kolmapäev, 10. august 2016

Prantsusmaa - P1: Taas ratastele

Hommikul ametlik äratus kell 8. Aga no looda sa, et niikaua lastakse magada. Kell 7 oli mulle juba kark alla aetud. Urr. Lend alles keskpäeval. Aega maa ja ilm. No aga kui kõik ikka eriti püüdlikult mööda maja sahmivad, siis pole ikka erilist lootust, et saaks kasvõi 10 minutit kauem magada. 
Täna pisut eriline hommik, sest lisaks tavapärasele reisile minekule, on vaja kodus veel pisut mööbeldada. On oodata tagasi saabudes pisikest üllatust. Ootame huviga, et kodu pisut värskema ilme saaks.
Kohvrid pakitud, hommikusöök söödud, apkime ennast minekule. Check-in on tehtud juba kuu aega tagasi, nüüd vaja kohvrid ära anda ja valmis lendama. Teel lennuväljale ahistan pisut ATMi ja toidan oma neljarattalist sõpra ning siis olemegi kohal. 
Lennujaama parkla Tallinnas on peaaeg tühi, hmm kas siit enam ûldse ei lennata? Leian koha suhteliselt sissekäigu juurde. Saadan sõnumi, et auto teaks hiljem minema sõita ja endale pisut meelepärast tegevust selle 10 päeva jooksul leida.
Kohvrid ära antud, suundume terminaali. Aega lennuni nagu putru. Mööda innes käin ennast poes veel lõhnastamas :). Mmm... 
Kell on saanud napilt 11, kui juba hõigatakse Milano lend välja. Lennu väljumiseni on veel terve tund. Sellist asja näevad mu silmad küll esimest korda. Lennukisse meid muidugi veel ei lasta, kuid juba aetakse uste juurde valmis. Lennuk on saabunud ning alles tulevad inimesed sellelt maha. Uus seltskond pannakse peale kiiresti. Ja kell on alles 11:45, kui juba alustab lennuk ruleerimist. Seda näevad mu silmad samuti esimest korda, et väljumine on enne ametlikku aega. 
Lennukis istub meie ümber mitmeid lastega reisijaid. Kurja küll, üks tegelane on sattunud vist sajandi jonni lainele. Mul tunne, et kõrvad mitte lihtsalt ei aja enam virtsavett välja, vaid tahavad juba lausa peast ära kukkuda. Füüsiliselt on seda kräunumist kannatada valus. Ja tegelikult ka, ma ei ole lastevihkaja. Õnneks kohe pärast õhkutõusu see "kontsert" vaibub. Kõrvadel on kohe hea olla.  Poole lennu peal annab endast märku üks pisibeebi, aga tema ju ennast mood moodi väljendada ei saa. Aga tema märguanded igati mõistlikud :). 
Lend Milanosse võtab 3 tundi ja kohal me olemegi. seekord pannakse meid maha põllule ja terminaali minek bussiga. Ups, täitsa võõras terminaal on seekord. Pärast pisikest lugemist ja küsimist selgub, et peame istuma bussi, et sõita 1sse terminaali, kus peaks meie auto meid juba ootama. Kohal. Keeran küll korra valesse suunda, kuid taban oma eksimuse kiiresti ja saame tegudele. Nüüd vaja veel auto kãtte saada ja siis teele.  Autorendina kasuran taas Locautot. Toimib. 
Seekord saan gepsu, st üldtuntuna Lonni erakdi näppu. Auto mark on siiski sama. Ahjaa erinevus minu seniste kõikide kogemuste on see pisiasi, et tegemist on diisliga. Muidu taas Audi  A3. Liigub ja toimib kenasti.  Masin on läbinud seni alla 20000 km. St lähes täitsa uus teine. Ja nii kenasti valge teine. Sellest armsast tegelasest saab järgnevaks 10 päevaks meie truu sõber ja teekaaslane. 
Annan Lonnile alustuseks hambusse linnakese, kuhu jõudma peame ning kukun kütma. Erinevalt eelmisest aastast tean hoida autostradale, mitte teise Malpensa terminaali nagu eelmisel aastal tahtis juhtuda. Lonni on esiti pisut aeglase taibuga, kuid peagi võtab temagi järele. Meie teekonnaks peaks olema ca 300 ja kopikad peale kilomeetrit.  Suurel trassil oma 140ga olen kohati pigem jalus kui ise tormaja. Teele jäävad maalilised vaated. Pole vahet, kummale poole oma silmad paanist tõstad. Cooool :). 
Maha on joonistatud 3 rida ja tuld. Meie valge ratsu muudkui aga kappab. Lahe on tänasel päeval ikka reisida, annad Lonnile oma soovist teada ning lähed. Samal ajal endal ülearu tugevat tunnet küll pole, kus oled ja kas õigel teel ka oled :). Olgu etteruttavalt öeldud, et Lonni on meil tubli.
Teeme teel peatuse, et haugata üks võiku ja juua tee-kohvi. Seejärel taas teele. 
Selja taha jääb märkamatult esimene sada ja peagi ka teine sada versta. Nagu ei saa veel arugi, et oled autos istumas.  Sõidame läbi lõpututest tunnelitest. Nende lugemine pole suurt jõukohane, sest ainult ühest tunnelist teise sõit käibki. Trassil hakkab silma, et ringi on liikumas arvukalt šveitslasi, sakslasi ning samuti näeme juba Monaco numbrimärkidega masinaid. Oma numbrimärkide nimekirja saame lisada ka Venemaa ja Ukraina ja Prantsusmaa.
On aeg paanilt maha keerata. Meie tänane ja ka homne peatuspaik on Apricales. Niipea, kui oleme kiirelt lahkunud, satume pisipisikeste keerutavate teede peale. Toksin meie täpse asukoha gepsu ja saan vastuseks, et lähim punkt on maja numbriga 17, mitte 2  nagu meil vaja. No pole hullu. Edasi. 
Märkan tee ääres poodi ja keeran sisse. Saame omasid varusid täiendada. Ostukotti maanduvad mõned viljad, juustu ja otseloomulikult veini. 
Edasi tee keerutab mööda mäenõlva külade vahel. Silma hakkab hulgaliselt toidukohti, kuid samas ka asjaolu, et parkimiskohti ei paista ühtki. No küll saame, enne vaja lihtsalt hotell üles leida ja siis saab edasi vaadata. Tee on tõsine kitserada, kitsas. Kui keegi vastu tuleb, peab sisuliselt meie valge ratsu kõhu sisse tõmbama :).  Ühel hetkel sunnitakse meid peatuma. Kollases vestis onu seletab itaalia keeles miskit hoolega, kätega ise jutule juurde andes. Allume korraldusele ja võtame ennast tee äärde. Lonni teatab varsti, et tee järsk pööre vasakule ja kohal. No ei ole see mindav autoga. Küsin järgmise kollases vestis onult, ja viipekeeles saame vastuseks, kus meie hotell on. Otsin parkimist, mis tundub olevat sisuliselt missionimpossible. Sõidame edasi ja veel edasi. Ühel hetkel keerame ringi ning tuleme tagasi. Sõidan uhkelt sisuliselt hotelli ukse ette. Koheselt on meie ümber daam, kes tunneb huvi, kas oleme hotelli. Oleme küll. Ronin autost välja. Siis juhendatakse mind kodinaid tooma ja tehakse check-in, kuid tubadesse me veel ei saa. Vaja enne veel auto ära viia. Paarsada meetrit eemal parklasse, mida me juba kahel korral väisanud. Aga minuga kaasa tulnud daam ajab oma musta Wolkari põrnika eest ja voila, meil koht olemas. 
Vahepeal on selgunud ka põhjus, miks siin nii palju rahvast on. Külas täna nimelt festival. Homme peaks olema olud juba rahulikumad. Hotelli lobbist tulevad kaks prouat meie kohvreid vedama. Miks küll? Peagi selgub, et meie toad on sisuliselt küla mööda laiali. Appi, teekond on tõsine kolgata tee sinna. Kitsaste tänavate vahel, üles ja alla, teekatteks munakivi. Mul hakkab vaikselt hirmutunne oma kaaslaste pärast. Aga vast pole hullu. Ettevaatlikult liigume, siis saame hakkama, vast. 
Kohal. Aga tegemist on sellise labürindiga, et pole kindel, et tee üles leian tagasi hotelli lobbinja seal oleva restorani juurde :).  Leiame. Samuti ka pimedas pärast õhtusööki. 
Õhtust sööme kohe hotelli vastas olevas restoranis. Libistame juurde 2 pudelit kohalikku valget veini. Meel rõõmus.  Ühel hetkel avastame, et oleme sisuliselt viimased külalised. Seega on aeg arve tasuda ja tagasi koju orienteeruda. Ühest käänakust paneme mööda, kuid see-eest jõuame teiselt poolt peaaegu kohale. Justnimelt peaaegu, sest meie ees keerab müüride vahele seltskond festivalil osalejaid  mini teatrietendust vaatama. Keegi asjapulk anna märku, et meil läheb ca 5-10 minutit ja siis on see läbi. Nii ongi. Kohe juures on meie üks tuba ja minu pesa veel ümber nurga. Kui juba toas oleme, selgub, et saame veelkord juba nähtud etendusest osa, ses see rullub lahti otse meie akna all. Esineja onu näeb välja justkui haldjas, tiivad seljas. Meenutab see etendus oma olemuselt stand-up'i, aga täpsemalt kinnitada või ümber lüksta ei saa, sest paraku mu suurepärane itaalia keele oskus veab mind alt. 
Meiekoduks täna ja homme öösel on kokkuvõttes üliäge hotell nimega  Albergo diffuso Munta e Cara, Piazza Vittorio Veneto 2, Apricale. Sellist teist pole mu silmad veel kohanud. Igal juhul on puhkus alanud suurepäraselt :). Homme vahetame korra või kaks riiki, et siis taas samasse paika öömajale saabuda. 








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar