Veel tuli välja mõelda, kuidas minna täna rajale ilma seljakotita, kuid nii, et kogu vajalik krempel siiski kaasas oleks. Otsustasin veepudeli näpu otsa võtta, fotoka kaela panna ning muud suurt justkui polekski vaja. Risk oli muidugi vihmakeebis, sest vihma on siin sadanud igajumalapäev. Enamasti oleme küll enne vihma laagrisse jõudnud, kuid kas ka täna, see on iseasi. Igal juhul otsustasin riskida ja keebi laagrisse maha jätta. Fliis oli seljas ja selle saab ju puusade ümber siduda, kui juba palav hakkab. Teele.
Tänaseks sihiks oli Ras Bwahit, 4430 m üle merepinna. Meie laager asub 3621m üle merepinna. Seega saab see olema paras väljakutse. Eks jalad olid eilsest päevast juba ka pisut pehmed. Meie giid tahtis meid mitmeid kordi panna tegema rajal shortcut-e võrreldes mäkke roniva teega, kuid pärast teist korda andsime talle teada, et eelistame püsida teel, mis teeb küll meie matka pikemaks, kuid sellevõrra grammi lihtsamaks. Pole meist enamus ju nii kõrgel varem käinud. Erandiks vist Kaur (kes on käinud üle 6800m) ja mina (eelmisel aastal ronitud Kiliga, 5895m). Kõikige teiste jaoks saabus pärast pea 2 tunnist matka kõrguserekord ja iga meeter kõrgemale, oli uueks kõrguserekordiks.
Ku olime jõudnud 4100m peale, sai meie lõbu matkata teed mööda otsa, ning tuli hakata ronima järelejäänud 300m mööda suhteliselt karmi mäenõlva. Alguses oli 500 järjestikust sammu täiesti talutav, kuid mida meeter kõrgemale, seda sagedasemaid pause oli vaja teha. Taas olime meie Kristinaga rea lõpus. Kuid mis siis ikka, oluline oli ju kohale jõuda, mitte esimesena jõuda. Viimasel nõlval jõudsid meile järele ja kohe ka mööda kaks matakaselli USAst, kes pärit siiski Uus-Meremaalt. Tegelased vedasid ise oma kraami. Ütlesid ainult, et oleks nad teadnud, et siis asjad võimalik muula selga panna ning ise ainult lilletada rajal. Mhm, lilletada.....
Uskumatu, kuid varsti oli tipp ootamatult lähedale saabunud. Viimane pingutus, ning kohal! TEHTUD! Tipus esmalt hetke lõõtsutasime, imetlesime vaateid ja klõpsutasime pilte. Siis saabus kohale kohalik businessman, kes laotas laiali oma käsitöö vaiba. Meid huvitasid hoopiski kodanikul kotis kõlisevad pudelid, sest see tõotas luksust teha tipuõlled. Vot, millise seltskonnaga tegemist. Kõik võtsid tipu, mäehaigust ei esinenud ning tipus libistatakse õlut. Ise ka ei usuks, kui poleks kohal olnud :). Pärast ligi kolmveerandtunnist puhkepausi, pakkisime ennast taas kokku ning asusime taas laagri poole teele. Esiti oli meil laskuda järsem nõlv. Lisaks oli see kohati märg ja libe ning kivine. No polnud hullu, kõik jõudsid tervena peatuspaika 4100 peal. Edasi hakkasime allapoole astuma taas mööda teed, kohtudes vahepeal ka mõne kohaliku kruzavikiga, mis olid kohati ikka totaalselt üle rahvastatud ning lisaks need saadused, mida sumps välja paiskas, oli ikka totaalne elav kütus.
Tegime teel mõned vaatepunktide peatused ning varsti olimegi laagris. Laagrisse jõudes uitas laagriplatsil paavian. Oli teine julge ja ei kartnud miskit. Muudkui uudistas. Peaaegu külastas ka meie telki. Igavene lahe tegelane. Tuli nii lähedale, et siruta või käsi välja ning paita. Aga na nagu ikka, selleks ajask kui sain kaamera pildsitamisvalmis (aku telgis vahetatud), näitas külaline mulle ainult oma ilusamat poolt :).
Täna ootas meid laagris lõuna. Lauale kanti esmalt tee, mis seekord valmistatud tüümianist. Kohvidantedele ka kohvi ning mõned hetked hiljem kanti lauale lõuna. Täna pakuti lõunaks pisikeste makaroni-porgandi-läätse rooga ja kõrvale kartuli-spinati hautis. Nämm. Küsisime juurde grammi soola, et oma välja higistatud soolasid taastada ning lasime hea maitsta.
Täna hakkas juba kolme paiku sadama, seega otsustasime teha enne õhtusööki siesta. Vaikust laagris muidugi polnud, kuid mõnus oli siiski pikali olla. Eks see pingutus on siiski kontides.
Õhtusöök täna kell 6. Lauale kanti taas rikkalik õhtusöök, mille komponentideks olid pasta, lammas, punapeet, rohelised oad, friikad ning veel mingid pallid, mida ei oska isegi kirjeldada. Kõik pani igal juhul suu matsuma. Kuna õues taas sadas ning oli nagu ikka ebameeldivalt jahe, siis kutsuti meid taas köögihütti tule ümber. Võtsime oma toolid ja kruusid tee ning külmarohuga kaasa ning sooja. Täna oli staabis juba rahvast arvukalt ees. Üks punt ameeriklasi sõi õhtust ning samuti oli arvukalt teenindavat personali. Leidsime endale aga kohad ning lõime laulu lahti.
Kondid soojad ja silmad täiesti suitsust kibedad, kolisime taas meie telki. Kuna igal ühel lauluraamat olemas, saime jätkata oma laulujoru. Meil ju tegelikult lihtne, sest hommikul staff kokku pakkida ning hakkame tsivilisatsiooni liikuma, aga suur osa seltskonda jätkab oma teekonda mägedes. Ja siis laagris ühe seltskonna laulmist kuulata, hmm, see võis olla mokka mööda või siis täiesti vastupidi. Oleks tahtnud meid elusalt nülgida :). Siiski südaööks olime ka meie oma olengu otsad kokku tõmmanud ning sättisime ennast unele.
Homme saab pessu ja sooja ja voodis magada! Jippiii!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar