Hommikune äratus eriti varajane, kell 5. Risto pani kella helisema õhtul ja see pidi hõikama kell 5. Mingil hetkel hakkasin läbi une kuulma mošeest kostuvat ulgumist. Kuna kirjandusministerium ootas külastamist, siis vaatasin igaks juhuks kella. See näitas 5:02. Ja siis jõudis kohale ehmatus. Kell ju polnud helisenud.mkobisin kiiresti voodist välja ja suundusin vee alla seisma. Pärast pikka mõtlemist otsustasin ka pea ära pesta. Kes teab, millal jälle saab. 5:30 pidime olema söömas. Nii ka oli. Hommikul kerge eine ja siis bussi, et lennujaama sõita. Lennujaamas sujus kõik sujuvalt ja valutult. Lend väljus kell 7:40 Gondari.
Lennuk oli taas täis ja ei mingeid elamusi. Gondaris kohal, saime kokku oma reisikorraldajaga, kes meid kenasti bussi pakkis ja Simieni mäestiku poole transportis. Teel tegime veel peatuse, et osta kaasa vett ning veelgi hiljem teise peatuse, et oma kotid ümber pakkida ning lõunat süüa. Ümber pakkimine tähendas seda, et tõstsime välja kodinad, mida mäel vaja pole. Need jäid alla hoiule. Auto pakitud, meie giid, kokk, relvaga julgestaja juba kohal. Sõime veel kiire lõuna ja teele. Kiire muidugi ei ole just kiire meie koduses mõistes, vaid ikka Aafrika mõistes.
Veel tund kopikatega sõitu ning jõudsime parki. Pisut veel edasi, tehti peatus ning oligi aeg asuda jalgsi teele.
Tänased vaated on olnud uskumatud. Vahet pole, kuhu vaatad, ikka on need hingematvad. Siinne maastik meenutab pisut Grand kanjonit USAs, kuid on pisut vähem värvilisem. Kui edasi astud, siis päris koguaeg ei saa vaadata, sest varba ette vaja ka vaadata. Marssisime muudkui üles ja alla, üles ja alla. Tänane distants: 7,5km. Kõrgus võetud: 270 m.
Tunda on, et oled kõrgemal, sest hingamine pole enam nii sügav. Hingad vähe pinnapealselt. Ja selleks, et üks korralik sügav hingetõmme tõmmata, vaja tükk tööd teha. Muid vaevuseid mul küll pole. Enesetunne on hea. Tundub, et kogu grupil on olemine ok. Kaur küll pisikese peavalu üle kurtis, kuid ei midagi hullu.
Kui rada on tasane või pisut allamäge, siis on vile huulil. Niipea kui tõusumeetrid talla all, siis on väike auruvedur ähkimas :). Tänane trass oli suhteliselt lihtne, kirja järgi ja tegelikult oli ka tegemist mõistliku rajaga. Giidipoiss muidugi kappas suhteliselt tempokalt ees, kuid me katsusime omas tempos kulgeda. Vaatasime erinevaid vaateid, taimi, puid. Keeruline on selle botaanikaga siin, sest taimi ei tunne ja inglise keelseid nimetusi ka ei oska tõlkida.
Meie tee ristus mitmel korral ahvidega. Nimetati neid siin paavianiteks, kuid tegelikult need siiski polnud paavianid. Need tegelased olid minu arust pisut suuremad kui paavianid ning olid pikakarvalised, rinnal punane kikilips. Hakkasime neid eemalt nägema, kuid need tegelased tulid meile muudkui lähemale ja lähemale. Ja nii olid sõbrad meist varsti ainult paari meetri kaugusel, nosisid ja ajasid oma muud ahvibusinessi. Igavesti lahedada tegelased. Vaatasime neid sõpru terve pika hetke. Täna juhtusime veel nägema raisakotkast ja antiloope ning veel ja veel neid ahve.
Kolm tundi kulgemist ning olimegi laagris kohal. Saabudes olid telgid püsti ja toodi ka meie kotid kohale ja pärast pisukest sahmimist ning enda riidesse pakkimist suundusime oma seltskondlikkusse telkki. Laual oli ootamas vaagen popcorni ja küpsistega ning tee ja kohvi. Lasime sellel aga hea maitsta ja välja ilmus ka üks tripitski. Õhtusöök oli rikkalik ja maitsev. Õnneks polnud see kohalik toit, vaid mõnusad juurviljad, värske salt ning spagetid.
Aeg lendas ja kella kaheksaks oli juba piisavalt jahe, et hakata ettevalmistusi tegema põhku pugemiseks. Vihm, mis hakkas sadama, kui me laagrisse jõudsime, oli ka selleks ajaks üle jäänud ja nii oligi päev kella poole 10ks läbi.
Praegu peaks siin olem kuiv periood, kuid tegelikult on viimasel ajal iga päev vihma sadanud. Nii ka täna. Loodetavasti ei saa me liiga palju vihma siis, kui oleme rajal matkamas.
Homme ootab meid ees raske päev, tõusumeetreid peaks kokku olema üle 1000 meetri.
Uued rindeuudised peagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar