Nüüdootas ees esimene väljakutse, saada kokku üle Sockholmi saabuva ülejäänud seltskonna ning kätte saada ka oma pass, milles Etioopia viisa. Lende saabus ja saabus, kuid oma liituvat reisiseltskonda ei kuskil.
Pärast tunnist ootamist siiski see lend lõpuks saabus ning nii ka minu pass, mis seni oli reisinud Risto taskus. Edasi oli vaja teha passikontrolli toimingud ning seejärel kätte saada oma pagas. Minu pagas oli selleks ajaks lindil keerelmud juba üle tunni ja oli võimalus, et teenindav personal selle juba lindil eemaldanud on. Õnneks läks ka see kenasti ja kott ringkes ikka veel pagasilindil. Ka teiste kotid saabusid ja nii saime alustada oma seiklust Etioopias.
Terminaalis olid meil vastas kohalikud tuurikorraldajad. Esimese asjana soovisime saada pisut kohalikku raha, milleks Etioopias on birr. Kurss on umbkaudu 1 eur = 25 birriga. Lennujaamas raha saada meil õnneks ei läinud. Pakkisime ennast bassi. Meile küll lubati, et sõitu tegelikult läheme jeebiga, aga see buss seda teps mitte pole. Meie esimeseks sooviks oli leida ATM või valuutavahetus ning seejärel pood, et hankida endale vee- ja õllevarud. Pärast pisikest seiklemist ning ka ruurikorraldaja kontorist läbi sõitmist me lõpuks ühe poe juures ka maabusime. Esimene ATM meile muidugi raha keeldus andmast. Proovisime seltskonna peale erinevaid kaare ning erinevaid summasid, kuid tulemuseks taas vaid tühjad pihud. Seejärel marssisime pisut teise külje peale, kus leidsime nii toimiva ATMi kui ka poe, kust saime veed ja õlled ostetud. Rosinaks veel jäätised ja siis teele. Ah jaa, enne kui poodi sisse saime, toimus veel turvakontroll. Ikka päris hoolega vaadati üle, mis kotis on. No ei miskit kahtlast.
Tänane teekond oli planeeritud ca 500 km ja ajaliselt pidanuks see võtma ca 11 tundi. Öömajale pidime jõudma Arba Minchi. Teekond vees meid esmalt läbi Addisa eeslinnade. Linn tundus puhas ja vägagi ok Aafrika linna kohta. Tänavatel uitasid omapead ka eeslid ning mõned hobused. Pudulojused ei arvanud miskit autodest tänavatel, seega meie oma bussiga saime usinalt pidurdada ja signaali lasta, et neid pisutki karjatada. Kuna esimesed õlled said kiiresti lahendatud, tekkis peatselt soov ja luuleliseks muutuda ning kirjandusministeeriumit külastada. Sobiva põõsaga kulus küll pisut aega, kuid ka see sai siiski tehtud.
Aetioopia on ainus riik, mida pole kunagi koloniseeritud ühegi teise riigi poolest. Selle üle on kohalikud eriti uhked. Itaallased olla üritanud, kuud edutult. Samuti on väidetavalt ristiusk alguse saanud siit.
Meie esimene kultuuriväärtuste peatus toimus Tiya kivikakmete juures. Päike oli selleks hetkeks pisut äkiliseks muutunud, kui nende suurte kivide vahel uudistasime. Tiya kividele on tahutud erinevaid tingmärke. Leida võis kuvidelt mii mõõkasid, inimkujutusi, taimi ja ilmselt terve rea sümboolikat, millest meil aimugi polnud.
Edasi viis teekond meid lõunale, kus tellisime endale kohaliku toiduvaagna. Ütleme et siinne kohalik toit on huvitav. Tegemist on hapuka pannkoogitaolise küpsetisega, mis seeveeritakse erinevate möginatega. Kõhu sai kiiresti täis, kuid ei saa tõdeda, et oleksin selle toidu taga mõnsatanud. Tundus, et meil kõigil oli see nn. huvitav elamus. Jäägid pakiti kaasa, mille me siis oma giidile ja autojuhile andsime.
Lõunapausil vahetati ka meie auto, st bussist kolisime ümber jeepi. Kotid pakiti katusele, ja ise istusime autosse mitmesse ritta, kusjuures viimane rida istub küljega sõidu suunas. Risto oli seekord see vapper, kes taha kuuti ronis, naised istusid kolmekesi keskmises reas. Igal juhul auto pakitud, teele, sest pikk tee oli veel vaja sõita.
Teede olukrd on siin seni keskpärane, kuid põhiline häda on see, et tegemist on totaalse takistusrajaga. Ning takistusteks on sel puhul siis kitsed ja lehmad, kes on vallutanud teed. Neid on siin tõesti palju. See, et siin nii massiline karjakasvatamine käib, oli mulle pisikeseks üllatuseks. Lehmade näol on ka siin tegemist küüruga lehmadega, keda vist tegelikult nimetatakse seebudeks.
Lisaks karjadele, mis teedel liiguvad, on massiliselt veel ka eesleid ning eeslirakendeid ja inimesi. Kokkuvõttes kiirused, mida saab autoga sõites arendada saab, ei ületa suuresti 50 km tunnis. Poole seitsme paiku on siin juba pime. No ja see tähendab pimedat. Onaette ooper on autoga pinedas sõita. Tulesid kasutavad autod nagu jumal juhatab. Täistuledega on ju täiesti normaalne sulle vastu sõites näkku sieada. Lisaks tulede vilgutamisega värvimuusikat korraldada ja muid trikke teha.
Kohale me lõpuks Arba Minchi siiski saabusime. Saime toad kätte ning otsustasime seejärel kohe suunduda pisut linnaekspeditsioonile, kuna kohalik hotellipuhvet ei pakkunud peale paari kuivanud koogi ja mulliga jookide mitte miskit. Sadakond meetrit hotellist leidsime koha, kuhu oma taguotsad toetasime, et paar õlut teha ning taas see kohalik pannkook koos kastmega õhtueineks võtta. Kuna se hapukas ollus ei tekitanud minus kõige paremat tunnet, siis piirdusin seekord sinult joogiga.
Pärast einepeatust ja ühe kohaliku naisterahvaga head aega jätmist tegime veel ühe lühikese jalutuskäigu ning siis hotelli, kus leidsine endale veel pesa, kuhu maha istuda ja lobiseda.
Südaöö paiku läksime siiski tuttu, sest hommikul taas ratastele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar