TAN-ETH P27: Nüüd tahaks juba koju, kopp on ees lendamisest

Algas see päev ju paljulubavalt. Jätsin terminaalis hüvasti kallite reisukaaslastega, sest koju pidime reisima ju erinevaid trasse pidi. Mina üksiküritajana üle Milaano ja Frankfurdi, nemad üle Stockholmi.  Aga me kohtume peatselt taas ning ehk konagi avaneb isegi võimalus reisida koos, vähemasti mõne toreda kaaslasega.
Igal pool oli info, et värav  6 on lähteväravaks. Minu üllatus oli suur, kui lõpuks enda teada õiges väravas olin ning see tahtis mind Milaano asemel Tel Avivi viia :). Seega otsisin infotahvli üles ning selgus, et lennujaama  teise otsa vaja silgata. väravaks seekord 1. Kuna tegemist pole just ülearu suure lennujaamaga, siis teekond polnud liiga pikk ning tormata polnud vaja. kohal. Rahvast oli kogunenud juba päris mehiselt. Mõned minutid veel ootamist ning algaski pardaleminek. Loomulikult pakiti meid esmalt bussi ning viidi põllule, kus lennuk ootamas oli. oi, ka minul võimalik seekord uue ja uhke Dreamlineriga lennata. Etioopiasse saabudes oli kuulnud teistelt, kui hea ja ära neil oli Dreamlineriga lennata, samas kui mina lendasin Tansaaniast Etioopiasse propellerlennukiga.
Väljalend 00:20, pardaleminek algas 23:29 - justjust, 23:29 :). peaaegu õigel ajal see sumin ka algas. Mina sattusin äkitsi 2 bussi, mis rahvast lennukisse viis. Üllatusega avastasin, et bussi ei pakitudki nii täis nagu kilud Tallinna kilude karbis. täiesti mahtus nihelema ja seljakotiga ringi pöörama ning keegi ei astunud varbale. Lennukisse paika sai kiiresti. Seljakott üles ja ise istuma, et järgmistele saabujatele mitte jalgu jääda. minu kohaks oli 26L, mis andis mulle istekoha parajasti tiiva peale, kuid akna alla. seega vaadet suurt polnud. no aga mis siis ikka. Rahvast saabus ja saabus. tundus, et lend saab olema täitsa täis. min kõrvale ei istunud aga keegi. ja siis kõlas kõrvu (muusikana mu kõrvadele) - boarding completed. No mis sa hing veel oskad tahta, istusin oma kolmeses reas üksi. see aga tähendas ju luksust visata ennast lennu ajal siruli, sest tegemist siiski taas õise lennuga. Ethiopian Airways praktiseerib palju öist lendamist.
Istusin aga lennukis nagu Miki, turvavöö juba kenasti kinni ja ootasin starti. aga mida ei tulnud ega tulnud, oli turvareeglite tutvustus, st lennuk ei hakanud kuskile liikuma. minutid tiksusid ja tiksusid. ühel hetkel hakkas juba kergelt jahe, seega harutasin teki kilest välja ning sättisin ennast mõnusalt selle sisse. Ühel hetkel kõlas mikrofonist kapteni hääl, kes lahkesti tänas reisijaid kannatlikkuse eest ning teatas, et start viibib ning varsti annab uut infot.  Istusin aga vaikselt edasi ja kuklas hakkasid igasugu huvitavad mõtted keerlema. Olin ju Addissast Dar es Salaami lennates oodanud lendu, mis hilines siis 5 tundi. Seekord pole  aga tegemist mitte rivi viimase lennuga vaid esimesega. ja kui juhtub see, mis varem, siis olen pigis oma edasistele lendudele jõudmisega. Aga samas, aeg ju veel on....
Kell oli saamas juba pool 2, kui taas kõlas üle lennuki kapteni hääl, kes teatas et 15-30 minuti pärast saame stardiloa. Juhhei, ma jõuan oma lennule Milaanos. Koju!!  taas minutid mtiksusid ja tiksusid, kui ei miskit. Poolest tunnist sai taas peaaegu tund ning siis kõlas eriti kurjakuulutavalt teada, mis andis reisijatele korralduse oma kola lennukist kaasa haarata ning lennukist lahkuda. Bussid transportisid meid taas terminaali, kus meid juhatati mulle juba eelmisest korrast tuttavasse saali, kus ilmselt probleemsete lendude  (st hilinevate või ärajäävate) reisijatele süüa-juua antakse. Saal oli rahavast täis nng ühel hetkel kanti ka lobi välja, mida siis laiali jagama hakati. Kell 2 öösel ei tahtnud ka toidust isegi mõelda, rääkimata selle söömisest.  Sabatasin aga siiski kannatlikult sabas, et oma veepudel kätte saada ning küsida infot selle kohta, mis ja millal juhtuma võiks hakata. oma veepudeli sain kätte ja vastuse ka. Lennuk on valmis ning niipea kui rahvas söönid ning uuesti boarditud, siis on start.
Tegin uuesti turvakontrolli läbi ning suundusin väravasse. Varsti oli ka buss ees ja lennukile sõit. Sättisin ennast taas kenasti paika ning asustin agresiivselt ootama - ehk juhtub ime ja kohe hakkame liikuma (lootus oli ikka veel säilinud, et Milaanos järgmisele lennule jõuda). Kell 3 hakkas mul ikka juba väga reaalne teadmine tekkima, et selle ilusa helesinise unistuse kohale (jätkulennule jõuda) on kerkinud eriti tumedad pilved :).  Olin õhtul enne teistest lahkumist rohkem kui korra jõudnud teisi õrritada, et minu lend stardib esimesena :). Sellest, et koju pidin neist siiski 4 tundi hiljem jõudma, olin targu vait, hihihiiii.
Lõputuna näiv ootamine sai pisut enne nelja siiski lõpu, ning lennuk hakkas liikuma. tundus, et kõik tehtavad liigutused toimisid aeglustatud vormis, aga ju oli ehk tegemist minu kannatamatusega. (hiljem muidugi selgus, et tegelikkuses kõik liigutused tehtigi ikka üliaeglaselt, Lufthansa toimetas oluliselt kiiremini samu manöövreid). Lõpuks rattad õhus ja teekond kodu poole algas!! Niipea kui olime õhus ning kinnitage rihmad tuluke kustunud, seadsin endale aseme valmis. koukisin veel ühe teki kilest välja ning keerasin ennast üle kolme istme siruli. Tuttu, norrrr.....  minu magamine meenutas ilmselt suuresti küll laiskloom Sidi oma, kuid siiski (nihelesin ja keerlesin ümber oma telje). Söögist-joogist,mida pardal pakuti, ei tea ma midagi ning õnneks mind seekord keegi ka üles ei ajanud.
Lennuk veel enne Milaanosse jõudmist tegi vahemaandumise Roomas. kui Roomas oli lennuk maas terve tunni, oli selge, et mul on vaja hakata otsima muid võimalusi, kuidas koju saada, sest planeeritud lennule Milaanos jõuda pole võimalik.
Nagu Addissast väljumise hilinemisest veel vähe, ootas meid Milaanos paks udu ning lennuks ei saanud mõnda aega luba maanduda :(. Minu  lend Frankfurti pidi väljuma kell 10:20, kuid saabudes Addissast pani lennuks rattad maha ei hiljem ega varem kui 10:28.
Mul oli nüüd vaja lennukist terminaali saada, passiroll läbida, pagas kätte saada ning siis vaadata mis edasi saab. Kui kõik nimetet toimingud edukalt tehtud, marssisin terminaalis elu uurima. Tahaks ju kiiresti koju saada. mind suunati leti juurde, kus pidi leitama mulle lahendus kuidas koju saada. Ethiopiani enda esindust ma kuskilt ei leidnud.
Ja siis selgus, et kuna minu Euroopa sisesed ning kontinentidevahelised piletid olid eraldi numbritega, siis lennufirma mind ise ei kippunud kuidagi ümber pakkima :(.  Muudkui osta aga uus pilet ja umbes seitse korda kuulsin, kuidas nemad ei saa mind ikka aidata.  Kuna teadsin et meie enda (Nordea kuldkaardi kindlustus) reisikindlustus mul kehtib, siis sellest soovitusest, et osta uus pilet, ma ärevusse ei sattunud. Pilet piletiks, kuid kindlustuse tarvis oli mul vaja lennujaamast kelleltki kätte saada paber infoga, et üks lend hilines ja seetõttu järgmisele ei jõudnud :). See osutus aga suurimaks välakutseks. Oi kurja ma nägin vaeva. Mind saadeti Ethiopian Airwaysi kontorisse, kuhu võõrad juurde ei saanud. Siis palutisaata email lubadusega, et see kiri saadetakse meilile. ei tundunud usaldusväärne. No aga kui vaenlane muutub kavalamaks, tuleb endal piik pikem teha. Ostsin oma pileti ära, pakkisin kokku kogu vajaliku paberimajanduse ning seejärel suundusin Lufthansa letti, kus tegin kurva kutsu nägu ning näugusin neilt välja vajalikku kirja. See ei osutunud üleliia keeruliseks. Päris lihtsalt ja kiiresti anti mulle vastav kinnitus. seega oli turvaline tunne lahkuda Milaanost, st mul oli siiski võimalus kinlustusele kahjujuhtumi kohta avaldus teha. Seega mitte võtta sisse veel lisaks reisi kuludele 400 eurine kulu.  (ja juurde kohe ka, et kindlustus tegi suurepärase töö - vähem kui 24 tundi minu avalduse esitamisest oli neil otsus olemas ja kanne tehtud. Head reisisellid, soovitan soojalt soetada endale Nordea kuldkaart. Ps. mitte sellepärast ei kirjuta seda, et ise selles majas töötan, vaid asi töötab lihtsalt suurepäraselt!!!!).
Lõpuks oli aeg lennuks Frankfrti, et sealt siis 4 tundi hiljem alustada viimast etappi kodu poole.  Lufthansa lennud toimisid kui kellavärk seekord. Olid nad ju alles hiljuti streikinud. Frankfurdis mõnsatasin ja maiustasin sushirestoranis, nämmm....
Lõpuks kell 00:10 sai lennuk rattad maha ning sai hõisata, et lõpuks KODUS!! See moment on reisi jooksul alati üks meeldivamaid.  Teel Tallinna olin vestelnud noore keemiadoktoriga, kes oli koduteel, tulles rändamast Serbiast. Jutustades möödus lend nagu naksti, kuigi viimases otsas hakkas mu aju ikka kõvasti hapniku järele nõudma ning nii oli pisut keeruline vestelda, kui lõuad pidevalt laiali on. Probleem polnud igavas vesluskaaslases, vastupidi - huvitav oli. Kuid lendamise vintsutused hakkasid siiski oma nõudma.
Lennukist maas, oli vaja veel oma pagas kätte saada, mis otseloomulikult saabus lindile viimasena. Siki, hea hing oli mulle mu inimese parima sõbra (BHF numbrimärgil) lennujaama vastu toonud, et valutult ja kiiresti koju saada. Suured tänud, kallis Siki. Ingel oled.
Kodus, väsinud kuid õnnelik. Nende seikluste peale kõigest 7 tundi hiljem!

Enne reisile minekut olin arvamusel, et seekordne reis jääb viimaseks Aafrikasse. Paraku pole ma sealt taas naasnuna selles üldse nii kindel ning mõte juba tegeleb uute sihtkohtade valimisega. Seega ilmselt saan taas tõdeda - Aafrika, kunagi me kohtume taas :).