Täna ei tegele keegi suurt telgi kuivatamisega, lapime need suuresti lihtsalt kokku. Aitab telkimisest mõneks ajaks. Küllalt juba.
Hommikusöögiks taas harjumuspärane lobi. Lonksame ka teed ja siis pakime omad asjad lõplikult. Täna edeneb nii, et juba poole 10 paiku oleme valmis liikuma. Ja isegi lõpupäeva puhul ei tee me mingeid muudatusi 😁. Spordirood rühib ees minema ja siis tempogrupp järel. Mardist on saanud paaril viimasel päeval vahegrupp, nn sisekaamosega tegeleja 😉. Tempo võetakse kohe üles ja jeed. Päike on juba mõnusalt kõrvetamas, ühel hetkel võtab lõõtsuma. Ühe jõekese ülletamise juures, võtan hetke , et juua ja korra sügavamalt hinge tõmmata. Ja siis astun edasi. Tempogrupi pea on selleks ajaks juba ca 100 m eespool. Otsustan, et et jookse järele, vaid võtan rahulikult. Rajad on täna oluliselt toredamad kui eile.
Tasapisi hakkab tempogrupp mulle selg ees vastu tulema. Omas peas helisevad väikesed viisid ja samm on suhteliselt reibas. Päkkade all on viimased kilomeetrid. Päike paistab, jõekohin kõrvus ja ainult ilusad mõtted peas.
Ja siis hakkab paistma mingi majake ka selle ümber inimesi. Meie sportlased on ka allpool näha, seega on käes meie sihtpunkt! Selleks ajaks olen jõudnud oma nautlejate grupile kuklasse hingama. Mäenõlvast all ja kohal! TEHTUD!! Esimese asjana nöörin oma saapapaelad lahti ja roogin need jalast. Seeärelvihmakeebikotist, mis täidab päevituslina ülesandeid. Ja siis siruli. Meil on aega auto saabumiseni ca 30 minutit. Päike praeb suure mõnuga. Mart, hea ingel jalutab meie vahel näksipakiga.
Mõnus on olla ja hing laulab. Saame mõnda aega lebotada, üks hobusemees käib vahepeal meie juures uurimas, ega tema kliente nähtud pole 🙃.
Mõne aja pärast vurab kohale väike uazik (või mis iganes selle nimi on. Igal juhul on tegemist väikese kastikaga, mis aastaid, kui mitte aastakümneid tagasi ka meie külades ringi vuras). Tuleb välja, et see sama väike vidin on meile järele tulnud. Selge on see, et ühe korraga me minema ei saa. Nagu kiire kokkuvõte tuleb, siis esimese ringiga lähevad naised ja nõrgemad mehed 😂😂. Igal juhul pakime endeid kasti ja suure osa kodinaid ka. Ja teele. Uazik logiseb ja kääksub, pideval suures kreenis olles. Tee tagasi baasi on küll seekord kuiv, aga vastu tuleb tõsiselt palju autosid, seega käib äge sõelumine. Tolmupilvi viskab ka kohati üles, seega peitume kastisügavustesse ja kes kuidas püüab sõõmu tormuvaba õhku kopsudesse saada. Tee on igal juhul äge. Möödume teel paarist külakesest. Need on siin middle-of-nowhere ikka vaatamisväärsus omaette. Hütid, kusjuures iga hüti hoovis on veel omakorda ilma akendeta ehitatud jurta. Ja siis need katused... Neid on igat värvi, enim hakkavad silma sinised, potisinised katused. Baasis taas tagasi, toimetame omad kodinad uazi kastist maha ja ronime ise järele. Järgmisena saame kätte omad onnid baasis. Meil õnnestub saada täpselt sama onn, mis matka alustades. No ja muidugi ei muuda ma ka oma voodikohti. Kõik ikka samamoodi 😊.
Esimese asjana harutan matkasaapad jalast ja hurraa, neid pole enam selle matka jooksul vaja jalga toppida. Mõõnus! Järgmisena hakkame lahti harutama oma seljakotte. Sealt saavad samuti vähe vesise olekuga asjad välja sooja päikese kätte.
Kuülastame baasi kontorit ja laoruumi, et omad nn. Linnariided kätte saada ja kuna kõrval on suvenirka, siis teeme ka selles peatuse. Baasi oerenaine on nii lahke, et juhatab md ka külapoodi ja seletab, et kella 5 ajal tuleb suvenirkasse lisamanti. Seega tuleme siia hiljem tagasi. Tagasi onni juures, ootab meid mulliga jook! Uskumatu, milline luksus. Mägedes unistasime päris paaril korral külmast proseccost... No prosecco käesolev isend just pile ja päris külm ka mitte, aga ainult pisut fantaasiat ja kärab küll. Miskit rohkemat justkui ei oskagi tahta!! Paradiiso 😊🍾.
Need nn. nõrgemad mehed on juba teel... seekord külapoodi humalajoogi järele. Ka meise plaanime seda shopigumekat külastada. Aga enne tähtsamad asjad. Ja siis on kuulda meie tugevate meeste hääli, seega on teine voor samuti saabunud. Ei lähe minutitki, kui läheb sagimiseks. Tuleb välja, et nad on sebinud pisut ning uazikujuht on nõus meid sõidutama poodi ja tagasi. Seega ronime taas kasti ja teele. Saame tubli kilomeetri sõita. Tipatapa oleks selle kuuma käes päris vaevarikas olnud promeneerida, või õigemini ostudega koos koju promeneerida.
Teel poodi saame taas ületada esimesel öösel saabudes nähtud rippsilda, mis ilmselt teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja mõtleb, millal alla anda. Ägedalt lainetav rippsild seljataha jäetud, saabume poe ette, kus härrased juba ennast oma sooritatud ostudega sisse seadnud 😊. Lonksan korra humalajooki ning marsin shopingule. Tagumine tuba on kiltsukaltsu tuba, astun korra sisse ja teistpidi tagasi välja. No mul on ju puhkus 🤓... Esimeses toas paistab kaks jätsikülmikut. Ootused on kõrgele kruvitud ja pettumus oi kui suur, kui selgub et jätsilaadungite asemel lein seal eest ainult paar pakki külmutatud loomarupskeid 🙁.
Veame kamba peale poest välja mõned mullitavad joogid, mahlu, mõned suitsuvorstid ja juustu. Varemshopanud ootavad väljas õllede, arbuuside, tomatite ja sellise delikatessiga nagu hobuseliha. Üllatusena saan poes tasuda ostude eest kaardiga, no mis siis et ühte makset tehakse kolm korda. Aga mãrk vähemasti maas 🤓.
Kui õe astun, kostitatakse mind mõnusa viilaka mahlase hobuselihaga ning lõuatäie humalajoogiga. Ronime tahasi autokasti ja asutame ennast kodu poole tagasi. Pärast silda jääb meile küla teine pood ette. Ka seal luhtub lootus jätsi saada. Nina norgus, sõidame kodu poole.
Tagasi kdus, seame ennast meie onni ette laagrisse ja naudime ilusat ilma, puhkust, matka lõppu ja head seltskonda. Humalajumalikujoogi kõrvale haukame erinevaid hõrgutisi: hobuseliha, suitsuvorsti, suitsujuustu, rukkileivakuivikuid. Vlad tegeleb arbuusi lõikamisega. Mmm, kui magus ja mahlane. El paradiiso!! 😎 Päike kärsatab mõnuga. Härrased uurivad oma nurikaid seadmeid ja selgub, et meid paitab ja praeb täna 36 kraadine ilmake. Huvitav, kas see on kohu suvi, mille osaliseks sellel aastal saan?
Kell on saanud 5 ja seame sammud baasi suvenirkasse. Nagu ikka ei sügele mul miskit muud kui kruus, kuid vaadates siinset valikut, selleks suurt lootust pole. Paar huvitavat asja küll on, ida on tore näppida, kuid kola koju vedada mõtet ma siiski ei näe. Sean ennast ukse taha murule sisse, kuni teised oma valikuid ja tehinguid sooritavad.
Tagasi onn juurde minnes ootab meid ees tühjus, mis viitab tugevalt asjaolu,e, et on SAUNAAEG!! Poen saunalinasse ja suundun samuti sauna. Mehed on esimest leilivooru lõpetamas. Saame ka paari minuti pärast jaole. Oh õnnistust, tegemist on eheda banjaga. Miskit rohkemat ei oska tahta, ega millesti unistada. Saan oma kiharad pärast vististi 10 päeva taas puhtaks kasida. Rääkimata soojast veest sisuliselt jääkrimega mägijõest, mis meil muidu vanniks oli. Milline õnnistus, et pesuprotseduuridel ei kisu jalad enam krampi 😊.
Kolmanda leilivooru ajal saan osa ka vihlemisteenusest. Kniks, master! Tunne on nagu puhastustulest läbi käinud 😊. Ühel hetkel tuleb siiski saunast enanst välja kirjutada. Ees ootab õhtusöök. Vladi eest eda isel sebiti täna õhtuks meile lammas. Seega kujuneb see lihaorgiaks. Dima on võtnud pealihameistri koha sisse ja kõik, mis tulelt tuleb, maitseb hõrgult. Keele võib nii alla neelata. Eelroaks on lamba maks. See on kirjeldamatult maitsev. Mmm. Lammast toodi meile terve silmapesukausitäis, terve lammas ju. Vaatamata meie peaaegu et paastulaagrile mägedes, ei suuda me seda kõike pintslisse pista. Vlad viib meie ülejäägid baasi pererahvale.
Hvred ja Teet leiavad meie tuleplatsi kõrval olevast sööklast kohaliku piimast tehtud vägijoogi, mida õpetuste järgi tarbitakse kuumalt. Olen ma roppuseid koha ud, aga see on ikka tipp. Jakk.... samas tundub, et vägevatel mehepoegadel sellega liiga suurt probleemi pole ja nii see liitrike tasahilje väheneb. Tahaks näha, mis nägu kangelased hommikul on 😈.
Kuna lõkkeplatsi äärde on ennast 2 telkkond sisse seadnud, siis suundume oma praazdnikuga tagasi meie onni ette. Tasapisi hakkavad vaprad väsima ja tudile ennast sättima. Ja siis lõpetab meie mõnusa ole ise keegi härra, kes tuleb meiega phandama, ise samal ajal nuga näppude vahel keerutades. Ise kuulutab, et tema miilits olema. Ing tema meile pahandusi suudab kaela tuua, kui meie vakka ei jää. No pole meile selliseid seikluseid vaja. Paneme oma poe kinni ja suundume tudile. Homme on vaja kuidagi tagasi Barnauli saada, see aga lõhnab kuni 12-tunnise bussisõidu järele. Loodetavasti pole sohvriks see sama kuri onu. See oleks tõeline tõrvatilk meepotis.
Meie viimane päev statistikas:
Distants: 7,08 km
Tõusumeetreid: 99 m
Laskumine: 268 m
Aeg: 1 tund ja 27 minutit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar