Mõnsatame oma hommikusöögi taga ja siis on aeg siiski teele asuda. Tänane päevaplaan peaks meid viima Monacosse ja Nizzasse. Ootan huviga, kas ja millist huvi me vastu piiril tuntakse. Enne veel kui piirile jõuame, sõidame läbi pisikeste külade-linnade, millel sisuliselt vahet ei tee, millega tegemist on. St aru ei saa kus üks lõpeb ja teine algab. Autosid on palju ja kui tahaks parkida, siis ülearu palmu vabu kohti näha pole. Hetkel see meid muidugi ka ei huvita, sest sihiks Monaco.
Pärast mõningast sõitu oleme piiril, seekord on selleks Itaalia-Prantsusmaa piir. Piirilinn Prantsusmaa poolel on Menton. Sõidame päris pikalt (kui seda pisikest vahemaad võib üldse nii nimetada) mööda mereäärt, mida siin lahkesti kutsutakse Rivieraks. Rahvast rannas juba nagu murdu. Rand paistab peale vaadates kivine ja mitte liiga meeldiv, seda enam, et mul ikka veel kuidagi eredalt meeles aastatetagune Nizza rand. Oi see oli valus, kuigi mitte ühtegi kivi polnud kandilist. Päikest tahaks küll, kuid kui saks kuidagi ilma rannast konutamata. Vot see oleks lahe :).
Edasi Monaco poole. Lonni juhatab tublisti teed. Suurepärane. Monaco tänavad on paksult inimesi ja rahvast täis. Meil on vaja nüüd parkimine leida. Avalikke parkimismaju on siin kümmekond, kui mu mälu mind ei peta. Aga täpset kaarti paklatega ju ikka kaasa ei võtnud. Üritan esmalt ühte parkimismajja, kuid see on mitte avalik (aga selle kohta ju info puudub). Edasi. Tiirutan ringi, ikka tunnelisse sisse ja tunnelist välja. Kui kiirus ka veel peal oleks, siis tunne nagu tõelisel F1 piloodil Monaco GP ajal :). Lõppeks leian ühe parkimusmaja, mis näitab ka vabu kohti. Keeran kiiresti sisse. Leiame oma valgele sõbrale koha ning asume seda riiki vallutama. Väljume läbi kaubanduskeskuse. Õues. Ees ootab meid kerge 30-kraadine päikeseline suvepäev. Avastame ennast sellise toreda maja kõrvalt nagu seda on printsi autode kollektsiooni väljapanek. Monaco Top Cars Collection - Les Terrasses de Fontvieille. Mis seal salata, olin Lonnile ka selle käsu kätte andnud, või noh, kenasti palunud tal meid siia juhatada. Tubli Lonni. Lunastan piletid ja avastusretkele. Suures ja uhkes väljapanekusaalis vaatab meile vastu luksuslik läbipõige 1700- tänapäev. Esmalt muidugi tõllad, mida vürstipere kasutanud on, kuid esimesed autod juba aastaarvudega 1905. Automarke on tuntuid ja minu jaoks täiesti tundmatuid. Aga vähemasti algusaegade autodest domineerivad prantslased - Citroen ja Renault. Alles mõni aeg hiljem hakkavad väljapanekumustrisse värvi lisama ka ameeriklased - Ford, Jaguar, Daimler. Nagu öeldud, oli palju selliseid marke, millest ma isegi kuulnud polnud.
Loomulikult andsid oma tooni ka Merzedesed, Bently (appi, blondi hetk tekkis ja ma ei oska järsku seda marki kirjutada), Rolls-Royce jne.
Oma koha leidnud muidugi a sportmasinad - F1 masinad, Pariis-Dakari läbinud eksemplarid ja tsiklid. Silma hakkas ka paar polaarretkel käinud erimasinat ja viimases nurgas muidugi Lambod, Ferrarid, Maserattid. Oeh. Keset saali ilutsebnii "lihtne" auto kui seda on Lexus. Nojah, olgu mainitud, et tegemist on nende erimudeliga ja tehtud ilmselt täpselt kroonitud peade paraadautoks. Kuulikindel ja pool autost läbipaistev, et saaks rahvale nähtaval olla ja neile lehvitada.
Silma eest kirju ja peakene juba segi, asutame ennast välja. Meil vaja ju veel loss üle vaadata ning Monte Carlos ka ringi vaadata.
Lossi juurde saame natuke aega turnida. Aga pole hullu. Õnneks võimaldab see rada vahepeal varju leida ning samuti hetke istuda. Mina saan siis sellel ajal aga ringi uudistada ja pilte teha. Lossiplatsile saabudes, viskame pilgu peale igale nurgale. Vahtkonnavahetuse tseremooniat me seekord ei näe, sest kell juba üle südapäeva, mil see päeva kõige suursugusem aset leiab. Vaated on ägedad. No sga saab lisaks lummavale looduslikule vaatele ka heita pilgu peale, kuidas siis rikkad elavad :). Teen ettepaneku juua üks elu kalleim kohvi :). Kõik seltsilised kirjutavad ettepanekule alla ning nii me seame ennast lossiplatsi äärde kohvikusse. Tellimuseks seekord 3 lattet, 1 tee ning 4 jäätist ( vastavalt igaühe enda maitsele) ja suur pudel vett. Arve kantakse selle eest hiljem lauale 61 raha, hihihiiii. No aga saad ette kanda, et oled Monaco vürstil külas käinud kohvi joomas.
Kohvid joodud, teeme veel tehnilise peatuse ja siis aeg hakata edasi liikuma. Seekord siis mägironimine vastupidises suunas, st allamäge. Edasi viib meid soov külastada ka ilmsesti maailma kõige kuulsamat kasiinot. Selleks tuleb meil küll pisut jalgsi lampsida, kuid mis teha. Päike paistab ja ilmataat on meile kütnud sellise pea 32 kraadise leibe sauna. Samas ei saa meid ju selline väike sie kuidagi murda. Teel möödume Ferraride teenindusest ja samuti autopoest, kuhu ilmselt meiesuguseid isegi ei lastaks sisse kaema, vaid palutakse viisakalt distantsi hoida :), irw...
Möödume lõpmatutest brändipoodidest. Kohati silma. Ka kuidagi eriliselt hoolitsetud ja üles löödud daame, ja tuleb tõdeda, et niipalju kui neid üldse kuulis, siis kõik need kenad daamid rääkisid vene keeles. Tegemist pole minu jaoks pika vahemaaga, kuid ilmselt on tee päris pikk mu kaasonna jaoks. Aga nad on väga tublid. Kasiino ees on autosid, üks uhkem kui teine. No ja nagu sellest edevuse paraadist veel vähe, siis on otse maja ette pargitud Saksa numbritega Ferraride esiklaasile pandud sildid, mis keelavad inimestel seda näperdada :). Ferraridele pakuvad seltsi veel ka Rolls-Royce ja Bently. Suundun isaga kasiino sisemaailma kaema, meie daamid jäävad trepile meid ootama. Saan uksel oma koti ette näidata, aga see on nii pealiskaudne pilk, et justkui moe pärast küsiti. Sisse jõudes avastan, et miskit on siin ümber tehtud ja mängusaali hoopiski me enam ei pääse :(. Kui täpne olla, siis pääseksime küll, aga selleks enne vaja 10 rahane pilet lunastada. Leiame, et me nii valus ka pole, et minna mängusaali seest uudistama. Ots ringi ja õue. Vaatame veel pisut ringi ja siis alustame teekonda tagasi auto juurde.
Tagasiteed leida on lihtne. Oleme juba peaaegu täpselt läbinud teekonna parkimismajani. Gramm varem näen lifte, mis viitavad samale keskusele, millest välja tulles läbi tulime. Arvan, et olen nutikas ja lähme otse :). Jakkkk, see on vale otsus. Ilmneb, et seikleme parkimismaja(de)s pea tunni, enne kui oma valge ratsu kätte saame. Olen vaheoeal sunnitud veel mitu korda viipekeeles teed küsima:). Aga lõpuks kohal. No ja siis ei arva parkimiautomaat minu parkimispiletist mitte mõhkugi. Üks proua juhendab mind pisut, aga ega sellest tolku pole. Niipalju saan targemaks, et väljapääsu juures peaksin abi saama. Õnneks nii ka läheb.
Olen Lonnile avaldanud uue soovi, milleks on The Villa Ephrussi de Rothschild Nizzas. Lonni esiti tõrgub ja ei taha mind kuskile juhatada, ise vabandades, et ta otsib alles signaali. No aga nii ju rallit ei sõida :(. Jälgin ise Nizza viitasid ja ühel hetkel siiski nõustb ka Lonni taas koostööd tegema.
Jõuame villa juurde, pärast viivukest parkimiskoha otsimist oleme kohal ja võime alustada oma avastusretke.
See villa on justkui totaalne nukumaja. Iga detail on läbi mõeldud ja paigas. Vaated villast on lihtsalt seletamatud. Mööbel tubades on majesteetlik, paigutatud on see läbimõeldult. Oo, ja see portselani kollektsioon, mida selles villas kohtan. Ah, mul hõbeniit suunurgas ja neelud käivad. See on midagi enneolematut. Nii jalutamegi billas ringi, uudistame kõike, mis võimalik ja ahhetame. Villa rõdult avaneb fantastiline vaade aiale, mis ei jää sugugi alla villale endale. Aia keskel on purskkaevude ansambel, kus iga natukese aja tagant toimub minietendus muusika ja purskkaevudega. Siin aias võiks istuda ja imetleda ja nautide tunde ja tunde. Villas sees pole muidugi lugu erinev. Ma lihtsalt pole võimeline nähtut sõnadesse panema. Ühel hetkel peame siiski ennast sellest lummusest välja kiskuma ja asuma teele kodu poole.
Sõidame taas läbi pisikeste külade. Rahvaste sagimine on täies hoos. Jõuame kodukülla, ja oh imet, taas hakkavad juba eemalt silma need kollaste vestidega tädid-onud. See ei tõota head. Pole vaja palju oodatagi, kui olen fakti ees, et külas puudub taas parkimisvõimalus. Panen oma kaaskonna tseptsiooni juures maha ja suundun ise autot parkeerama. Tõsiasi on see, et olen sunnitud pea paar kilomeetrit edasi sõitma, enne kui saan koha, kuhu meie valge ratsu öömajale jätta. No pole hullu. Haaran kodinad autost ja teele hotelli poole.
Olen jätnud oma "vanad" hotelli juurde koos instruktaažiga kohe õhtusöögile minna ja mitte vahepeal tuppa kolistada, sest see kolgata tee, mis siin hotellis vaja tuppa jõudmiseks läbida, on neile raske. Ilmselt ma isegi lõõtsutaks.
Igal juhul istume täna taas samas restoranis ja laseme toidul hea maitsta. Minu tänaseks valikuks on jänes. Nämm. Teised mekutavad põrsa ja lambaga. Ja nagu sellest veel vähe, siis valime endale täna ka magustoidud. Need on siin oma nime väärt, magusad :).
Teel koju, ootab meid taas ees teatritükk. Kui päris aus olla, siis tegelikult lausa 2. Kui oleme ennast lõpuks tuppa läbi rahvasumma nihverdanud, siis selgub, et täna saame veel etendusi. Meie tiibadega teatrionu annb veel 2 etendust. Kui temaga akna peal põgusalt vestlen, saan teada, et kokku täna 7 etendust, millest meie saabumise ajaks 5. Oli käimas ja kaks veel ees.
Iga pidu saab kord otsa, nii ka meie akna all toimunud teater. Seejärel saabub vaikus ja me saame rahulikult põhku pugeda. Homme asume teele Prantsusmaad avastama ja Itaalia poolele enne ei saabu tagasi kui aeg lahkuda. Head und!
Oleksin justkui Teiega reisil, Marit Sul tuleb emissiooni andmine nii hästi välja, tänud!
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustuta