Gruusia - P9: on aeg koduteeks :(

Kell on saanud südaöö ja kopikad pealegi, aga meie jaks ja rõõm ei vaibu ja pidustused täies hoos. Vaikselt hakkab pidulisi meie ümber vähemaks jääma, kuid meid see ju ei häiri.  Oleme otsustanud kostitada teist meeskonda veel ühe tervituslauluga. Kui aeg seal maal, avastame aga, et grupist napp pool ainult alles jäänud, kõik ülejäänud hotelli juba transporditud. Mhhh. No ega see meid siis takista. Ajame Wenna seltskonna riismetele kargu alla ja õue, sees on lihtsalt pisut liiga vali tümm.

Sätime ennast õues rivvi ning ettekandmisele tuleb - Koduküla väike maja. Maestro Fred pillil ja meie ülejäänud oma heäledatel häältel laulmas :). 

Tseremoonia läbi, suundume tagasi sissepoole, et veel tantsu lüüa ja veeta viimased hetked sellel korral siin riigis täistuuridel. Enda ümber vaadates selgub peagi, et viimseni kui üks muudest laudadest on tühjad :). Päädib asi sellega, et ka meie pralle lõpetatakse ära. Levanil aga juba mõte ammu valmis, et seame oma sammud ööklubisse. Bussi paigutumine on meil eriti lõbus, kuid pisut vaevaline tegevus. Mis iganes siis selle põhjuseks on, kas rohkem rahvast kui bussis koht, ülev meeleolu võ veel miskit.... Lõpuks oleme komplekteeritud, istume kohati mitmel korrusel bussis, aga ei hullu. Gudža asub teele. Sõidame 10kond minutit ja siis oleme kohal. Keegi bussi tagant otsast osutub peorikkujaks, teatades, et meil on ju ainult 40 minutit aega ja sellepärast pole mõtet kluppi minna :(.  Kummalisel kombel allume  korraldusele minna hotelli, mitte hetkeks kluppi.

Taas bussis. Sõidame hotelli poole. Gudža paneb meid hotelli juures maha ning nüüd on aeg öelda aitäh ja head aega Levanile. Tema meid lennuväljale saatma ei tule. Karused kallid ja kuumad suudlused vahetatud, longime hotelli. 

Mul kõik kodinad kokku pakitud, riideid vahetada pole vaja. Aga bussini on aega ca 20 mintsa. Seepãrast otsustan hotellis ringi lonkida ja vaadata, kuidas see aeg surnuks lüüa. Niipea kui taguotsa või pea voodile toetaks, oleks kardetavasti ka pilt läinud ja magad nagu kott. Seepärast panen toast plagama. Ei lähe kaua kui fuajees on juba kosta ergutavaid hüüdeid, et on aeg asjad võtta ja minna. Mis siis ikka, teele-teele-kurekesed. Toas ajan Triinu ka jalgele ja võtame omad kodinad aga selga ja bussi. 

Lennuväljale sõit läheb kiiresti ja sujuvalt. Kohale saabudes, jätame ka Gudžaga hüvasti ja suundume oma protseduuridele terminaali. Oleme valdavalt check-inimata, lisaks on vaja osal meist ka omad kotid kiletada. Enamus meist lendab Riiga. Ingrid jääb veel päevaks Tbilisisse. Triin lendab esmalt Kiievisse, kuid tema lend läheb ka 5 kopikatega. Chack-ini saba on päris pikk. Kuna meie. Teist gruppi on eespool näha, teeme endale taktitundeliselt ruumi nende juures. Wend on muidugi klass oma ette, sest räägib ennast lausa businessklassi check-ini sappa :). 

Asjatoimetused tehtud, suundun üles. Loomulikult on eestlaste seltskond ennast sisse seadnud lähima baari  laua taha. Tellin endale joogi ja tee ning liitun seltskonnaga. Kell vaikselt tiksub ja tiksub, kuid boardingust veel ei juttugi. Värav on kohe meie juures, kuid meil pole kiiret kuskile. Rahvas on juba sabatamas. Kell on saanud juba 4, kuid ei miskit. Väljalennuaeg on planeeritud 4:10, kuid kardetavasti sellel ajal see lennuk küll veel ei liigu. Aga meil ju ikka pole kiiret.  Lõpuks on kell seal maal, et boarding käib ning meil tuleb ka omad taguotsad sabatama lohistada. 

Vahepeal on selgunud, et Triinu Kiievi lennuks Check-in pole veel avatud ning ta ei pääse meie juurde. Seega ei saa talle ka korralikult head aega öelda. Kahju :(. Oli ta ju minu suurepäraseks tee-ja elukaaslaseks sellel Gruusia nädalal.

Lennukis. Riiga jõuame loomulikult hilinemisega, aga kuna tegemist on Air Balticu enda lendudega, siis enna ei lahkuta, kui connectioni lennud kohal. Aga siis selgub, et meid tuuakse bussiga terminaali, ja kuna Tarmo ja Tiina lahkuvad meist Riias ning jäävad teise bussi peale, siis ei saa ka neile head aega öelda. Urrrrrr :(

Veame ennast Tallinna lennuki väravasse ning taas pakitakse meid bussi. Muu rahvas juba kohal ja ootab. Viimane lend möödub kiiresti. Riiast olen saatnud oma autole sõnumi, et võib veel südame rahuga puhata, sest ma lihtsalt pole ju sõidukõlbulik. Seega tuleb meil takso hankida, et kuskile liikuda. Ootame omad kodinad ära ja siis kopereerume Frediga, et koju sõita. Me ju ühe küla rahvas, või noh sisuliselt ühe küla rahvas. 

Emotsioonid ja muljed on ikka veel ülevad. Huvitav, millal see lahtuma ja jahtuma hakkab. Peale vahejuhtumi Tallinnast minema lendamisel, on kõik olnud ülivõrdes :). 

Maa, loodus, inimesed, toit, jook, seltskond - mis sa hing veel oskad tahta. Arvan, et mitte miskit. 

Aitäh, Gruusia, suurepärase puhkuse eest!!

Ja selle korra lõpetuseks veel situatsioonikoomika ja meie sisenaljad, mis kohe meelde tulevad. Kindlasti on neid veel ja meiega mitte kaasas olnud kodanikud muide ei saa miskit aru :)

- Tere õhtust, kuidas teie käsi käib ( veinipudelit avades)

- Hhhhvaatit

- Pphhhrrrr, noh

- Baltika Oo

- Azersaker

- Koduküla väike maja

- Kauges külas

- Noh
- Home Made Honey

- Diki Georgian Gornoi Ežik
- Za jec - Za žem - Zaruljom (toost)
- Just AssKing
- What are You sinking about?
- Business Lunch!
- How it's possible???
- Tumm-tumm - oo my god (kloostrimuusika)?