistes.  Mõnus on kahju on siit lahkuda. Majaproua Michelle on tõeliselt armas inimene ja koht ise vaikne, mõnus ja hubane. Seega kordan üle, majutuse nimi on Meison Forestiere. Proua Michelle on kodumajutust teinud 20 aastat. Eile õhtul lobisesime õhtusöögi lauas ja nüüd tunnen, et lausa kahju on lahkuda. Siiski asume teele pärast pikka hüvastijättu. 
Esimene peatus viib meid kingamuuseumisse, Romans-sur-Isere's. Eile see käik ebaõnnestus, kuid täna väravad kenasti lahti ja oleme külaskäigule lahkesti palutud :). Muuseumis näeb esmalt erinevaid masinaid, mida kingade valmistamisel kasutati. Edasi satume tubadesse, kus on väljapanekud jalatsite erinevatest aegadest, alustades Vana-Egiptuse sandaalidest kuni erinevate Prantsuse kuningate õukondlaste jalavarjudeni välja. Näeb erinevaid materjale, jalatsikujusid, mustreid, värve jne. Mulle avaldavad muljet eriti musketäride kraedega saapad. Üks saabas kaalus ca 4,5 kilo ja no oli ikka pirakas teine.  Ühes järgmises saalis on väljapanek moodsatest käimadest. Tuleb tõdeda, et see tuba jätab mulle kõige lahjema mulje. Ja olgu öeldud, et muud toad teps mitte lahjat muljet ei jätnud :).  Oma  ringkäigul satume ja nn. Ideeautode, st utoopiliste kingade tuppa. Lahe on neid vaadata ja eriti pilguga, et selliseid visandati peaaegu 100 aastat tagasi, st eelmise sajandi 20ndatel. Ja siis tuba 60ndatest pärit kingadega, neid siin ägedaid, kuid üha rohkem hakkab mind kiusama mõte küsimusega, et millised need prantslannade  jalad küll olema peavad, kui näidatavad kingad on valdavalt number 37 või väiksemad ning eriti kitsa liistuga.  Astume taas edasi ning maandume 20ndate kingamaailma. Appi, siia võiksin ma jääda ning kui need kaunitarid mahuksid mulle jalga, mitte poleks ehk sobivad mu suurele varbale, siis iga teine paar käraks väga hästi jalga.  Ja mida oli sellel ajal kanda meie vanaemadel?  Lõpetame oma ringkäigu spordijalatsite väljapanekuga. Põhiliselt on siin jalgrattasussid, juurde ka ragbi, vuti ja poksi ketse.  Olen rahul, et täna uue katse (seekord õnnestunud :) ) tegime ning tulime kingamaailma. 
Edasi viib tee meid Grenoblisse, kis on ühtlasi meie viimaseks peatuspaigaks. Sõidame linna sisse ning Lonni juhatab meid kiiresti Hugo väljakule, kus meie hotell asub. Kuna parkimiskohti siin pile, suundun uuele tiirule. Jääme peatuma väljaku vahetusse lähedusse ja kappan siis asja uurima. Eelkõige infot hankima, kuhu saan auto panna.  Onu receptionist juhatab. Toon auto hotelli juurde ja tõstame omad asjad välja. Siis suundume autot parklasse viima, et seejärel linna peale laiama minna. Parkimismaja leiame kerge vaevaga, auto paika panemine oluliselt keerukam ülesanne. Siinsed parkimiskohad on eeiti kitsi arhitekti joonistatud. Kui auto paika saad, on mõlemal pool ruumi umbes 13 cm :). 
Esimene peatus on minna sõitma gondliga. Olin alguses tulles pisut mures, kuna Tiina kardab kõrgust. Tulemuseks on aga tõsiasi, et Tiina sõidab gondliga üles nagu mihkel, aga minu kallis isa lööb araks ning keeldub kaasa tulemast. Mis siis kka, teeme naisteka retke 600m trosside küljes. Siin on gondlid munakujulised ja 5 tükki on üksteise küljes nagu pärlikee :). Grenoble on Prantsusmaa kõige tasapinnalisem linn, mis tundub suhteliselt uskumatuna. On ju linn isegi võõrustanud taliolümpiat. Tuleb tõdeda, et nii on. Linn on täitsa tasane, linnakeskus siiski. Päris äärelinnad hakkavad juba vaikselt mägedesse minema. Ülevalt on linnale maalilised vaated. Ilus, ilus :). Klõpsutan hulganisti linnavaateid. Lõppeks peame hakkama tagasi allapoole liikuma ja kogu oma seltskonna jälle üheks liimima. 
Seejärel satume ühte imearmsasse aeda. Kõnniteed on piiratud paljude lilledega ning eriti roosipuudega. Jalutan mööda aeda ning torkan oma nina ikka ühte põõsasse ja ikka teise põõsasse. Mõned roosid lõhnavad nii kuis jaksavad, teised on päris kadedad lõhna jagama. 
Edasi jõuame plstsile, mille ääres kirik ning kunagine piirkonna parlamendihoone. Sätime ennast kohvikusse jätsile ja veinile. Mina loen aga netiavarustest samal ajal infot linna kohta. Ja nii me seal siis chillime :). Kui mõnsatamine selleks korraks läbi, siis jalutame edasi. Astume siin-seal ka kaubandusvõrku sisse. Leian endale laheda kleidi ( mis on sellel reisil juba 3 isend:)). 
Kell on jõudnud sinnamaale, et suundume vaikselt tagasi hotelli. Teeme check-ini ja tarime omad kodinad tuppa. Enne kui aeg õhtusöögiks, jõuame parasjagu 2 rose'd lahendada. Vahetan riided ning jalutame taas linna, et leida endale meelepärane restoran. Uudistame siin ja seal ning lõpuks maandume taas samasse restoran, kus ennust jäätisel käisime. Haaran veel enne maha istumist silmadega ning leian menüüst karbid. Olen müüdud :). Loomulikult just siin me sööme. Ema-isa tellivad suitsulõhega ravioolid. Tiina singi ja juustuga ravioolid ning mina koore-basiiliku kastmes karbid ( ei saa siin ju mingit kahtlustki olla  :)). Kõrvale traditsiooniliselt pudel rose'd. Mulle ette toodud rabid on nii lahedad tillud seekord. Seega nokkimist jagub tükiks ajaks :). Nämmm:).  Nagu sellest kõigest heast veel vähe, palun taas menüüd ning läheb magustoiduks. Kui pearoad lauale kanti, ei avaldanud peale minu keegi soovi magustoiduks. Nüüd aga, kui uuesti menüüd ette anti, tellib igaüks meist magustoidu.    Ma otseloomulikult ei suuda taas vasu panna ühele fondant'ile :). Kui paljude lisakilodega ma siit koju lähen, on esialgu saladus :), aga selle pärast muretsen siis kui kodus olen :). 
Tore on ja natuke kurb ka, sest homme tuleb ju koju minna. Ahjaa tänase päeva ning homse koju ineku teeb helgeks tõsiasi, et septembris saab taas päikse alla :). Sedapuhku ootavad Kreeka saared merelt vaadatuna, juhhuuu!!
Plaan on õhtul kohver korralikult üle pakkida, aga taas kodus otsustan, et see hästi küll. Panen ainult paar veini veel kohvrisse. Hommikul vaja veel paar vidinat juurde panna ning ongi klaar.  Head ööd!














esmaspäev, 15. august 2016

Prantsusmaa - P9: uudistame Unistuste lossi.

Hommikusöök on täna 8:30.  Meieseekordne pesa asub Veyras's, nimega Maison Forestière. Nagu ikka on tegemist imeilusa vana majaga. Ära märkimist väärib aajaolu, et see siin on esimene (tegelikult vist siiski teine) koht, kus saab asju ajada inglise keeles ja seejuures puudub vajadus viipekeelt kasutada. Perenaine on rahvuselt britt, Michelle. Igati  tore majaproua. Toad on meil siis parajad koplid ja prantsusepäraselt sisustatud nagu ikka.
Hommikusöögi laual näeme esimest korda tumedamat saiasaadust. See veel lausa soe. Muidu pakutakse siiski täiesti kohalik hommikusöök, mitte britipärane :). Hommikusöögilaud on meie jaoks planeeritud õue, vana ja vägeva viinapuu väätide alla. 
Tänane esimene stopp on planeeritud kingamuuseumi. Kohale jõudes ei suuda seda aga hästi leida. Lõpuks tabame küll õige koha (eeldatavasti), kuid sisse saada ei õnnestu. Tuleb välja, et tegemist minu praagiga, sest oma märkmetes on selgelt kirjas, et see on esmaspäeviti suletud, kuid täna täpselt esmaspäev ju on. Ups. Samas pole ülearu imestada, sest nädala- ega kuupäevadest pole mul erilist aimu. Tean ainult lugeda 1,2,3 jne päev :).  Õnneks saab siin vist öeldaet mis halvasti, see uuesti. Möödume siit homme nagunii.
Edasi palun Lonnil meid juhatada Unistuste lossi juurde. Tegemist on Hauterives's asuva Palais Ideal du Facteur Cheval'ga, mis on ehitatud eelmise sajandivagetuse paiku (1879-1912) Chevali nimelise postiljoni poolt. Vana korjas kive oma igapäevastelr 32 km pikkustelt postitiirudel ja ehitas siis 33 aastat  nikerdustega (kiiksuga) lossi. Kondame lossi ümber ringi ja uudistame kõikvõimalikke sopikesi ja nurgataguseid. Olgu mainitud siinjuures, et tegemist pole klassikalises mõistes lossiga ning see pole ega pile ka kunagi olnud kellegi elupaik.  Igal juhul on loss ülihuvitav ning veel rohkem huvitab mind, kuidas inimene selle peale üldse tuleb :). Vinge. 
Kui koss on igast ilmakaarest üle vaadatud ning kaamerale samuti tööd antud, suundume tagasi auto poole. Lossi juurde jalutades jäi silma söögikoht, mis pakub karpe. Nämm. Suundun lõunaoaiga otsingutega otseloomulikult sellesse kohta. Külm jutt käib must läbi, kui mitte ühtegi vaba lauda silma ei hakka. Teenindaja käib vaatamas ka terrassil ning tuleb tagasi teatega, et pole ka seal ruumi. Mul juba pea nutuvõru ümber suu :), kui ukse alt lauast üks tütarlaps mnd peatab. Nimelt nemad juba lahkumas.  Juhhuu, ma saan oma karbid. Tellin seekord juustukastmes karbid. Ülim :) !  Teised panustavad pizzale ja pastale. Pizzad muidugi on hiiglaslikud, aga see-eest maitsvad :) 
Kui oleme lõunaga ühel pool, siis suunan Lonni meid viima veinipoodi, kus saab ka ohtralt degusteerida. Oh kurja, siis ma kirjutaks ennast kohe sisse :). Mekkimisega ma seekord liiga hoogu ei satu, kuigi muidu võiks siin proovida ja proovida ja proovida. Aga keegi peab ju auto õhtuks koju viima. Siiski, proovin kahte punast ja ühte rose'd. Punase ostan kaasa õhtusöögile. Majaperenaine on meid kutsunud täna kodus õhtusöögile. Eile õhtul nimelt panin tähele, et laual oli punane vein, seepärast teen ka punase valiku. 
Enne veel kui koju tuleme, teeme peatuse Valence's. Jalutame kesklinnas tiiru. Tänaste tähelepanekute hulka kuulub fakt, et esmaspäeviti on siin (vähemasti siin piirkonnas) elu sisuliselt välja surnud. Kõik pied ja muud asutused on kinni. Külas sisuliselt ka kärbsed ei lenda. Seejuures pole vahet, kas oeme väiksemas või suuremas asulas. Söögikohad siisk on lahti, kuid ka mitte kõik. 
Saabume koju ning enne õhtusööki saame veel teha pisikese vaikse tunni. Kell 8 oodatakse meid õhtusöögile. Esmalt pakutakse väike aperatiiv, valge vein siirupiga, mis kokkuvõtteks värvib joogi punaseks :).  Õhtusöögil on koos meie ga ka paar, kus naine on prantslanna ning mees sakslane. Proua ei räägi kuuldavalt sõnagi inglise keelt, kuid mees see-eest vabalt eks me siis tõlgime vaheldumisi oma vestlust oma kaaskonnale. Aeg-ajalt sekkub meie vestlusringiga ka majaperenaine. Juba nmetatutele on lauas veel ka keegi härra kohalik, aga tema staatust pole ma seni lahti harutanud. Selge on see, et ta elab siin ja on prantslane, kuid kõik muu on ebaselge. Igal juhul näev onu välja pusut nagu ahjualune ja seda mitte selles mõttes, et tegemist oleks eluheidikuga või miskit sellist. Aga ta on oma gabariitidelt suhteliselt tagasihoidlik ning kõkutab pidevalt naerda (ise ka nalja rebides, millest me küll aru ei saa:( ). 
Seltskonna peale lahendame ära kokku 4. veini. Toit on tõsiselt maitsev, koduse mekiga. Ette kantakse kokku 4 käiku. Lauast lahkumiseks on eeldatavasi vaja käru :). 
Vestlusest majaprouaga saan teada, et ta ostis selle maja 20 aastat tagasi ning on omade jõududega seda putitanud, kuna enne seda oli maja ca 50 aastat tühjana seisnud. 
Kell on saanud juba 11 ja nii on aeg mul tänada suurepärase õhtusöögi eest ning soovida head ööd. Minu kaasteelised selleks ajaks juba ammu norisevad :). 












pühapäev, 14. august 2016

Prantsusmaa - P8: keerutame mägedes.

Hommik algab nagu tavaliselt, kella 7 paiku. Voodist siis muidugi veel välja ei roni, kuid enam ei maga ka. Grammike enne 8t ronin siiski voodist välja ja pessu. Õhtul olen suuresti oma koti kokku pakkinud ja seega muid suuri tegevusi enam ees pole. Võtame Tiinaga ema-isa ka kaasa ning suundume söögituppa. Majaperemees juba silkab meile vastu ning näitab meile meie kohad ka kätte, kuhu istuda. 
Võtame istet. Laual on korv puuviljadega ning kohaliku küpsetisega. Lisaks on laual mitu erinevat sorti moosi. Varsti saabub lisaks veel röstsai. 
Minu pilk jääb pidama ei millelegi muule kui viigimarjadele. Tuleb välja, et need on peremees omast aiast noppinud. Aga mitte see oma aia saadus ei tee neid eriliseks, vaid viljade suurus. Ma ei liialda, kui ütlen, et need sama suured kui virsikud, tegelikult ka ei liialda. Sirutan käe ja nopin korvist ühe "pommi". Hakkas seda pooleks lõikama ja siis näen, et vilja peal ilutseb rõõmsalt linnus..t :). Pühin selle maha, ega siis selline pisiasi takista meid ju mõnsatamst. Ema Aime loobub ja nii saan ma kaks veerandit korraga. Hommikusöögi lõpetuseks sirutan käe teisegi viigimarja järele. Minu õnneks või siis ülimast viisakusest keegi teine ei soovi ja nii saan ma pugida terve viigimarja, nämmmm :). Nagu sellest veel vähe, saabub peremees veel kahe viigimarjaga õuest ja paneb need meie ette korvi. Õnneks niipalju kasvatust mul siis vist ikka on, et suudan õhetades aitäh öelda ning loobuda neist. 
Maksan meie ööbimise arve ning ütleme peremehele head aega ning läheme liikvele. Tänaseks mingeid suuri objekte p,aanitud pole. Ees on ca 4-tunnine sõidupäev. Kokku ca 270km. 
Esimesena võtame suuna pardi talule. Olen vaimu valmis pannud, et saame taas lihtslt minema minna. Päris nii seekord õnneks ei lähe. Peremees tuleb välja ning kui olen ennast korranud ning aeglaselt küsinud ringi vaatamise kohta, siis lukustab ta nende nn. Poeruumi lahti. Farmis on ca 3000 lindu. Loomulikult pole need kohe elamise juures, vaid kuskil eemal. Saame teada, et parti kasvatatakse 145 päeva, enne kui nad roaks saavad. Talu valmistab pisut üle 30 nimetuse erinevat pardihõrgutist. Peremees räägib, et pere on pidanud seda äri juba 10 aastat, kuid nüüd hakkab aitama ning nad selle äriga enam pikalt ei soovi jätkata. Igal juhul teeme siin pisikesed ostud nng ütleme peremehele suure aitähi. Ta lahkesti kutsub meid teisipäeval tagasi, et siis on suuremad tuurid ning saab ka nende head ja paremat toodangut maitsta. No ei lenda, selleks ajaks oleme siit juba kaugel. Aga suve jooksul pidi neid külastama ca 300 inimest. Loodetavasti mekib kaasa ostetud hõrgutis hea :). 
Kui oleme juba 130km mägedes keerutanud, küsin kaaskonna arvamust pausi ja lõuna kohta. Kõik on nõus ning asun loominguliselt ringi vaatama. Lõtepame oma otsingud Mende kesklinnas, või pigem külas. Igal juhul oleme silmanud restorane ning pärast auto parkimist suundume lõunatama. Teeme oma valiku koha osas, no tegelikult küll vaba laua olemasolu järgi. Igal juhul oleme paigas ning kohe on ka teenindaja meie juures platsis. Saame oma menüüd ning asume taasprantsuse keeles kogu repertuaari tudeerima. 
"Vanad" otsustavad seekord kõik pastade kasuks, mina siiski valin salati, mis on täiendatud ohtralt erinevate pardi saadustega. Maitseb hüva. Leian pardimaksa pate', suitsuse filee lõigud ning kergelt kuivatatud filee lõigud samuti. Suu  aga matsub. Kõrvale manustame seekord valget, kuna meie üllatuseks tundub restoran olevat rose'st tühjaks tarbitud. Igal juhul on ka see valge vägagi joodav.
Nagu sellest veel vähe, agiteeri. Kergelt meid seekord ka magustoite tellima. Nii laiavad meie lauale tee pähklijäätis (Aimele), Panna Cotta (Reinule) ja Creme Brule (Tiinale ja mulle). Mmmm. Ma isgi ei julge mõelda, mida võiks kaal näidata, kui siit ükskord koju saabun. Urrr.
Pärast sööki teeme Mende' südames lühikese jalutuskäigu ning seejärel sõidame edasi oma öömaja poole. Teede ääri palistavad esimess otsas lehmakarjad ja heinammad ning viljapõllud. Mida kõrgemale täna ronime, seda rohkem hakkab silma metsa (mis ka meie mõistes mets). Kõrgused, millel opereerime on kuni 1200m kopikatega merepinnast. Suures enamuses püsime küll alla 1000m. Aga  igal juhul lööb see traageldamine aeg-ajalt kõrvad lukku. Ei miskit hullu. 
Saabume oma patuspaika, mis saab meie koduks järgmiseks 2ks ööks. Asun uurima, kust peremees/naine üles leida ning millised on meie toad järgnevaks 2 ööks. Satun oma avastusretkega maja teise külge, kus on ees onu, kes tegeleb kurat teab millega. Aga onu on krapsakas ning tuleb minuga kaasa, et leida üles perenaine. Oohh, esimest korda on võõrustaja, kellega saab täiesti muretult inglise keelt rääkida. Tundub, et tegemist on britist prouaga, kes on siia maale ennast sisse seadnud ning nüüd majutusettevõtmisega tegeleb. Juba selle viivukese aja jooksul, mil ta prouaga juttu ajan, jõuab ta teatada, et talle meeldib mu naljaka aktsendiga inglise keel. Uurib, kust maalt me oleme ja mis keeles me räägime. Samuti palub mul paar lauset eesti keeles öelda :). No ega mul siis kahju pole.
Vaatan meie toad üle ning siis veame omad asjad sisse. Uurin proualt öhtusöögi kohta ning ta pisut ehmatab ära, et ma pole seda ette broneerinud, kuid ma ju ei teadnud seda. No pole hullu. Ca 5 km edasi on üks pisut suurem kohake, kus loodetavasti miskit siiski pakutakse. 
Igal juhul teeme esmalt veel väikese siesta ning kella 7 paiku sõidame õhtusöök otsima. Olen valmis pikaks retkeks, kuid tegelikkus on palju lihtsam, ei mingit muret koha leidmisel. Saame aga taas ennast täis tankida :). 
Õhtul lobiseme veel veiniklasi taga kodus ja siis aeg vaikselt ennast tudule sättide. Täna tuli selline hirmus mõte mu pähe - ainult 2 tervet päeva veel ja ongi vaja kodu poole sättida. Urrrr.....














laupäev, 13. august 2016

Prantsusmaa - P7: tutvume tarkuste linnaga

Hommik algab meie linnasüdames suure kilina-kolinaga. Ma isegi ei viitsi vaadata, palju kell on ning tukastan edasi, kuigi raskustega. Akent ju ometi ei viitsi kinnimpanema minna. Seega tuleb ennast kas välja lülitada võis siis üles ärgata. No üles ma ärgata siiski veel ei taha. Isa kõnnb millalgi tiiru köögis, kuid siis olen ma veel siruli ja ei tee väljagi, et tegelikkuses luugid lahti.
Lõpuks vean ennast siiki üles ja akna juurde ja minu üllatuseks on suurest linnaväljakust ning kohvikutemerest muundunud ühtäkki tiruolats :). Seda tuleb hiljem vaata minna, igatahes. Mina veel lebotan pisut, kuid köögis virgad askeldajad juba toimetamas. Meil tuleb teha tagasi(üle)vaade oma külmkapi menüüst, sest selles on nii mõnedki asjad, millega me kaugele ei purjeta. 
Täna hommikune laud pakub meile omletti, suvikõrvitsat, röstsaia pasteedi ja kitsejuustumäärdega, jogurtit ning kurki-tomatit. Loomulikult on laual ka eile õhtul tehtud salat. Lisaks kohvi-tee ja rohkem ei oska justkui miskit tahta. Kui oleme hommikusöögi lõpetanud ning nõud pestud-kuivatatud ning kohver ka kokku pakitud, siis võtame Tiinaga suuna turule. Sda kõike ei saa ju üle vaatamata jätta. Jalutame lettide vahel ja kuuleme aga kaupmeeste tervitusi ja pakkumisi. Mis sellest, et neist aru ei saa, aga kes ütleb, et peame neist aru saama :). 
Valdavalt on müügiartikliteks puu-ja köögiviljad, sekka ka vorste ja juuste. Saame iga natukese aja tagant maitsta. Nämmmmm... Puuviljad on ilusad ja suured. Kõnnin aga ringi, silmad rõngas. Vaade on päris sõnuseletamatu. Ostame esmalt ühe praetud maiuse. Eks kodus proovime. Klõpsutan aga vahelduseks pikte ning ohetan ja ahetan igal sammul. Vähe on kaupu, mis meeli ei erutaks. Ühel hetkel jõuame leti juurde, mis müüb lihakraami. Väikeseid vorstikesi. Saame loomulikult maitsta ning silt kõneleb, et mõistliku raha eest saab kenakeše laadungi. Loomulikult soovin sooritada ostu. Onu leti taga ei pursi mitte ühtki sõna inglist, kuid õnneks on ta piisavalt nutikas, et endale appi kutsuda üls pea kümnene tulevane kaupmees. See oma piiratud sõnavarage selgitab meile hinna kiiresti ning siis on selge, et läheb kaubaks. :). Palun endale veel ühe latikese vorsti ning ku kõik arved klaaritud, saame edasi jalutada
Enne veel kui koju suundun, astun meie kohvipoodi sisse, et arve tasuda. Räägime pisut käte-jalgadega, et teineteisest aru saada, kuid tegelikkuses kõik sujub. Marsin üles, et haarata kodinad nind taas teele. Anna meie korteriperemehel veel lahkudes võtmed üle ning seame sammud auto poole. Kuk asjad pakitud, suu dun veel viimaseks peatuse,s tagasi, et tankida meiele veinivarusid. Lisaks astun sisse ka poodi, milles olin näinud ühte ägedat kleiti. Eile proovisn ja jätsin ostmata. Täna siiski otsustan kleidi kasuks. Alles seejärel jõuan meile veine ostma.
Tagasi auto juures, olen juba autosse istumas, kuk Tiina isnstrueerib mind tagasi välja tulema ja asutma turuhoonesse. Oh, ma kaotasin südame. See lihade, kalade, vorstide ni g muu hea ja parema  lettide ràgastik on aukartust àratav. Hôbeniit on aga suunurgas, kui turule ringi peale teen. Lihad, kalad, juustud, muud mereannid. Karbid, austrid, suured krevetid jne. Tuiskan kiiresti autosse, et siin mitte liga oma meeli ärritada :). 
Teeäärtes on täna meeletult päevalillepõldusid. Suur isa on juba õitsenud, kuid on veel ka erekollased põllulappe näha. See on äge vaatepilt. Viinamarjaistandusi alguses paistab, kuid siis jäävad need üha harvemaks. Küll aga hakkavad sekundeerima päevalilledele ka viljapõllud. Nendelt küll saak koristatud, kuid arusaamise siiski annavad. Vaated autoaknast välja vaadates on taas maalilised. Künkad ühel ja teisel pool, külake siin ja külake seal. Prantslased (kuigi vist kogu lõuna-Euroopa) armastab liikluse lahendusena ringteid, meeletult. Neid, mida oleme siin läbinud, on juba sadu ja sadu. Iga mõnesaja meetri pärast kohtud tõenäoliselt ringiga. 
Võtame suuna Toulouse' i poole. Linn on suuruselt 4 linn, 1,3milj. rahvaarvuga. Siin on Airbusi peakontor ja lennukitehas, samuti toodavad nad kosmosesüstikute vidinaid. Lisaks on põhilised tegevusvaldkonnad veel IT ja biotehnoloogia. Ilmselt tuleb see asjaolust, et Toulouse on ülikoolilinn, kus linna ülikool asutati juba 1229 ja on tänaseks kasvanud 3ks erinevaks ülikooliks. Linnas on ca 103000 üliõpilast.
Suundume kesklinna ning pärast 1 pisikest ringi, maandume linna kekvälhaku all parklas. Suundume õue. Esmalt teeme kokteilid, nagu-üks-mees joome mojitosid. No mina muidugi ei suuda vastu panna ka šokolaadi fondant'ile. Mmmm, nämm :).  Joovastav värskendus sees, suundume infopunkti poole ja hangime sealt endale linnakaardid. Edasi pisikesele jalutuskäigule. Linn on ruumirohke, laiad bullevaardid, heledad paksude seinteda mitte ülearukõrged majad. Nikerdustega rõdud. Taas tunnen, et vot sellises linnas võiksin isegi elada. Linnas on vooklemss jõgi, üle mille on mitmed ilusaid sildasid. Lisaks on ka siin näha paatmaju. Ilus on. Samas turiste siia ülearu palju ei satu, kui siis juhul, kui see teele ette jääb ( nagu see juhtus ka meiega). 
Plaanime veel ette võtta pardifarmi, aga kui oleme juba pikalt liikunud, siis hakkab tunduma mulle, et see äkki pole enam täna õhtul kõige õigem liigutus, sest hiljem hotelli jälle tund sõita. Seega suundume otsima oma öömaja ning jätame katse pardifarmi näha, homseks. 
Meie koduks täna on kodumajutus  Le Cambrou, mis asub pisikeses külas Jouels's Sauveterre-de-Rouergue läheduses. Teeme auringi ümber maja, enne kui panen tähele, et see ongi see õige koht :). 
Pargin auto ning suundun asja uurima. Mind võtab vastu majaperemees, kes pursib inglise keelt selluselt, et iga seitsmes sõna on inglise keeles prantsuse keelsete vahel.  Onu näitab mulle ette toad ja siis tuleb ise kõiki auto juurde tervitama ning aitab ka kohvreid sisse veeretada. Toad on hubased ja armsad. Seame ennast sisse ja võtame vaikse veerandtunni, kui suundume õhtusööki otsima. Küsin majaperemehelt nõu, kuhu minna ning saan taas käsitsi joonistatud kaardi :). Teele.
Enne veel kui kohale jõuame, peatatakse meie teekond ning suunatakse põllule parkima. Külas nimelt mingi festival ning autosid keskusesse ei lasta juurde. Pargin auto ära ning marsime edasi jalgsi. Õnneks pole kaugele minna. Leiame juhatatud restoranikese vaevata ja istume aga maha. Midagi meil valida tegelikult pole. Tegelikult siiski, bruschetta kate :).  Kõige muu käigus jõuab kätte täna esimene terav hetk, kus toimub arvamuste lahknevus, mis päädib sellega, et ema pisardab õhtusöögilaua taga ning mina tunnen end kui vana kaabakas :(. 
Õhtusöök lahendatud, p,aanime korra peale vaadata festivalile, kuid avastame, et kõik möödujad seisavad pukas sabas et kuskile päãseda ning meie loobume. Jalutame tagasi autode poole. Tee ääres võib igast aiast kuulda sööginõude kolinat. Siin tundub olevat kell 7 täiesti püha õhtusöögi aeg olevat. Tagasi koju saabudes, on ka meie majapere õhtusöögil. 
Meie lahendame veel ühe rose ning siis on aeg vaikselt suunduda õhtustele protseduuridele ja tudule.