Asume teele. Enne veel astume läbi ühest poekesest, kus eile õhtul olen näinud ühte omapärast kleiti. Vaatan ja näpin seda, kuid ei proovi ega osta hetkel miskit. Pakime ennast autosse ning vurame vana linna poole. Seda just see kindlus vanasti oli. Kogu linn. Selles elasti ja kasvatati loomi. Nagu ikka vanal ajal. Carcassonne ise on eeldatavasti alguse saanud ca 3500 aastat e.K. Olla teine torganud silma oma erakordse geograafilise asukohaga. Kindlus on taastatud 1850ndatel. Töid juhatavaks arhitektiks noor 26-aastane tublimees, kes olla millalgi tenoveerinud ka Notre Dame'i kirikut. Kindlus on tõsine lahmakas. Sõites kindluse poole, avaneb ühelt sillal tõeline oanoraamvõte. Kas ja kuidas seda fotoka kaadrisse saaks püüda on iseasi. Loodetavasti tagasi tulles saan sattuda ka sillale, et siis mõned võtted püüda. Lonni juhatab meid seekord kindlakäeliselt kohale. Parkla tundub esmapilgul olevat pungil, kuid tegelikkuses leiame vaevata endale koha. Nii saame väikese vaevata kohale.
Infopunktis omastame paar bukletti ning jalutame kindluse poole. Saame esimestest linnamüüridest läbi ning algab taas tõsine poekeste ning restoranide rägastik. Nagu ikka, astume siia-sinna sisse ja tutvume sortimendiga.
Varsti jõuame kindluse sisemuse juurde. Lähen sabatan pileteid. Saba on päris pikk, kuid liigub jõudsalt, õnneks. Võtan meile kõigile ka audiogiidid, siis saame ise ringi uudistada. Teele. Varsti selgub, et Tiinal saab lahtiste müüride peale tulekuks julgus otsa. Noorem dr. Mardi diagnoosib, et see on vähese veini viga. Muud ju olla ei saa :). Igal juhul kindlus on võimas. Või noh kindlus, see oli ju vanasti terve linn. Turnime mööda kindlusemüûre ja imetleme vaateid. Äge. Ühel hetkel avastame ennast justkui taas linnatänavatelt. Oleme kuskil teinud valepöörde. Nüüd vaja siis tagasi alguspunkti orienteeruda ning ka Tiina kindluse hoovist kätte saada. See protseduur sujub ilma probleemideta. Jalutame edasi linnatänavatel ja ühest restoranistmöödudes tabavad mu silmad kohaliku roa. Seega tüürin meid restorani sisse ja tellime endale toidud ette. Meie toit sisaldab valgeid ube, sealiha, vorsti, pardi con fit'i ja minu oma lisaks veel hanemaksa. Laseme taas hea maitsta. Erinevuseks seekord ehk ainult jook, st mekutame kõrvale õlut. Igal juhl roog on üüratu, kuid maitseb hüva :).
Enne veel kui kindluse juurest lahkume, vaatan üle siinse surnuaia. Need on meie omadest totaalselt erinevad. Igale perele on oma blokk ja kogu pere on siis ühes kohas. Ja mingit rohelust ega elusaid taimi siin maal surnuaiast ei leia. Ainult kivi. Ja siis geraamilisi lilli ja muid nikerdusi on palju.
Teel tagasi linna teen veel peatuse, et püüda kindlust eemalt pildile, mis nii lihtne polegi. Selleks vaja ägedat panoraamvõtet või lainurk objektiivi. Linnas võtab oma aja parkimiskoha leidmine. Aga lõpuks seegi leitud ja saame võimaluse linnas ringi vaadata ja uudistada. Enne veel kui kuskile jõuame, avaldab isa, et võiks jätsi süüa. Kõik pardal ja nii me endale pesa peaväljaku ääres varjulises kohas leiame. Mina maiustan seekord pistaatsia, karamelli (soolasekaramlliga sees) ja mündijäätisega. Mmm
Teeme paar sissepõiget poodidesse ning vaatame üle ka siinse kiriku. See on nii ootamatult kitsaste linnatänavate vahele paigutatud. Seest lihtne ja majesteetlik. Saame juba enne 7 õhtule. Hiljem teeme veel ühe värske salati ning päevakrooniks mekutame kookidega, mille oleme päeval Tiinaga ostnud. Jammmm.. Kõik see rõõm saab alla loputatud rohke veiniga ning siis hakkab vaikselt saabume aeg unele. Head und!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar