reede, 6. november 2015

TAN-ETH P16: Vaated ja kohalikud turul

Hommikune äratus täna pool 8, kuid luugid läksid siiski varem lahti. Vett niriss dušis täpselt 2 niret, seega mingit märkimisväärset mõnulemist duši all ei tulnud välja. Asjad kokku ja valmis minekuks. 
Kokkulepe oli, et kell 8 on auto kohel, et asjad pakkida ning siis pool tundi hiljem teele. Meie auto saabus rõõmsalt pool tundi kkkulepitust hiljem. Seega haarasime omad kodinad ja suundusime sööma. Tellisime hommikusöögiks esmalt värske kokteili aaavokaados ja papaiast. Oeh, oli see vast hea ja samas ka eriti toitev. Nämm. Juurde võtsime veel omletid. Omleti sisse oli hoolega lisatud sibulat ning pipart lisatud. Juurde serveeriti ikka tösiselt mehine saiakukkel. 
Oma värske kokteiliga sain hakkama, munaroaga läks juba keeruliseks ning nagu ikka, sai jäi minust täiesti puutumata. No ei jaksa. 
Lõpuks saime liikuma peaaegu tunni võrra hiljem kui esialgu planeeritud. Tänane paiknemine, vähemasti esialgu nägi välja selline, et Maire ja Kristina võtsid kohad sisse aga kuudis ning mina ja Risto tagaistmel. 
Tee viis meid Konso nimelisse külla. Enne muidugi saime mitu tundi autoga loksuda. Hetkel on Etioopias päris roheline. Vaated autoaknast on maalilised, mägised.  Teel olles kohtusime taas arvukate kitse ja lehmakarjadega. Igal karjal oma väiksem või  suurem karjus kaasas. 
Konso külas elab hõim, kes on tuntud oma puukujukeste järgi. Küla ise on pisike, kus elab päris mitu tuhat elanikku. Igale perele on eraldatud ca 4 meetrine pind ja kui pere suureneb, siis selle ümber uus ring ja veel uus ring. Iga pere hütt on eraldatud kivimüüridega. Tegemist oli tõsise labürindiga. Hütid ise ehitatud puulattidest ja peal roost katused. Elanikud  elavad koos oma pudulojustega. Etioopias on inimesed meistrid raha nuiama. Pole ma sellist pilti veel varem kuskil kohanud. Jah, mingites turismilõksudes küll, kuid mitte tavalistes külades. Siin ssirutab iga käblik käe välja ja nurrub birre. Oleme vältinud raha või millegi muu jagamisest. Tegime ka ostudega käe valgeks, nimelt Kristina ostis ühe salli. Oli teine päris ilus. Küla vahel tuli meile vastu ka üks vana naine, kes oli päris keeruline  silmale vaadata. Suu ja hambad kohutavad ning pilgu siis maha keerates märkasin tema jalgu, mis olid tema suuruse kohta üüratud. Tegemist pidavat olema elevandihaigusega. Ehh, see oli kole.

Külale tiir peale tehtud, suundusime küla turule. See oli kogemus omaette. Turul valdavalt müüdi muidugi mingeid puulehti ja muud mõttetut nodi. Keset turgu oli laiale löödud Singer õmblusmasinate rida ja suuurtes kogustes värvilist laia peala. Masinate taga istusid mehed, kes õmblesid seelikuid. Seelikud mida siin kasutatakse, on pikad laiad mitmekohilised ürbid. Ja siis igal seelikul, mis ise on reeglina heledat värvi, on ääristatud etinevat värvi paelaga. 
Turul ei hakanud silma mitte midagi sellst, mis oleks olnud väärt isegi mõelda ostmise peale. Oli päris huvitav kogemus näha sellist turgu. 
Edasi lõunale. Lahe oli see, et sellel korral ei kippunud keegi kohalikku toitu valma. Tellisime kamba peale toorsalati ning Maire ja Kristina proovisid kala, tipaapiat. Risto katsetas böfstrogonovi ja mina rõõmustasin oma maitsemeeli ja kõhtu tuunikalasalatiga. Oli hea. Magustoiduks banaan ja papaia ning kõigil meel taas hea :). 
Lõuna selja taga, suundusime edasi järgmisse asulasse, kus oli plaanis taas külastada kohalikku turgu. See oli taas vaatamisväärsus omaette. Inimeste nahavärv sisuliselt öö. Riietatud nappidesse kaltsidesse. Turule lähenedes hakkas silma aktsioon, kus bussi katusele hakati pakkima kitsesid. Ja mitte ainult ühte vaid ikka ca kümmekond. Kohalikud isusid suures karjas koos ning manustasid hulgi õllet. Ja siinjuures pole egemist kohaliku ametliku toodanguga vaid, saadusega mida nad kse keedavad. Selle kesvamärjukesega pole me kokku puutunud ja loodetavasti ka ei puutu. Ei ärata see jook minus erilist usaldust. Jalutasime turul ringi, pisut hakkas silma ka mingi reaalne kaip - riideid, jalatsid ja muu selline. Samas oli taas hulgi müüjaId, kes kauplesid taas mingite puulehede ja muu kummalise nodiga. Kohalikud lisaks oma aetud õllele, tanivad ka olulisel määral katti. See on taim, mida nad närivad, kuid vahetevahel pidid ka keetme mingit joogipoolist. Igal juhul olla sellel pisut joovastav toime. 
Jalutasime turul ringi, kui ühel hetkel ilmus mingi pisike must käsi, kes sind puudutama tuli ja siis veel teine ja kolmaski. Ja siis rippus sul keegi käe otsas. Loomulikult soovisid ka nemad, et pisut ma monat pudeneks, kuid siin olid me kõrvad siiski kurdiid. Kui hakakd kellelegi andma miskit, siis on sekundiga  parv su ümber tiirlemas.
Aga see imal lõhn. Urr, mul hakkas lõpuks süda selle lebra peale läikima. Ainus soov oli saada korralik sõõm värsket õhku kopsudesse. Kogemus kui selline oli tervendav ja äge, kuid oean ka tõdema, et ilmselt peaksin taas küünla süütama, et ma siia riiki sündinud pole. Tore käia ja näha ning elamusi koguda, kuid elada - ei aitäh.  
Turult tagasi auto juures, meeliyasime ennast kohe taas ühe mõnusa külma õllega. Elu taas ilus :). 
Pärast pausi, oli ag ratastele asuda ja teele oma õhtuse peatuspaiga poole. Tänane ööbimine on Jinkas, Orot hotellis.
Jõudsime täna kohale veel päevavalges, seega mingit autotulede virvarri ning loomakarjade vahel slaalomisõitu pimedas polnud vaja.  Hotell ise ilmselt ühtki tärni ei oma. Siiski tuli dušist märksa mehisem nire, kui eelmisel õhtul. 
Panime oma asjad hotelli ja siis otsustasime pisut linna peal ringi vaadata. Kõik asjad jätsime hotelli. Rahatäht või paar taskusse ja minema. Kui muidu ei julge oma väärtuslikku vara väga maha jätta, siis siin me seda just tegime, kuna väravas oli lausa püssiga onu. 
Jalutasime siis pisut ja nagu siin ikka, oli mei, varsti saatjaskond sabas. Seekord pisipisikestest kuni lausa suure onuni välja. Otsisime kohta, kuhu oma taguotsad toetada, et mõnusalt ära olla. Saime pisut jalutada, kuid mitte üle kilomeetri. Ei hakanud meile ülearu palju võimalusi silma, seega keerasime otsa lõpuks ringi ja hakkasime kodu poole tagasi astuma. Katsetasime siseneda ühte kohvikusse, kuid selles pakuti taas ainult koogikesi ja limonaadi. Sulaselgelt see koht meile ei käranud. Edasi. Leidsime siiski koha endale, kus lobiseda. Loomulikult oli õues juba totaalselt pimedaks läinud. Seega koju tuli kinna sisuliselt käsikaudu. Ei ühtki tuld ega valgusepoega. Hotellis kogunesime veel pisut, et lobiseda ja  kerge jõujook teha. Seejärel tuttu, homme taas päev täis tegusid ja uusi kogemusi.















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar