Täna võisime ainult unistada värskest mahlast.leppima pidime munadega, kes omleti, kes praemuna kujul. Kohvijoojatel kohvi ka joodud ning teele.
Täna plaanis külastada murside küla ning krokodilliturgu ja osa saada ka kohvitseremooniast.
Autos meil erilist laiamisrõõmu täna polnud, sest lisaks meie tavalisele ekipaažile pakiti meile autosse ka veel keegi kohalik giid, kes mursidega suhelda oskab ning poolel teel veel keegi eriti kummalise välimusega püssiga onu. Kummalise välimusega selles suhtes, et mingid ained olid onul hommikul kenasti juba hammaste taha pandud.
Meie teele jäi hoolega hunnituid vaateid, mida me siis ka arvukalt kaameratesse üritasime püüda. Püüdsime ennast samuti erinevat pidi pildile sättida. Ilusad mäenõlvad, palju rohelust.
Ühel hetkel jõudsime paika, millest alates me enam pildistada niisama ei tohtinud. Põhjuseks jõudmine murside aladele ja kuna tegemist on pisut metslaste ning seejuures vaenuliku hõimuga, siis ilma kooskõlastuseta pildistada ei tohi.
Mursid on meie jaoks tuntud ka kui taldrikhuuled. Sõites küla poole hakkas siinseal tegelasi tee ãäres juba paistma. Suhteliselt paljad on nad. Lapsed on sageli täiesti porgandid. Täiskasvanutel mingi ürp enamasti niuete ümber on. Teel külasse oli meiesuguseid uudistajaid massiliselt näha, suur enamus veel küla poole suundumas.
Keerasime suurelt teelt väiksele ja hetke pärast kohal me olimegi. Ronisime autost välja ja valmistusime külla minemiseks. Akende taga oli sekundiga kümmekond süsimusta nägu. Olime teel ostnud suure kimbu banaane, 10 birri eest. Suur osa banaanidest oli meil söömata. Murside külas, sirutus üks must käsi autosse, banaani järele. Kui me sis otsustasime talle selle banaani lubada, siis sekunduga oli auto musti käsi ja päid täis, kõik banaane nõutamas. Ulme. Ja pisut scary oli see elamus. Poole sekundiga olid meie banaanid otsas. Ja käed pikkas juurde küsimas.
Saime siiski auto juurest eemale paar sammu. Käsi oli siiski pikkas ja nüüd juba raha järele. Raha küsimine igal pool ja kõikide poolt on Etioopias täiesti käsitlematu nähtus. Tegelast pole ennast ollagi, aga käsi pikkas.
Liikusime murside küla õuele, et näha neid siis lähemalt. Õuel oli suur kari ja ekskremente nagu korralikul miiniväljal kunagi. Astuda nii, et sisse ei astu, keeruline. Õuel algasid läbirääkimised teemal, kui palju vaja maksta, et võiks neid ka pildile jäädvustada. Meie vaatasime seni enda ümber ning kohanesime olukorraga. Päike lõõmas lagipähe, stange märg ja joogipudelid autos. Lehmakari aeti meist pisut eemale. Uudistamine käis võrdselt mõlemalt poolt - nii meie murse kui nemad meid.
Lapsed olid ninapidi kõrval koguaeg ja aegajalt katsusid kätt. Ümberringi levis taas see imal lebra, mida mursid lebitasid. Tasakesi kippus taas läikima. Väkk.
Mursid elavad maailmast täiesti eraldatuna. Valitsus mingil hetkel paigutas nad ümber, tahvuspargi seest rahvuspargist välja. Toituvad mursid peamiselt verest ja piimast, sh segatuna. Lisaks maisiputru. Liha saavad nad üliharva. Mursi naistel on taldrikud huule sees. Juba noorest peast hakatakse alahuult venitama. Esialgu lõigatakse ja siis taldrikutega venitama. Selleks, et taldrikuid saaks kasutada ja kanda, selleks on vaja eemaldada ka alumised paar esihamamst. Kui taldrik moka seest välja võetakse, siis on see välja venitatud mokk lihtsalt töllakil rippumas. See on ikka päris ropp, mis seal salata. Mida suurem taldrik moka sees on, seda parem partii antud naine on. Mehed kannavad kõrvades rõngaid. Mitte meie mõistes rõngaid, vaid plaate venitatud kõrvalestades. Ise on nad parasjagu maalitud, käepäraste vahenditega, sageli muda või loomasitaga. Eluiga neil siin ülearu kõrge ei ole, kuni 60 aastat. Ja samuti pidid mursid aegajalt sõdima naaberhõimudega. Näha oli tegelasi ringi liikumas ka relvadega, kõhe.
Külasid viiakse külastama ainult hommikupoolikul, sest pärastlõunal pidi mursid omavalmistet kesvamärjukest agaralt manustama ning siis veel eriti agressiivsed olema. Seepärast viiakse sinna külastajaid ainult hommikuti. Kesvamärjuke väidetavalt on õlu, kuid mis see tegelik tõde on, kes seda teab. Kardetavasti on see siiski midagi kangemat, kui õlu, aga kuna pole proovinud ja ei kavatse ka, siis jääbki see jook mulle mõistatuseks.
Lõpuks oli ka pildistamise hinnas kokku lepitud. Ega me kasutasime selle ka kõik siis uhkesti ära. See elu on käsitlematu. Ma arvasin eelmisel aaastal, et Tansaanias bushmanite elu on hull, aga siin mursid on veel klass omaette. Taas on aeg ilmselt küünal süüdata, et olen sündinud Eesti riiki, mitte siia metslaseks. Samas, kui oleks sündinud siia, siis ilmselt teistmoodi elu ei oskakski tahta.
Kui külas veel olime, saabusid sinna järgmised turistid. Parim muidugi see, et kõik neist ei julgenud isegi autost välja tulla :). Aru ma ei saa, miks on vaja sellisele maale siis üldse tulla, kui sellisteks kogemusteks valmis pole. Aga noh, mis see minu asi on.
Mursid kaetud, asusime tagasi teele Arba Minchi poole. Kuna kell oli juba sealmaal, et jõuame Arba Minchi suhteliselt hilja, siis krokodillide turg jäi meil külastamata. Aja planeerimisega ja graafikus püsimisega on siin üleüldiselt raskuseid. No ei õnnestu hästi.
Loksusime tagasi oma tänasesse hitelli, et sealt kaasa võtta meie pagas ning ühtlasi ka teha lõuna, enne kui jãtkame sõitu. Minu sooviks oli taas tuunikalasalat, kuid tuuni seekord ei pakutud ja nii pididn leppima kanasalatiga. Kõik teised tellisid kanaga prae.
Tunnike hiljem olime valmis jätkama teekonda. Teel tegime taas peatuse Konso külas, kus meid ootas eeslühike kohvitseremoonia. Aga enne veel kui kohvile saime, tegime tanklapeatuse, st libistasime õlled kohalikus baaris.
Kohvitseremoonial nägime, kuidas käsitsi ube röstitakse. Perenaine ja muu seltskond antud kohas olid kaunitarid, tõeliselt ilusate ja peente näojoontega. Aga kohvi valati ka lõpuks välja. Ma siis rüüpasin ka moe pärast ühe lonksu. Õnneks aitas Kristina mind ülejäãnuga.
Mul oli soov külastada kirjandusministeeriumi juba külla saabudes, kuid selle soovi rahuldamisega pidin veel mõnda aega ootama. Lohutasin ennast hoopiski ju õlle ja lonksu kohviga, mis ainult suurendavad seda soovi.
Väljas juba jämardus, kui lõpuks tehti põõsapeatus. Tore küll, aga põõsa taha oli ilmvõimatu pääseda, sest tee äär oli palistatud okkaliste põõsastega ja need kasvasid ilma vahedeta :). Lahe. No aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, st teeäär hämaras sobis hästi :). Ja võiski teekond öömajale jätkuda. Kella 8 ajal saabusime oma hotelli. Saime täpselt samad toad, mis üleeelmisel ööl, kui lõuna poole teel olime.
Panime asjad tuppa, lootsime süüa saada hotelli kohvikust/restoranist, aga võta näpust, ei miskit. Seega tuli võtta suund linna. Pikad püksid jalga, kampsik sääskede kaitseks peale ja minema. Ega koha leidmine, mis ka peale kohaliku toidu miskit pakuks, nii lihtne polnudki. Kuid, kes otsib see leiab. Astusime ühte hoovi sisse ( pärast katsetust eelnevalt veel 2 kohaga), kus tundus elu olevat ning rahvast ka. Tänaval tundsime, paari vihmapiiska, kuid ei miskit hullu. Küsisime baarmanilt, et kas nad süüa pakuvad ning lisaks veel ka arvamust, kas hakkab sadama. Vastuseks kõlas kiire vastus - I don't think so -ning otsiti meile kohta. Siiski mõtles baarman ümber ja palus järgneda teisele tegelasele, et minna restoraniruumi. Istusime maha ja leidsime, et siin oli võimalik saada täiesti normaalset toitu. Mina ja Risto valisime välja pepper steigi ning Maire ja Kristina grillitud kala. Esmalt meid teenindama tulnud onu küsis seitse korda, mida soovime ja tuli tagasi ikkagi koos teise tädiga, kes meie tellimuse võttis lõpuks. Ja siis pea pool tundi hiljem tuli tädi taas köögist teatega, et loomaliha neil siiski pole. Seega tuli kul ja Ristol oma soov ümber mängida. Otsustasime ka siis kala kasuks.
Õues oli aga hakanud välku lööma ja ka sadama. Ühel hetkel kukkus ka müristama ning veelgi kõvemini ladistama. Ja siis saabusid pärast tunnist ootamist lauda esimesed kalad. Serveeriti see valge kala filee koos friikatega. Enne veel kui kaks ülejäänud rooga saabusid, saabus pilkane pimedus. Elekter nimelt läks ära. Õnneks oli meil kaasas kükloobilambike ja nii saime grammi valgust oma lauda. Siis toodi ka küünal. Nii me siis einestasime romantiliselt küünlaleegi valgel. Väljas aga sadas ja sadas ning oli kõva äike. Meile serveeritud kala oli väga maitsev. Mahlane ja hästi maitsestatud. Mmmm....
Sadu tundus lõpuks ka vaiksemaks jäävat. Seega asutasime selles pilkases pimeduses kodu poole minema. Kogu linn paistis pimeduses olevat, nii ka meie hotell. Seega tegime toas pisut valgust lampidega ja jututasime veel enne kui tuttu kobisime. Homme lend Hetkeks taas Addis Ababasse, et sealt siis ülehomme edasi lennata ja mägedesse matkama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar