P1- Milano: Kogu Eestimaa kolib välja ja isegi võrratu linn ei suuda mu silmi lahti hoida

Hommikul äratus kell 3.40. Mis mul küll arus oli, et 6-sele lennule piletid ostsin :). Aga nüüd pole enam millegi üle kaevata. Püsti, vee alla ja siis punuma. 

Kott sai öösel siiski ka pakitud, pool tühi teine, justkui lootuses, ehk saab miskit sinna veel sisse pandud, enne kui koju tagasi hakkab tulema. Eks näis. Hetkel küll mingit shopingu soovi pole.

Ärgata oli igal juhul keeruline. Nädal on seni olnud päris huvitav ja ilma igasuguste hingetõmbepausideta. No aga tänasest järgmised päevad on totaalselt kohustustevabad, juhuuu 😃. 

Ja siis, takso kenasti õigel ajal ukse ees ja sõitki kulgeb kenasti ja libedalt. Maksan lennujaamas kenasti arve ja purjetan turvakontrolli poole. Appi, kas tõesti jäid silmad pesemata, turvakontrolli saba lookleb kaugele-kaugele, nii et ots isegi ei paista. Kõnnin ja kõnnin ning olen juba sisuliselt saabuvate lendude ukse ees, kui saba lõpp käes. Kas kogu Eestimaa on otsustanud täna hommikul lahkuda?? Lennuni veel küll aega, kuid selist saba pole mu silmad varem kohanud. Pisut jahedaks võttis, sest lennuni pole enam tundigi. 

Aga hädaldan, mis ma hädaldan, turvad lennujaamas teevad uskumatut tööd. Sisuliselt 20 minutiga olen sellest hullusest läbi ja nädalalõpp võibki alata :).  Lennujaamas nii mõnedki toredad kolleegid. Ei me ei reisi koos, kuid kõik teevad kuskil Euroopas pikka nädalalõppu. Lend Tallinnas -Riiga on puupüsti täis, mitte ühtki vaba kohta. Istun peaaegu viimases reas, keskmisel istmel. Pole hullu, lend möödub kiiresti, olen nii unine veel, et ei ole ei raamatut ega musa välja otsinud. Riias on aga täpselt niipalju, et saan otsida üles õige värava ja ongi aeg taas boardmimiseks. Riia-Milano on oluliselt tühjem. Saan isegi laiata üle 3 pingi. Mitte et see oluline oleks, aga vahetan ikka kohta küll pärast seda kui onu mu eesistme istet alla lastes mu põlvederuumi ikka totaalselt ära hiivab. Kolin akna alla ümber. Kurja, ma isegi ei tea, kas see ikka on parim mõte, sest seal on nii krdi külm. Sisuliselt plagistan kogu lennu hambaid. Urr. Aga pool magades, samas nagu ka mitte -koge seelend möödubki. Mingil hetkel hakkavad sailmailu oakkuma lennukoaknast paistvad Alpid. Mäed, lumised. Äge. Kui lennuk juma laskumas on, hakkab ka soojem, päike läbi akna juba paitab päris mõnusalt. Mmm.

Kohal. Nüüd vaja lennukilt maha saada ja siis üles leida Malpensa express, st rong, millega linna saab. Ehh, viit varsti käes, pilet taskus ja sõit kesklinna võib alata. Jahe. Vastu võtab mind päikesepaiste, aga kui soe, pole veel selge. Loodetavasti on väljas ikka soe-soe-soe. Ilmaennustus lubas küll vaevu 14-18 kraadi ja mitmel päeval vihma, kuid minu heaks võiks ja sooja ja päikest siiski jaguda. Raudteejaamas ronin rongilt maha ja nüüd vaja saada metrooliini nr 3 peale. Teekond on parasjagu pikk. Aga ei hullu, viitasid järgides jõuab kohale küll. Esmalt vaatan üle ja imetlen, suu lahti Milano raudtee jaama. Pilti samas ei märka teha :(. Äkki lahkudes olen ärksam. Eks paistab. Uni pole seni mu silmist igal juhul veel lahkunud. Päris huvitav tunne. 

Kõige suuremat vaeva näen oma metroopileti lunastamisega. Automaat, mille olen välja valinud, keeldub koostööst. Muudkui näitab, et tehing ebaõnnestus. Aga sularaha ei taha ka veel loovutada, ei võtnud teist kaasa arvestusega, et igal pool vaja on. Lõpuks taipan vahetada masinat ja voilaa, mu deebetkaart täiesti toimib :). Metroopeatuse leian ka kenasti üles ja rong on ka kohe kohal. Õiget peatust on lihtne leida. Ja kui lõpuks maa peale saanud, on vaja veel hotell üles leida. Tean, et see peab olema lähedal. Päikese kätte saabudes, keeran intuitsiooniga kuskile poole ja voilaa, taas õnn soosib mind. Ongi hotell. Nüüd küsimus veel selles, et kas nii vara saan check-ini tehtud, kell on kõigest 11 kopikatega. Kõik laabub. Hotell on klassikaline, bürokraatia edeneb kenasti. Saan oma uksekaardi ja nüüd vaja tuba üles leida. Eh, treppi ei hakka silma ja nii ootan lifti. Lift on nii pisike, et mul on raskusi käekott õlal ja seljakott teise õla peal, selle ustest läbi mahtuda. Kellel kalduvusi võiks ilmselt klaustrofoobiahoog tabada. Tuba on õdus. Kogu hotell on selline pisiut kulunud, kuid kena. Miskit pole katki, kõik toimib. 

Esimese asjana on vaja vatid sluast vistata, siin on soe. Vist ca 16-18 kraadi. Jakk peab igaks petkeks kaasas olema. Aga enne veel kui linnapeale laiama, teen lühikese beautysleep'i. Muidu lihtsalt ei jaksa. 

Tund ja pisut peale ja tunne on oluliselt värskem. Pakin oma reisikoti valmis, st käekoti ja teele. Tänane plaan on lihtsalt ringi kõndida ja saada smane tunne Milanost kätte. 

Kuna metroo peatuste järgi adun, mis suunas miskit asub, siis keeran aga minekule ja muudkui astun. Tänavad on suhteliselt kitsad, foorid töötavad, kuid siinsed jalakäijad neid väga lugu ei pea. Kuna ise ei viitsi rööprähklemisega tegeleda, siis ootan viksilt rohelist tuld. Ei kulu kilomeetritki kui oln Milano toomskiriku juures. Oi kurja, see on ikka võimas ehitis küll. Täna sisse ei trügi, aga eemalt saan ju ikka uudistada. Võimas ja hele ehitus. Väidtavalt maailma suurusel kolmas pühakoda. Majad on üleüldiselt võimsad. Ei ole kõrgd, kuid massiivased ja soliidsed. Ehe Itaalia. Uitan aga mööda tänavaid, sihitult. Oi see on mõnus. Ühel hetkel tuleb tunne, et vist võiks miskit hamba alla pista, pile ju veel hommikutki söönud ja kodus on kell selleks hetkeks juba 5 või miskit. Maandun välikohvikusse ja telline endale mõnusa salati. Kohale tuleb üüratu kauss, õnneks on valdavalt tegemist heintega, kuid tooni annavad ka tomatid mozarella ja anšoovised. Nämm :). Kõrvale kena klaasike Pinot Grigio't ja jo mis sa hing veel ihkad, minu oma igal juhul kutte miskit. Mõnnan sajaga.  Veinikõrvale loen veel pisut raamatut ning vaatan möödujaid. Chill. Aradius lausa...

Kõht oma osa saanud, suundun taas jalutama. Shopahoolikud, siin oleks teie paradiis :). Igal sammul on poekesed. Meie mõistes butiigid. Hinnad ei tapa, vähemasti seda räägib vaateakna shoping. Sisse astun täpselt 2 kinglasse ja ühte veinimajja. Simstest lahkun tühjade kätega. Viimasst koos ühe punase ja ühe valge sõbraga. Kui nüüd kogu aeg hotellis ei lebota, siis veab välja ilma lisatankimiseta. No päevased linna-veinid muidugi välja arvatud :-). Ema, minust ei saa alkohoolikut, maa luban :-). 

Ühel hetkel tunnen, et minu paljad varbad kingades hakkavad alla vanduma ja ega suu ka lahti seisa. Pärast korralikku dialoogi iseendaga on otsus karm, tagasi hotelli. Seal üks kuum vann, klaas-kaks veini ja siis raamatuga voodisse. Kell pooe veel palju, aga kui vaim ja keha ikka väsinud, siis pole mõistusel mõtet siin vastu sõdida. 

No võitlen mis ma võitlen, aga Mati oma liivakotiga kohal kella 7 paiku (kodus 8) ja anna paariks tunniks alla. Homme ja järgmised päevad ju veel ees :). 

Kella 10 piku teen veel silmad lahti, annan Sööbikule-Pisikule tuled ning vestlen paari sõbraga ja taas unemaale. Homme jälle päev. Seekord siis pisut erilisem - sünnipäev. Eks näeme, mis sellel pãeval mulle varuks on. 

Ahjaa, seekord poen lati alt ikka totaalselt läbi. Pildid tulevad hiljem juurde. Vajalik saba jäi koju :(. Aga vot tahvliga ka pilte tegema ei hakka.  Vot nii.