Peremeest pole kuskil näha, aga sellest ei lase me ennast häirida. Teeme endale ise olemise mõnusaks ja istume hommikusöögilauda. Siin majas on laual tüüpiline prantsuse hommikusöök. Seega teen kiire lisa meie lauale ning võtan meie isiklikest varudest sinki ja juustu. Kohv on köögis juba valmis. Panen endale ka teevee hakkama ja siis saame laua taha istuda. Tee tegemisel võib siin hätta jääda, sest laual on kandik 12 erineva teesordiga. Vali ja vali ja vali... Otsustan lõppeks rohelise jasmiinitee kasuks.
Varsti on ka peremees kohal. Loomulikult kannab ta veel lauale manti lisaks. Mahlad, jogurt, piim, puuviljakompott, värske melon. Härra ise istub samuti meile seltsiks laua taha.
Küsitlen teda pisut meie ööbimiskoha kohta. Saame teada, et see hoone on pärit 11 sajandist ning kui ta selle 15 aastat tagasi ostis, olid siin sisuliselt ainult müürid. Esimesed 3 aastat tegeles siin ainult ehitamisega. Terrassi osa oli esiti lihtsalt igasugust sodi täis ja sinna pilnud võimalik juurde pääseda. Seda uskumatum see koht paistab. Praegu on majal ajalugu, iseloom, majesteetlikkus, omapära. Võiksin kohe sisse kolida :). Jäädavalt.
Uurin ka pisut hooaegade ning külastajate kohta. Saame teada, et sisuliselt on majas rahvast aastaringselt. Külastajate hulgas on peamiselt välismaalased, kuna prantslased ise eelistavad modernsemaid kohti ja lisaks veel basseini olemasolu, kui puhkusel. Aga muidu on siin külastajaid igalt poolt üle maailma. Ei imesta, sest väga äge koht on.
Tänane päev viib meid Avignoni poole, siis plaanis külastada Uzes'i ning päev lõpetada Pont du Gardi külastada, mis sisuliselt asub meie kodukülas. Kas kõik nii ka välja kukub, selgub hiljem.
Kuna kohvreid polnud vaja pakkida, siis kõik sujub kiiremini ja valutumalt, kodust lahkumine - ma pean silmas. Lonni keeldub sisuliselt koostööst. Esimesed 17 minutit ei arva ta asjadest miskit ning nii aitab mu telefon meil edasi liikuda. Lõpuks Lonni siiski ärkab ja juhatab meid Avignoni paavstide palee juurde parkimismajja. Auto paigas, suundume ise linna avastusretkele. Jälgime aga silte ja marsime edasi. Tänavad on palistatud arvukate poekestega, kes müütavad aga Provence' teemalist stuffi. Otse loomulikult on see kõik valdavalt läbi imbunud lavendlist. Mida iganes sellest taimest ka ei tehta.
Loomulikult leiame endale pisut meelepärast siin ja seal, kuid hetkel ostlemisega siiski ei tegele. Küll tagasi jalutades jõuab.
Jõuame paavstide palee õuele. Tegemist on taaskord üüratu paleega, mis on ehitatud 1300 kopikatega. Nojah, eks ta aega võttis omajagu, seda enam et iga paavst lasi miskit enda äranähemise järgi juurde ehitada. Saba pakeesse sisenemiseks lookleb pikalt mööda platsi. Võtan koha sabas sisse ning jätan vanad veel metsapeatust tegema ja platsil niisama ringi vaatama. Saba seisab ja seisab, kuid edasi liigub ikka visalt :(. Aga kuna üle lennata ei saa, siis tuleb saatusega leppida :). Loen sabas seistes pisut raamatut, kui ühel hetkel on minu kõrval "elevus". Nojah, minu kallis ema on suutnud ennast pikali kukutada, nii pikk kui lai maas. Mul jätab süda mõnda aega iga teise löögi vahele. Õnneks tndub siiski, et kõik luud-kondid on terved ja miskit väliselt katki ei paista olevat. Kurja, nii teravaid elamusi ma ka ei otsi :(. Kui proua taas püsti on, usutleme teda, mis ja kus valutab, kuid mingit suurt häda ei tunnistata. Ma seda hetkel veel ei usu, kuid ega rohkemat teema kallal pureda ka pole mõtet.
Lõpuks jõuame ukseni ja sisse. Lunastan piletid ning audiogiidid nng asume uurimisretkele.
70 aasta jooksul 14 sajandil sai Avignon kristluse keskuseks (oli Rooma riigi osa siis) ning selle aja jooksul,oli pukis 9 paavsti. No ja nagu vippidega kombeks, siis iga troonil istuv paast lasi paleed oma äranägemise järgi suuremaks ja võimsamaks ehitada. Vaatame üle kõik võimalikud nurgatagused. Kuulame aga audiogiidist infot. Muuhulgas kuuleme orgiatest, nimetagem siis söögiorgiateks, kui tegelikkuses need prazdnikud olid midagi rohkemat ningpaavstid ise mitte just eriti pühad pühamehed.
Palee külastatud, suundume tagasi jõe poole. Otseloomulikukt ei saa me enne nähtud poodidest üle ega ümber, ja nii astume taas sisse ning nii mõneski kohas kergitane kukruid. Eriti äge on üks gurmeekauplus, no kohe ei saa niisama välja astuda. Lõppeks koguneb hea hulk purgikesi sealt. Kuidas kõik see nodi tervena koju saab, mu pead veel ei vaeva, selle hetkeni veel aega terve suur tükk.
Poetan meie poekotid vahepeal autosse ning suundume teist Avignon'i kuulsat - poolikut silda, avastama. Valime suuna ja hakkame astuma. Peagi aga selgub, et see pole hea mõte, kna sillale meie valitud suunast peale ei pääse. Marsime tagasi, aga siis tekib minus arusaam, et peame torni ronima ning sealtkaudu saamegi sillale. Kurja, taas vale. Ronime taas alla ja siis ümber nurga. Poolel teel Tiina ja isa otsustavad mitte sillale tulla. Nii rühin koos emaga silla poole. Sillal ootab meid tuul, mitte lihtsalt tuul vaid nii kõva, et grammi kergamakaalulised suudavad eriti suurte raskustega paigale jääda, kui sedagi. Ei tule ausalt öelda ettegi, millal viimati nii vali tuule käes sai oldud. Järgmisel korral piirkonda tulles tuleb triikraud tasku panna.
Vaated sillalt muidugi suurepärased, kuid ega lõputult saa siia jääda. Liigume tagasi, et sõita edasi. Ees ootab meid väike linnake nimega Uzes. Sõidame kohale ja esimesena plaanime süüa lõuna. Mhhh, kell on saanud juba üle 3 ja seega osutub see pea ületamatuks takistuseks. Lõpuks siiski leiame koha, mis nn. Snäkke pakub. Tellin endale rohelise salati ja terriini, st pasteeti. Prouad tellivad kitsejuustu ning kui minu salatit on näinud, siis tellivad veel selle ka. Isa on endale tellinud marineeritud anšoovised. Kõrvale libistame muidugi taas rose'd. Kõht täis, suundume jalutuskäigule linnakesse. Ega seda ajaloolist leskust ülearu palju pole. Aja just parasjagu oma majesteetlikusega. Suur osa tähelepanust koondub poe otsingule, et osta isa fotokale uus patarei. Lõpuks saame sellega hakkama, kuid tuleb tõdeda, et see ei aita. Masinal on mingi muu erisoov :(, aga seda keelt me seni ei mõista.
Jõuame oma jalutuskäiguga valmis, sest auto saabub meie ette ootamatult kiiresti. Teeme veel viimase poe peatuse ning ministeeriumipausi ja siis teele.
Võtame oma sihiks Pont du Gardi, akvedukti. Uzes'sse sisse sõites olin silmanud ühte viljade müüjat. Viigimarjade müüjat nimelt. Kibelen ostma, aga sellel hetkel suundume teise poolde. Tagasitulles. No ja nüüd siis võtan just jutuks, et kui see müügilett üleval ja no kuskil siin see oli - kui Tiina teatab, et see just oli. Hea, et pidureid blokki ei lase, kuid tõmban ennast kiiresti tee äärde ja suundun leti juurde. Paradiisis olen :). Juba jookseb suu vett paljast mõttest mekutada õhtul viigimarjade, juustu ja veiniga. Nämm... :). Leti ees, otsustan kiiresti omandada 2 karpi ja see lõbu müüakse mulle tevelt 10 tugriku eest :). Kodus oleksin ilmselt juba vaene, kui sellisest kogusest unistaks. Sellel hetkel kui mina olen ostlemas, peatub veel mitmeid autosid, kuid varud vähenevad letil hirmsa kiirusega.
Jõuan otsapidi juba kodukülla, aga sõidame läbi, sest akveduktini on kodust ca 3 kilomeetrit. Pargin auto ja jalutame silla poole. Pole kaugele minna, kui juba hakkab see hiiglane paistma. Võimas-võimas-võimas. Ja seejuures veel teada, et ehitati see monstrum kuskil meie aja arvamise hakul. Alguse saab see süsteem Uzes'st ning viim välja 50km kaugusele Nimes' (kusjuures linnulennul distants on pea poole lühem). Ja nagu sellest veel vähe siis kohati on inseneritöö nii peen olnud, et ca 182m kohta on veerennil langust ainult 1 cm. Ulme. Aga seda iidsete aegade ehitustöid oleme ju varasemaltki kohanud. Müstika. Uudistame silda ikka ühest vinklist ja teisest vinklist. Silda, see on tegelikult leebelt öeldud, sest üksteise otsas on tegelikkuses ju 3 silda. Olen üllatunud taas, kuigi enam justkui ei peaks.
Jalutame tasapisi tagasi auto juurde ja koju. Teeme pisikese pesu ja suundume juba tuttavasse kodu-restorani. Täna meelitame ennast peamiselt salatitega. No ega need muidugi väiksemad suurt pole, kuid siiski pisut kergemad maole. Minu mereandidega salat sisaldab, krevette, mitmes suuruses, kalmaari, karpe, kala ja muidugi rohelist. Mmm, keele neelasin just koos oma hõrgutisega alla :).
Õhtu lõpetame meie hotelli sisehoovis, viigimarjade, juustu ja veiniga. Lobiseme taas oma naabritega (britid). Nende üritus pole täna üleliia edukas olnud, kuid pole hullu.
Kell on saanud 11 kopikatega, kui olen viimane lahkuja hoovist. Protseduuridele ja tuttu. Homme taas vaja tegutseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar